Kahe Eedeni Aadam araabia kevades

Arno Oja

Mahmud Darwish, Meil on sõnadest maa. Valitud luuletusi aastaist 1984–2008.  Araabia keelest tõlkinud Amar Annus, toimetanud Hasso Krull. Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 94 lk.  Looja tahtel märgistab see õbluke raamatuke korraga kolme tähtpäeva. Kaks neist seostuvad Eesti luulelooga, kolmas üha enam võimust võtva araabia kevadega. 

1.   

Raamatu esikaane vasakust nurgast leiame krähmukirjalise märgendi „ninniku”. Samanimeline tõlkeluule võrguajakiri, mille asutasid Hasso Krull ja Kalju Kruusa, saab tänavu juunis kümneaastaseks. Ajapikku on toimetaja Kruusa välja vahetanud Carolina Pihelgas, kuid ajakirja  headust ei pisenda see mingil määral. Endistviisi toob Internet meile kord-paar aastas koju kätte nii maailma luuleklassika kui ka nüüdispäeva, piirdumata sugugi pelgalt õhtumaiste poeetidega. Sai ju Ninniku, mis jaapani keeles tähendab küüslauku, oma nimegi India päritolu rahvusvahelise naise Sujata Bhatti ühe luuletuse järgi. Küüslauguküüsi peenestavad siin Eesti lugejale suupäraseks meie parimad luulevahendajad. Enese proovilepanekut ning ühe  ja sama luuletuse eri interpretatsioonide võrdlust võimaldab Ninniku avarubriik „Värav”. Vältimaks hea luule hajumist netiavarustesse, kutsuti 2003. aastal koostöös Eesti Keele Sihtasutusega ellu Ninniku Raamatukogu, Loomingu Raamatukogu virtuaalluuleline sõsar. Sarja esimesteks pääsukesteks said Kanada identiteeti propageeriva Margaret Atwoodi „Moondatute laulud” (tõlkinud Ene-Reet Soovik) ja Moskva kontseptualisti Lev Rubinsteini „Kartoteegid” (tõlkinud Aare Pilv). Aasta varem Hasso Krulli vahendatuna ilmunud Sujata Bhatti luulekogu „Rebane ja ingel” oli Ninniku Raamatukogu katsekakk, mille poeesiahuviline lugeja alla neelas. Nüüdne Mahmud Darwishi valimik on selle sarja kümnes raamat. Eks kujuta seegi ju omaette tähtpäeva.       

2. 

Araabiakeelse nüüdiskirjanduse põhjatust salvest on varem meie lugemislauale jõudnud üksnes sealse ainsa nobelisti (1988) Nagib Mahfuzi romaan „Tuhande öö ööd” (2004, Kalle Kasemaa tõlge), mis sisuliselt kujutab endast klassikalise „Tuhande ühe öö” lugude variatsiooni ega kuulu kaalukuselt just autori loomingu kõrgkihti. 

Tänu luuleperekond Ehinile on „Tuhat üks  ööd” nüüd eesti keeles iseseisvanagi olemas. Mis puutub aastal 2007 eestikeelsena trükist tulnud islami pühakirja koraani, siis tagantjärgse tarkusena tuleb nentida, et selle valmimiskäiku sekkusid vist küll ülemaised jõud. Koraani trükkijõudmine oli vaevaline ning vahendaja Haljand Udami silmad oma hiigeltöö lõppsaadust ei näinudki. Suuradega sina peale saanud Udam võttis ette retke Itaaliasse, kuhu Vatikan ja Kristus on märksa lähemal kui Meka või Allah, ning lahkus sealt teispoolsusse. On see siis Allahi kättemaks või Kristuse kutse – mine võta kinni! Ometi ma usun, et sufismi ja müstikaga sõbrasuhetes olnud õpetlase hing leidis kõigele vaatamata paradiisirahu. Vaadeldava valimiku tõlkinud ja kokku seadnud Amar Annus oli koraani tõlke toimetaja ning on praegu Kalle Kasemaa mantlipärija Tartu ülikooli usuteaduskonna vana testamendi ja semitistika õppetoolis. Ta on eesti keelde  vahendanud sumerite Anzu ja foiniiklaste Baali eepost ning veel mitmeid vanu semikeelseid tekste. Läinud aastal ilmunud „Gilgameši” eepose tõlge akkadi keelest on tema suurtöö.       

Ometi alustas ta just Ninniku ja araabia keelega. Küüslauguajakirja avanumbris ilmus kimbuke mullu 80aastaseks saanud Süüria-Liibanoni  poeedi Adonise (Ali Ahmad Said) luulet. Ja nii mitmel korral Nobeli preemiale esitatud Adonis kui ka tema Palestiina saatusekaaslane Mahmud Darwish on viimase veerandsajandi araabia luuleilma esimese järgu tähed. Amar Annuse tõlgete kvaliteedi ja araabiapärasuse koha pealt ei ole ma pädev suud paotama. Jätan sellekohased tähelepanekud meeleldi ülalnimetatud luuleperekonna – Ly ja Andres Ehini – teha. Küll aga juhin ma tähelepanu  tõigale, et Annus on tõlkimisel kasutanud Darwishi luule kakskeelseid valimikke, kus algupärandi kõrval on kas inglise- või saksakeelne tõlge. Usun, et antud juhul tuli niisugune ida-lääne-suunaline katalüsaator tekstide eestindamisel pigem kasuks kui kahjuks. Kas ja kui palju on lõpptulemuse vormistamisel osalenud hea luuletajana tuntud toimetaja Hasso Krulli keele- ja stiilitaju, jäägu asjaosaliste endi teada. Lugejat see teadmine ei kosuta ega  lohuta.   

3.     

Liikumisi teljel ida-lääs tuleb araabiakeelses kirjandusilmas alatasa ette, niihästi päris- kui ka loomeelus. Palestiina asulast, kus Mahmud Darwish  sündis, sai 1948. aastal Iisraeli riigi osa ja seitsmeaastasel poisikesel tuli põgeneda Liibanoni. Sealt viis igavene põgenikuelu Küprosele, siis Egiptusesse, lõpuks Pariisi. Darwish valdas korralikult heebrea keelt ning jõudis viimaks Iisraeligi, kuid selleks ajaks olid inglise ja prantsuse keel juba tema argikeeled. Õhtumaistest luuletajatest avaldasid Darwishile tema enda sõnutsi sel teekonnal enim mõju Arthur Rimbaud ja Allen Ginsberg. Tõlkija Annus lisab neile  veel Federico García Lorca ja Pablo Neruda nime. Küllap peitub tõde mõlemal poolel. Darwish oli 1960. aastate lääne beat generation’i kaasaegne ja on mõistetav, et talle polnud võõrad ei Ginsbergi Ameerika ega Neruda poliitika või kirelõõm. Rimbaud’ „Hooaeg põrgus” ja Lorca kokku võttev „Tamariti diivan” aga puudutavad iga luuletaja hinge ja keelemeelt. Epistemoloogilist kujundiniiti pidi minnes võime tõmmata mõttelise kaare Darwishi ja  Ninniku viimases numbris avaldatud Liverpooli poeedi Brian Patteni või Bulgaaria „akadeemiku” Mirela Ivanova vahele. Neid ühendab sarnane keele-elu ja osaduse loomine maailma kultuuripärandiga. Teiselt poolt kandub Mahmud Darwishi klantskenadust tauniv hüüatus „Vähem roose!” üle Ninniku kirbe küüslauguaroomi Saksamaale, kus Sujata Bhatt avaldas luulekogu „Haisev roos” (1995). Siin visalt uuslihtsuseks nimetatava kujundiloome ja värssidesse kätketud laengu tugevuse poolest ei jää Eesti luuletajad (Hasso Krull, Jürgen Rooste, (:)kivisildnik) neist kuigi kaugele.       

4. 

Nüüd siis araabia kevadest. Kui teisele südameoperatsioonile järgnenud tüsistused teinuksid oma hävitustööd halvemini, saanuks Palestiina rahvapoeediks peetud Mahmud Darwish 13.  märtsil 70aastaseks. Kas temagi tulnuks praegu Süüriasse varjunud niiditõmbajate mahitusel provotseerima Iisraeli riiki selle sünnipäeval? Vaevalt. Darwish oli küll Palestiina Vabastusorganisatsiooni sünni juures ja tema kirjutatud on Palestiina iseseisvusdeklaratsioon (1988), kuid kindlasti ei ihanuks ta uusi „puusärke riietatud imiku näoga” (luuletaja Adonise väljend). Nagu ei võrsunud Darwishist komparteisse kuulumise, agitpropile kulunud nooruse ja Nõukogude Liidult saadud Lenini rahupreemia (1983) kiuste õiget kommunisti, ei saanud temast ka juudivaenajat. Tema kirjutas oma painavate ööde valu luuletustesse ja „selle päevad, kes avanud oma ööde südame, võiksid jääda varjule”, nagu aastate eest vannutas Liibanoni poeedi Kahlil Gibrani ingliskeelse „Prohveti” eestindaja Doris Kareva. Rääkigem parem luulest.         

5.       

„Kahe Eedeni Aadam” – nõnda pealkirjastas Mahmud Darwish oma luule mahuka ingliskeelse valikkogu. Aadam, esmaavastaja, on siis luuletaja ise ning tema kaks poeetilist paradiisi isamaa ja emakeel. Kitsamalt isiklikus plaanis redutseerub esimene neist ajapikku igavese paguluse tunnetuseks. Darwish hakkas oma luuletusi avaldama varakult ja juba tema esikkogu „Tiivutud linnud” (1960) loksutas Lähis-Idas üles paraja patriotismilaine. Ometi leidis luuletaja hiljem, et ta ei võtaks kirjutatust valikut tehes enam arvesse enne 1982. aastat kirja pandud tekste, sest neis on liiga vähe distantsi ja liiga palju emotsioone.         

Vaadeldava valimiku koostaja on soovitust silmas pidanud. Kui siin miski häirib, siis kõigi 44 luuletuse esitamine ühtse voona, „hingamisruumi” võimaldava liigenduseta. Raamatu lõppu lisatud kommentaarium küll mõnevõrra leevendab olukorda, ent ei muuda tervikpilti. Autori avaldatud kogude ilmumisaega arvesse võttes näen ma selles raamatus viit tinglikku tsüklit. Valimiku kolm esimest luuletust on võetud  kakskeelsest antoloogiast „Victims of Map”, 1984) ja kajastavad pagulase lohutut tagasipilku sünnimaale. Too on maa, kus hüplevad sinised varblased ja puujalaga kitarrist mängib inimliha muusikat (lk 9). Autori „mina” ei oota sealt muud „kui mu ema pearätti / ja põhjuseid uueks surmaks”.       

  Kogust „See on üks laul, see on üks laul” (1985) pärinev teine tsükkel fikseerib luuletaja „neli isiklikku aadressi”, milleks on ruutmeeter vanglas, istekoht rongis, intensiivravi palat ja tuba hotellis. Sõnaga: pagulus. Ent endistviisi piinab küsimus: „Kuhu jäid hobused, kuhu jäid lauluneitsid, kuhu jäid looduse laulud meie sees?” (lk 13). Raamatu keskossa on koondatud algselt kogudes „Vähem roose” (1986) ja „Ma näen,  mida tahan” (1990) ilmunu kvintessents. Põgeniku üksinduse paine maandatakse siin keelelisse omailma. „Meil on sõnadest maa. Räägi, räägi, / et me teeksime selle reisi lõppjaama”, sisendab luuletaja (lk 21). Ometi kostab sellessegi kõnesse hobuste hirnumist koduselt mäenõlvalt ja piinab kiusakas küsimus: „Kes meist suri oma kaaslaste ees? Kas mina? Või minu kaaslane?” (lk 42).     

  Neljas tsükkel on pärit kogust „Miks sa jätsid hobuse üksinda?” (1995). Pealkirjas esitatud küsimusele vastab autor: „sest majad surevad,  kui seal keegi ei ela” (lk 50). Mälestuste tulv on siin intensiivsem kui varem ja aeg voolab rongi kiirusel. Olevik kisendab öökullide öös, pilved riputavad end viigikaktustele ning „Liibanoni suvi jutustab mulle metafüüsikast” (lk 52). „Varese tindiga” kirja pandud siinpoolsusele lisab iseendast iseennast loov armastusja sõjajumalanna Anat sealpoolsuse müstilist mõõdet ning „luule on meie redel kuule, mille riputas Anat oma aia kohale” (lk 62).  Lõputsükli luuletused hõlmavad kogudes „Võõra voodi” (1999) ning „Piiramisseisukord” (2002) ilmunut. Tekstid on siin endistviisi pikad, aga veelgi pingestatumad kui seni. „Me oleme igaviku külalised” (lk 83) ja „kirjutan homme eilsele paberile” (lk 75) teatab luuletaja ning küsib sinna juurde: „Kes ma oleksin ilma paguluseta?” (lk 77). Raamatu lõpetab Darwishi teadaolevalt viimane luuletus (2008), kus autor ütleb: „Ma ei taha, et see luuletus kunagi lõppeks  [—] Ja justnagu oleksin ma iseenda teine” (lk 84). Mahmud Darwishi kehastatud Aadam on ühest Eedenist teise jõudnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht