Kadunud tsitaat

Toomas Raudam

Michel de Montaigne, Esseid. Tõlge, kommentaarid ja järelsõna Kristiina Ross. Kujundanud Eve Kask. Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 632 lk.

Mõned innukamad uurijad on väitnud, et suudavad endale ette kujutada, kuidas Montaigne kirjutas, mis asendis oli tema keha, mis tal kirjutades seljas oli või oli ta hoopis alasti (nagu ta ise mitmes kontekstis soovitavaks peab), kuidas ta vahepeal laua tagant üles tõusis ja lossitorni tipus asuvas kirjutamiskambris oma munakujulise kolju teravast lõuast parema käega kinni hoides tippival sammul ringi kõndis, riiulist raamatu võttis, kontrollimaks tsitaati, mis aga kohe unus, kuidas koduloomad samal ajal akna all õues häälitsesid (loomad, kellest inimesed võinuks paljuski eeskuju võtta), kaugemal aga kaevas maad mees, kes oli tapnud oma poja või isa, ja tornikell kägisedes järjekordseks ajakuulutuseks hoogu võttis. Kuigi ka mina olen üht-teist tema kohta lugenud, ei suuda ma seda teha. Kõik, mis ma näen ja silmi kinni pannes ilmselt näha tahan, olen ma ise, ainult et see, mida ma kirjutades kirjutan (kui kirjutan), on niipalju parem, sedavõrd siiram, avaralt ausam, et piinlikkustunne sunnib mu silmi avama, lükkama kõrvale kõik oma (n-ö loomingu) ning tegema (silmade asemel) lahti Montaigne’i „Esseed”.
Üks esimesi asju, mis Montaigne’i lugedes teravalt silma torkab, on just nimelt see, millele ennist vihjasin – iseenda väärtuste lõputu ning paiguti üsna uskumatu vähendamine. Kuulakem:
„… ma näen paremini kui keegi teine, et need siin raamatus pole midagi muud kui niisuguse inimese uitmõtted, kes on teadustest maitsenud ainult kõige pealmist koorikut, lapsepõlves, ning kellel on neist ainult üldine ja ähmane pilt: natuke kõigest ja mitte midagi põhjalikult, nagu prantslastel kombeks. … Ning iga keskastme õpilane võib väita, et teab rohkem kui mina …” (lk 71) „Mälu on imeliselt vajalik tööriist, ilma milleta mõistus vaevalt oma ülesandeid suudaks täita. Minul puudub see täielikult” (lk 391).
Näiteid võiks veel hulgaliselt tuua, kuid karta võib, et selleks ei jätku ruumi, parem siis leida mõni lause, mis esseede deminutiivse paine hästi kokku võtaks. Siin see on:„Kuid iroonilisel moel kohandab ta ennast peatselt sedaliiki vähendamisega – igavikulise vähendamisega, mida tunneb vaid kõrge intellekt, mis on seatud eluga vastakuti – ja isegi rõhutab seda iroonilise tagasihoidlikkusega” (George Lukacs).
Kui ma suudaksin üles tunnistada, et ma tegelikult ei taha, ei taha ja vist ka ei suuda kirjutada Montaigne’ist, siis annaks see lootust, et ma seda siiski teen. Ja siis tuleks mul ka öelda, mis mind selle juures takistab. Kas aias õunapuu otsast vastu kuuri plekk-katust piraki-piraki alla kukkuvad õunad? Või on selleks mu enda kehv tuju, tüdimus, mis võib tulla nii sellest, et olen juba vana ning tunnen, et olen võimeline jagama nii oma mõistust kui riista vaid iseendaga, aga võib-olla ka valimisplakatite halvavast mõjust, Nabokovist, kes soovitas sellised labasused lihtsalt unustada või siis asuda elama kuskile, kus pole ei riiki ega demokraatiat …
Kuid kurta on mõtet vaid siis, kui sinuga on juhtunud midagi sellist, mida pole juhtunud mitte kellegagi. Ei saa ma ju loota, et ma saaks uuesti nooreks. Vaid siis oleks põhjust appi hüüda. Seega siis on mu oigamine jama ja mul tuleb oma kirjutis ikkagi ära lõpetada.
„Seega, lugeja, ma olen ise oma raamatu aine: sul pole mingit põhjust kulutada oma vaba aega nii labase ja tühise asja peale” (lk 7).
See tsitaat on päris algusest ning kõlab juba tuttavlikult, ennast tühistavalt. Meenub, kuis üks läinudaastase kulka kirjanduspreemia määrajaist ütles: „Oma naba vaatlejaid me seekord ei autasusta, ärge mitte lootkegi!”. Enam-vähem nii see kirjas seisiski. Tjah, Montaigne oleks siis preemiast ilma jäänud. Kuidas ma ennast nüüd, pärast torget tollaste ja tulevaste hindajate herilasepessa, ennast tunnen? Pean ütlema, et kehvasti. Mind valdab ebamäärane rahutus. Äkki olen ma kellelegi liiga teinud, võib-olla kukkus see ütlejal kogemata suust välja, võib-olla ta nii ei mõelnud, võib-olla mõtles ta naba all midagi muud ja mina, õnnetu, solvusin, mõtlesin, et selle taga on toosama ülbus ja kõrkus, mida Montaigne südame põhjast põlastas ja et kirjandus, mis pole naba ja on midagi muud, olgu siis pea või tagumik, on ju … Kuid aitab, peand kinni, ära kisu ennast õnnetusse, mis kannab su enese nime.
„Minus (jah, minus – minu lisandus – T. R.) tärkab viha tõenäoste asjade vastu, kui neid esitatakse mulle kui midagi vääramatut. Mulle meeldivad sõnad, mis pehmendavad ja kahandavad meie väidete jõhkrust: „võib-olla”, „teatud määral”, „mõned”, „räägitakse et”, „minu meelest” ja muud seesugused” (lk 487).
Eesti keeles on hakanud vohama parasiitsõna „vaieldamatult”. Kui oleks võimalik täpsemalt määratleda, mis aastal see nihe toimus, siis „minu meelest” võiks too daatum tähistada aega, kus samaaegselt ühiskonna väidetava, mõistagi silmakirjaliku dialogiseerumisega langes kogu sootsium vabarääkimise vabalangemise kuristikku. Need, kes pidevalt rääkisid, arvamusliidrid, poliitikud, ajakirjanikud jms, tegelikult ei tahtnud, et keegi neile vastu räägiks ja nii tekkiski märkamatult nende kõnepruuki too teadvustamata sõna, levitades omanimelist nakkust ka nn kõrgintellektuaalide hulgas. Kui ma sellest ühe tolle tõu esindajaga rääkisin, juhtides ta tähelepanu tõigale, et too sõna ka tema muidu igati „kõrgetasemelistes” (teisiti ma öelda ei saanud) artiklites esineb ning soovitasin tal seda edaspidi vältida (sest pole ju mõeldav, et filosoofi puhul on asju, mis pole vaieldavad), siis elavnes ta märgatavalt, kuid lubas, et kõrvaldab „vaieldamatuse” arvutiprogrammi abil. Nojah, irooniline see vastus ju oli, aga eks olnud ta ju filosoof, peaaegu et kirjanik. Ning ma loodan, et olen selle näite varal suutnud ka Montaigne’i paremini pildistada.
Nüüd veel paar sõna eeltoodud pehmendavatest sõnadest, mille abil Montaigne lootis kahandada „meie väidete jõhkrust”. Sama tendentsi usub Jan Kausi puhul märkavat Maarja Kangro, kes selle aasta Keele ja Kirjanduse juuninumbris Kausi kriitikakogu analüüsides kirjutab: „Tekstis leidub rohkesti ettevaatlikkusele viitavaid sõnu, nagu „tundub”, „mõneti”, „ehk”, „võiks öelda”, „justkui””. Ning küsib siis: „On see diplomaatilisus või tahtmatus lõplikult otsustada?” Ja soovitab artikli lõpupoole Kausile hoida kargemat tooni. Karge või siis võrdluses Kausiga kargem toon on loomulikult iseloomulik Kangrole endale.
Mitte keegi ei kavalda üle keelt, milles ta kirjutab. Kõik küsimused, mis pole absoluutsed, on petlikud. Veel enne kui lause on lõppenud, on mõte temast kadunud. Kaotatud enne kadumist. Tuleb osata nii kirjutada, nagu Montaigne. Mina ei oska.
Montaigne’i ja Kausi ning ka Kangrot lahutavad sajandid (siinkirjutajat veidi vähem, kuna olen vanem ja … targem), kuid mul pole raske ette kujutada, kuidas meie armsad noored mõtlejad õe ja vennana Château de Montaigne’i sõõrja stuudiumi külmal kivipõrandal kõrvuti lebavad ja teineteisel ettevaatlikult käest kinni hoides lakke vaatavad, kuhu aga on suurelt kirjutatud targad laused, millest inimesed võiksid oma elus kinni pidada. (Nägin filmi, kus de Botton kindluses ringi rändas ja rääkis, filmi lõpus kordus sama, mis minu kujutluses, siit mu julgus.) Toon mõned siia. Kuulake:

 ÜLIM TARKUS ON NÄHA ASJU HEANA, ÜLEJÄÄNU OSAS AGA SÄILITADA ÜKSKÕIKSUS.
 ÄRA KUNAGI ÜTLE, ET ABIELU TOOB ENDAGA KAASA ROHKEM RÕÕME KUI PISARAID.
 LOLLIL ON ROHKEM LOOTUST OLLA TARK  KUI TARGAL, KES ENNAST SELLEKS PEAB.
 ÄRA KARDA EGA IHALDA OMA VIIMAST PÄEVA.
 JUMAL EI LUBA KELLELGI PEALE ENDA ENNAST SUURENDADA.
 OTSIN ENDALE VARJUPAIKA SEALT, KUHU TORM MIND AJAB.
 OLEN INIMENE JA MISKI INIMLIK POLE MULLE VÕÕRAS.
 MITTE KEEGI POLE KUNAGI TEADNUD TÕDE EGA SAA KA TEADMA.
 SEE ON VÕIMALIK JA SEE POLE VÕIMALIK.

Kokku on lae aampalkidel 46 lauset, loomulikult ladina või kreeka keeles. Pole vist inimest, kes neis iseennast ära ei tunne. Soovin Kangrole ja Kausile parimat. Nad peaksid olema enam-vähem sama vanad kui Montaigne eraklusse tõmbudes oli. Eraklusse – teisitiolemisse, kirjutamisse, sulge, mitte pintslisse. Paraku pole eraklusel enam sellist tähendust, kirjandus aga, mis mulle on alati olnud seotud üksinduse, kurbuse, hirmu ja surmaga,  on muutunud logistiliseks äriks, kirjandusfestivalideks, lugejatega kohtumiseks, mille eesmärgiks on müük ja edev eneseimetlus. Montaigne´i valikud olid teised ning kuigi temagi käitumine võib tunduda ettevaatliku ning diplomaatlikuna, mida ta Bordeaux´ kahekordse linnapeana kahtlemata ka pidi olema ja millest raamatus leidub teisigi märke (pinna ettevalmistamine La Boetie’ vastuhakku mõtestava kirjutise „Ühe vastu” publitseerimiseks), rakendusid tema „võib-ollad” puhkudel, mil kaalul oli inimese elu. Pean siin silmas nõiaprotsesse ning seadusi, mille õiguses Montaigne kahtles: „Võtkem kasutusele kohtuotsuse formuleering, mis ütleks: „Kohus ei saa sellest asjast mitte midagi aru”… (lk 487-488).
Vahel harva leian ma raamatuist lause, mis võtab seletamatul moel kokku nii teose kui selle kirjutaja. See on olemus, mida ei pruugi olemas olla. Kus on see lause, kus Montaigne vaatab aknast välja ja näeb maad kaevavat meest, kes on tapnud oma isa või oma lapse?
Haaran laualt Montaigne´i ja hakkan otsima. Kas siin? Kas „Lombakates”? Või „Apoloogias Raimond Sebond’ile”? Otsin ja otsin, aga ei leia. Oh, miks pidin ma selle töö üldse ette võtma? Pealegi hakkavad nüüd kõik nagunii tänitama, ise vana mees, aga tahab ajaga sammu pidada … Neetud, paberilipakad, millega olen tähistanud kohad, mida võib vaja minna, kukuvad raamatu vahelt välja … peab olema, ei saa olla, et ole, ka Ann Hartle’i uurimuses („Michel Montaigne. Accidental Philosopher. Cambridge University Press, 2003) on seda tsiteeritud. Montaigne pudeneb laualt sülle, pontsakas nagu vastsündinud beebi. („Mina toetan, oma enese näite varal, neid, kes väidavad, et rasedus kestab üksteist kuud” lk 308.) Ma ise seda ei tea, aga mu keha jäljendab kedagi, keda ma nüüd, ebatäiusliku kirjutamise käigus, aga ka liiasel lugemisel (mis sellest üle jääb, on filosoofia) paremini olen tundma õppinud. Ja ma ei lase ennast segada tõigast, et mu käsi ei leia üles teravat lõuga rasvunud näos (nagu Mil).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming