Kadumised teistesse eludesse

Doris Kareva

Kõnelus Arthur Japiniga Teie äsja eesti keeles ilmunud Kerti Tergemi tõlgitud romaanis „Võrratu puudus” („Een schitterend gebrek”) on elegantselt kokku põimitud näiliselt kaks lugu, mis osutuvad üheks ja samaks. Romaani alguses on põgus, kuid tähendusrikas episood peeglitega, kus ema annab tütrele mänglevalt teada, kui väga nad isaga teineteist armastavad. Peeglimeistrist vanaisa kingitusena riputatakse vastsündinu hälli kohale väike ümmargune peegel, mille lihvitud ääris viskab vikerkaarehelke ja mille tagaküljele on graveeritud Püha Lucia silmad. Sellest episoodist algab romaan romaanis, peeglimäng, nägemise ja nähtav olemise, tõmbumise ja tõukumise lõputu tants. Kuidas kommenteerite ise romaani arhitektoonikat? Enamik minu romaanide peategelasi elab rängalt läbi vastuolu selle vahel, kuidas tajuvad neid teised ja kuidas see erineb nende enesetunnetusest. Lucia juhtum on muidugi ekstreemne, kuna ta välimus moondub sedavõrd, et inimesed ei suuda tema „inetusest” läbi näha, ulatuda tema kui inimeseni. Ma ei mõtle kunagi ette, mismoodi raamatut komponeerida, aga sisemine arhitektoonika saab romaani arenedes enamasti üha selgemaks. See pole kunagi teadlik tegevus, aga alati, enamasti pärast seda, kui olen kolmveerand teosest valmis kirjutanud, rõõmustan, nähes, kui kindlal alusel see seisab. Näiteks „Võrratu puuduse” puhul tundsin rõõmu sellest, et seesama mäng peeglitega osutus hiljem oluliseks ehituskiviks kogu konstruktsioonis. Enamasti on inimestel raske uskuda, et sellised asjad pole välja mõeldud ja ette planeeritud, aga see ongi intuitiivse tegevuse puhul kõige rõõmustavam ja üllatavam.

Öeldakse, et armastus on pime. Kui tähenduslik romaani seisukohalt on Püha Lucia sissetoomine? On ju tema hagiograafiliseks sümboliks väljatorgatud silmad.

Kui tegelase nimi on Lucia, nagu teame Casanovast maha jäänud märkmete põhjal, siis on tegu niisuguse haruldase kingitusega, mille edasiarendamisest loomulikult ei raatsi loobuda, seda enam, et Lucia oli katoliiklane ja Püha Lucia on Veneetsias oluline pühak. Kuna romaani teemaks ongi see erinevus, kuidas inimene ise ennast näeb ja kuidas näevad teda teised, siis tuli mul kahtlemata tõmmata paralleel Lucia ja naispühaku vahel, kelle märtrisaatuseks oli silmavalgusest ilma jääda.

„Lõvi unenäos” („De droom van der leeuw”), autobiograafilises romaanis, mis kõneleb Federico Fellini viimastest elukuudest, olete kirja pannud laused, mis sarnanevad „Võrratu puuduse” teemaga: „Kui ma mõnda asja ei näe, ei tähenda see veel, et seda seal pole. Kui ma midagi mõnda asja ei näita, ei tähenda see veel, et see poleks seal kõigile näha.” Kas ühes või teises mõttes varjulolemine, maski või loori kandmine on osa teie oma mütoloogiast?

Jah, mul on alati olnud ja on siiamaani raskusi sellega, kuidas inimesed mind näevad; see on nii erinev sellest, kuidas ma end sisimas tunnen. Kasvasin üles ainsa lapsena perekonnas, kus mu isa vaimuhaiguse ja lõppematu koduse võitluse tõttu ei käinud meil peaaegu kunagi külalisi. Kuueaastaselt pidasin end sama täiskasvanuks kui mu vanemad, siis aga tuli mul kooli minna. Seal algas halastamatu kiusamine. Mäletan selgelt seda hetke, mil ma ise taipasin – mitte et teised oleksid kiusamise hetkekski katkestanud, et see välja öelda –, et olen teistsugune kui teised minu klassi lapsed. Uskusin, et näen välja nagu koletis, nii nagu nad ütlesid – siit sarnasus Luciaga! – ja see tunne pole kunagi taandunud, olgugi et olen mõistnud ja paljud inimesed on mulle kinnitanud, et nii see pole. Veel praegugi, kui vaatan peeglisse, silmitsen vaid osa oma näost, mitte kunagi kogu peegelpilti.

Kui läksin paarikümneaastaselt teatrit õppima, hämmastas mind, et inimesed näisid nägevat minus täiesti teistsugust isiksust, kui uskusin end olevat. Nad pidasid mind enesekindlaks, koguni kõrgiks, kellekski, kellele koondub kogu tähelepanu ja kes valitseb kogu ruumi, kuigi ainus mõte, mis mu peas tagus, oli: ärge ometi vaadake mind!

Praeguseks olen õppinud sellega toime tulema. Nii nagu Luciagi, olen avastanud, et sellest masendavast noorepõlvekogemusest on nüüdseks saanud minu tugevus: just tänu sellele leidsin kirjanikuna oma hääle.

Enne kirjanikuks saamist olite näitleja, tegutsesite televisioonis ja filmis, laulsite mõnd aega ooperiski. Milline on teie kogemus kõigis neis valdkonnis?

Et oma lapsepõlvega toime tulla, pidin looma fantaasiamaailma. Käisin palju teatris ja kinos ning otsustasin juba väga varakult, et tahan iga päev kas või mõni tund olla keegi teine mõistmaks, mis tunne on elada teistsugust elu, kuidas on oma eluga hakkama saanud teised. Õppisin küll näitlejaks ja töötasin selles vallas mõnd aega, kuid ei leidnud, mida otsisin. Ikka jäin iseenesest liiga teadlikuks. Siis andsin järele oma teisele igatsusele ning sõitsin Rooma, et mängida mõnes Fellini filmis. Pärast seda, kui mu ellu tuli Fellini, muutus see täiesti – kuidas täpselt, sellest võib lugeda „Lõvi unenäos”. Teadsin, et tahan näitlemisest loobuda. Just sel ajal kuulsin ühelt oma Ghana sõbralt lugu, kuidas XIX sajandil toodi Hollandi kuningale kingituseks kaks noort Aafrika printsi. Nende reaktsioon erines aga täiesti: üks soovis uute oludega kohaneda ja saada hollandlaseks, teine aga protestis ning püüdles tagasi oma juurte juurde. Samal õhtul teadsin, et see on lugu, mida pean edasi jutustama. Nii sündis minu esimene romaan „Valge südamega mustanahaline” („De zwarte met het witte hart”). Nüüdseks olen kirjutanud nii filmi- kui tele-, teatri- ja isegi ooperitekste. Igas žanris kehtivad omad reeglid ja mulle meeldib nendega mänguliselt ümber käia.

Millega olete praegu hõivatud?

Kirjutan näidendit oma viimase romaani „Vaslav” põhjal, see räägib legendaarsest balletitantsijast Nijinskist. Ühtlasi algavad Shakespeare’i „Palju kära ei millestki” lavastuse proovid, kuna pöördun sel suvel pärast veerand sajandit teatrist eemalolekut näitlejana lavale tagasi. Tunnen, et nüüd olen selleks valmis. Kirjanikuna olen aga teoks teinud oma lapsepõlveunistuse: iga päev mitmeks tunniks kaduda, et muutuda kellekski teiseks ja mõista, mida tunnevad teised inimesed, kuidas nad armastavad ja mismoodi oma eluga toime tulevad.

Teie kohta on kirjutatud, et usute loovust tärkamas võimaluste kärpimisest. Kuidas te seda kommenteerite?

Selle teooria olen omistanud Fellinile „Lõvi unenäos”. Raamatus viibib ta koomaseisundis ja tema hääl jutustab, kuidas külastasin koos oma sõbratariga teda Roomas. Iga päevaga jääb tema maailm ahtamaks. Nii otsibki ta, mismoodi näha seda mitte lõppemise, vaid uue algusena, uutmoodi loovusena. Nii püüab ta vaadelda kogu loomise lugu ja inimkonna ajalugu järk-järgulise lahtiütlemise, kaotuse, elimineerimisena, mitte kui arengut. Kui hakkasin selle mõtte kallal tööle, läksid mu silmad korraga lahti – asju sel viisil vaadeldes võiks tõepoolest tuletada terve uue filosoofiavoolu. Sest kõik, mis on kasv ja areng ühelt poolt vaadates, on lagunemine teiselt poolt, alates esimese embrüoraku pooldumisest kuni keha täieliku määndumiseni.

Teie kirjutistes valitseb sügav, ometi peen, peaaegu märkamatu nukruse alatoon. Mõnes mõttes sarnanevad teie väljapeetult sepistatud laused tõlkeski juveelikunstiga. Tundub, et iga sõna on valitud täie teadlikkusega, nagu ka rütmide ja pauside vaheldumine, laetud vaikusekohad. Kas olete lihvinud oma stiili selleks, et olla vähem haavatav, või üksnes puhta ilu jüngrina?

Tänan kauni komplimendi eest. Tegelikult pole mul õrna aimugi sellest, mis asi on stiil. Vaatamata sellele, et olen õppinud keelt ja kirjandust, pole keegi suutnud mulle seda ära seletada. Igal tegelasel on omaenese ainukordne hääl. Ma kuulen seda oma peas, sel on oma kindel rütm – musikaalsus on mulle ülimalt oluline – ja loogika. Iga tegelane otsustab ise, milliseid sõnu ta kasutab ja kuidas need kirja pannakse. Kui miski teeb talle ülemäära haiget, siis leiab ta mõne viisi, kuidas seda ümber öelda; kas leiutada mõni metafoor või sõnastada sama asi pehmemalt. Kõik kasvab välja tegelaste vajadustest. Tõepoolest, seda võib nii mõnelgi olla raske uskuda, aga ma ei mõtle kunagi stiilist. Õieti ei mõtle ma kunagi millegi peale, mida ma elus teen – see on ainus viis olla õnnelik.

Ilu ja armastus on mõistagi universaalsed mõisted, ometi tundub, et teie loomingus plingivad mõlemad läbivalt pingsas mitmemõttelisuses. Mismoodi te kummagi tähenduse ise sõnastaksite?

Armastus on üks väheseid asju elus, mida ma tõepoolest mõistan. Nii mõistan ja mõtestan ma ka maailma ja inimesi armastuse kaudu – nende armastusepuuduse, armastuseigatsuse, võime kaudu armastust kinkida. Ka Lucia jaoks on see kõige olulisem õppetund elus. Ning ta avastab, et oma raske elu, paljude alanduste ja kannatuste tõttu on ta õppinud armastust mõistma palju sügavamalt kui Casanova oma arvututes kaunites armulugudes. Olen ise pidanud läbi elama samasuguse õppetunni kui Lucia ja olen selle eest sügavalt tänulik.

Teistsugusus, teistest erinemine, on ehk üks valdavamaid teemasid teie loomingus. Kõige ilmsemalt kerkib see esile teie esimeses eesti keelde tõlgitud romaanis „Suur maailm” („Der grote wereld”), mis ilmus Mati Sirkli tõlkes 2008. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas. Enamik teie tegelasi on ajaloolise taustaga. Mis köidab teid ajaloos enim ja kuidas leiate teile huvitavad teemad?

Teistest erinemine on iseloomulik kõigile minu tegelaskujudele. Alati on nad autsaiderid, kes püüavad leida oma kohta ühiskonnas: mustanahaline prints Hollandis, liliput tavamaailmas… Alati on need ajaloolised tegelaskujud, kellesse ma armun, ja enamasti on mul neile üksainus tungiv küsimus: kuidas te ellu jäite? Mis tunne teil oli, mis see teile maksma läks, mis andis teile lootust ja julgust vastu pidada? Raamatut kirjutades püüangi sellele küsimusele vastust leida. Ja põhjus, miks see mind nii väga huvitab, on muidugi, et ma ise olen pidanud paljude raskustega silmitsi seisma. Lapsena ei võetud mind kusagil kunagi omaks. Tol ajal oli see piinarikas, nüüd aga suur eelis. Kuna ma pole kunagi kuulunud ühtegi gruppi, võin praegu elada oma elu just nii, nagu ma soovin. Ja seda ma teengi. Ma elan elu, mis ei sarnane kellegi teise omaga. Suhtlen maailmaga kirjutamise kaudu. See on minu ainus seos ühiskonnaga ja nüüd naudin ma oivalist vabadust!

Nii „Suures maailmas” kui „Võrratus puuduses” langetatakse kõige isiklikumad, emotsionaalselt laetud otsused väga ratsionaalselt kaaludes, võõrandudes iseenda tahtmisest ja tunnetest ning võttes arvesse teiste vajadusi. On see suhtumine, mida teie meelest võiks maailmas rohkem olla?

Jah, alati tuleb arvestada teiste tunnetega. See on see, mida püüan pidevalt ka ise teha. Ehk ongi see minu sõnum. Kui mind omal ajal kiusati, nii vaimselt kui füüsiliselt, ei suutnud ma kuidagi mõista, kuidas teised ei taju, mis minu sees toimub. Mina loen inimestes toimuvat väga kergesti. Pruugib vaid kellelegi otsa vaadata, kui tean silmapilkselt, mida ta tunneb ja miks. Tema siseilm on nagu peo peal. See omadus on ilmselt meile kõigile kaasa sündinud. Mul läks aga ikka omajagu aega – ehk siis üle kolmekümne aasta – arusaamiseks, et sugugi mitte igaüks ei kasuta seda võimet kogu elu jooksul. Kui kirjutan, kutsun lugeja endaga kaasa kellegi teise ellu ja mõttemaailma, et üheskoos mõista, mis tunne on elada niisugust elu, olla vaadatud sellise pilguga. Olen veendunud, et see on oluline kogemus ja paneb inimesed tähelepanelikumalt vaatama iseendasse – aga ka märkama teisi. Kui tajud, mis toimub kellegi teise hinges, oled oma sõnade ja tegudega ettevaatlikum – ja teised vastavad samaga.

„Lõvi unenäos” olete kirjutanud: „Üha kasvades hakkab armastus tegema haiget justnagu kurbus.” Kas teate soovitada selle vastu ravimit või tuleks selle kogemuse eest olla pigem tänulik?

Kui armastad kedagi, hakkad ka muretsema: teise pärast, tema tervise ja eluea pärast, mõeldes võimalusele ta ühel päeval kaotada, selle üle, kuidas oma armastust küllaldaselt väljendada … Aga ometi on kedagi armastada, kas või võhivõõrast, alati parim, mida teha.

Kui peaksite mis tahes põhjusel kõik oma kirjutatud ja veel kirjutamata raamatud asendama üheainsa lausega, milline see oleks?

Ära kunagi mõista kohut elu üle, mida sa ise pole elanud. See on kõige põhilisem, mida mu raamatute tegelased on mulle õpetanud.

Tänan väga ja tere tulemast festivalile „Head read”!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming