Käärid ajaloo ja kultuuri vahel

Asi ei ole mitte metodoloogias, vaid dialoogiarguses.

Tiina Ann Kirss

Fragment Mihkel Kauri mälestustest. Repro raamatust „Eestlased ilmasõjas“.

Fragment Mihkel Kauri mälestustest. Repro raamatust „Eestlased ilmasõjas“.

Eesti teadusilmas kajastati Esimese maailmasõja algusest saja aasta möödumist vähemalt kuue sündmusega: kolme konverentsi-seminari ja kolme Tõnu Tannbergi koostatud raamatuga. Eelmise aasta 6. novembril korraldasid Õpetatud Eesti Selts ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused teadusseminari „Sõda, mis muutis maailma. Sõjalisi, poliitilisi ja kultuurilisi aspekte Esimesest maailmasõjast“. Selle aasta 8. ja 9. aprillil pidasid ühisseminari „Esimene maailmasõda eesti kultuuris“ Underi ja Tuglase kirjanduskeskus ning Tallinna ülikooli eesti keele ja kirjanduse instituut. 21. ja 22. aprillil peeti Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi eestvedamisel konverents „Euroopa pärast I maailmasõda. Rahvusriikide armeede sünd impeeriumide varemetel“. Tannbergi kaks raamatut „Esimene maailmasõda ja Eesti“ (Eesti Ajalooarhiiv, 2014) ning koos Ago Pajuriga koostatud „Eesti rahvusväeosad 1917–1918“ (Rahvusarhiiv, 2015) koosnevad teadusartiklitest, „Eestlased ilmasõjas“ (Rahvusarhiiv, 2015) sisaldab aga ligi tuhat lehekülge seni avaldamata allikmaterjale, kirju sõjaväljalt, mälestusi ning päevikuid.

Nende konverentside (artikli­kogud on juba valmimas) ning raamatute põhjal oleks saanud korraldada võimsa seminari, eriti siis, kui seda oleksid juhtinud paarisrakendis kaks õppejõudu – üks ajaloolane ja üks teise eriala humanitaar. Teame küll, et koos- või kahasse õpetamist esineb ülikoolis koormustearvestuse tõttu äärmiselt harva ja siis jaotatakse seminarid omavahel ära, kohal on ikka vaid üks õppejõud, üks silmapaar, üks vaade ainele. Kahjuks loobutakse sellega põnevast sünergiast kahe eriala vahel, mis kanduks üle ka üliõpilastele, kellele avaneks mitmekülgne lähenemine tekstidele, teineteist täiendavad teadmised, erinevad uurimisküsimused ja ka teadmatus. Julge unistus seminarist „Esimene maailmasõda ja Eesti“ on unistus ka sellest, et just ülikoolis võetakse ning nõutakse aega lugemiseks, nimelt läbilugemiseks. Kui selle seminarini jõutaks, tuleks ületada mitte distsipliinid, vaid nendevahelised käärid: ajalugu/kultuur.

Nagu on viimastel ülikoolide reformimise kuudel nähtud, on „kultuuriteadlase“ tähendus muutunud aina labiilsemaks, hüplevaks, samal ajal justkui petlikult hõlmavaks. Kultuuri kui hajusat mõistet on kombeks kas ülidetermineerida, üldistustega lahustada või käsitamatusest hoopis unustada. Ka Esimest maailmasõda tähistavate konverentsidega seoses tekkis varjatud polaarsus (sõja)ajaloo ja kultuuri vahel, millest esimest peeti konkreetseks, empiirikale ning arhiividele toetuvaks, teist ebamääraseks ilukirjanduse, teatri, kunsti, muusika jne tõlgendusvõrgustikuks.

See vastandus on ammu tuttav, seetõttu ongi ühele ühed konverentsid, teistele teised.

Niisiis ei olnudki ehk üllatav, kui kevadkuudel liikunud kõlakas heitis ette, et Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse ja Tallinna ülikooli seminaril „ei olnud ühtegi ajaloolast“. Kuulajate hulgas võis see nii küll olla, kuid kavas oli vastupidi: peakõnelejaks oli kutsutud ajaloolane prof Jüri Kivimäe Toronto ülikoolist. Tema raamistava ettekande pealkirjaks oli „Kultuuriline pööre ja sõda“. Oma seitsmele teesile rajatud loengus mõtestas Jüri Kivimäe Esimese maailmasõja ja eesti „kultura“ seoseid väites, et „kui Esimene ilmasõda algas, oli kultuuriline pööre juba toimunud“. Uus kultuuriline kvaliteet, mille olulisemaks kandjaks oli Noor-Eesti ja sellest liikumisest tulenev tekstikogum (eriti ajakiri Vaba Sõna, mis ilmus just sõja-aastatel 1914–1916), tekkis eri arengukiirusega toimuvatest muudatustest. Erinevalt Mandri-Euroopast ja Inglismaast ei tekkinud Eestis 1914. aasta põlvkonda (Generation of 1914), vaid haritlaskonna varasem tuumikrühm püsis veel ka 1920. aastatel. Kõneleja tutvustas varasemaid mudeleid aastatel 1850–1914 toimunud muutuste selgitamiseks (modernsus, moderniseerumine, euroopastumine jne) ning analüüsis provokatiivselt kultuurilise pöörde mõistet, kärpides ning korrastades selle tähendusareaali.

Kultuurikonverentsil esinejad käsitlesid muu hulgas eesti sõjalaulu (Õnne Kepp), eesti päevalehtede moderniseerumist Esimese maailmasõja algul (Rosmarii Kurvits), vere kui märgi mitmetähenduslikkust Marie Underi, Johannes Barbaruse jt luules (Tiit Hennoste), sõja varjundeid, ekspressionismi eesti teatris (Luule Epner), naiskunstnikke (Kai Stahl), modernsuse diskursust A. H. Tammsaare teostes (Mirjam Hinrikus). Lõppdiskussioonis vaieldi Euroopa suurematest kultuuridest pärit sõjasse puutuvate laenatud troopide ehk rändmotiivide üle, arutleti põlvkondade mudeli rakendamise üle ning juhiti tähelepanu aegade kokkujooksule, mille ühe tagajärjena on Esimese maailmasõja kultuuripärand unustatud Vabadussõja mälumassiivi alla.

Võib tunduda, et kultuuri ja ajaloo vaheliseks sillaks ehk siis ühenduslüliks võiks olla mälumaterjal ehk Eestis juba üsna mitmetähenduslikus ning laias käsituses esinev omaelulooline kirjutus. Näiteks oma raamatus „Eesti mees Vene kroonus“ (2011) on Tõnu Tannberg avanud vähemalt kahe eesti ohvitseri elulood rahvusväeosade moodustamise taustal, ehkki käsitleb peamiselt töö ja karjääri olulisi sündmusi. Oma varasemates artiklites ning ettekandes 8.–9. aprilli konverentsil on folklorist Andreas Kalkun käsitlenud nende sõdurite kirju kodustele, kelle puhul oma muljete ja tunnete väljendamine kirjavormis oli harjumatu. Tõnu Tannbergi äsja ilmunud tuhandeleheküljeline „telliskivi“ („Eestlased ilmasõjas“) pakub lugejale nii sisuliselt kui ka keeleliselt huvitavaid pikemaid, seniavaldamata isiklikke tekste, mille adressaadiks on kas kirjutaja ise, tema järglased või (kirjade puhul) sõbrad ja lähedased. Selle heterogeense materjali kohta kasutab Tannbergi kaastööline ja ühe sissejuhatava artikli autor Liisi Esse mõistet „ego­dokumendid“. Tekstide põgusatest sissejuhatustest ei ilmne küll ülevaadet, kui palju kirju, päevikuid, mälestusi jne on juba arhiividesse deponeeritud. Selge on see, et kuna mälestused ja memuaarid Esimesest maailmasõjast saadeti Vabadussõja ajaloo komiteele 1939. aastal, tuli Esimese maailmasõja „korpus“ eristada Vabadussõja kohta kogutud mälumaterjalist.

Mart Meinvaldi kiri koju. Repro raamatust „Eestlased ilmasõjas“.

Mart Meinvaldi kiri koju. Repro raamatust „Eestlased ilmasõjas“.

Mitmel põhjusel ei kujune omaeluloolisest allikmaterjalist kogumikus „Eestlased ilmasõjas“ sillamaterjali, vaid pigem esitab selle olemasolu ning suurem kättesaadavus hulga intrigeerivaid küsimusi, mille lahendamine vajab mitme eriala koostööd. Raamatust, mille nähtamatu ettevalmistamistöö – tekstide sisestamine, selgitavate märkustega varumine – oli tohutult mahukas, jääb paraku mulje, et allikmaterjali puudutatakse küünarnuki kauguselt, s.t ei süveneta. Kas mälumaterjal ongi, nagu ka kultuur, koostaja meelest niivõrd subjektiivne ning ebamäärane, et selle uurimiseks puudub metoodika või isegi lähenemisnurk? Isegi arvestades eetilisi kaalutlusi, mis hoiavad tagasi autobiograafilist materjali teaduslike tööriistadega lahkama tõttamast, vajaks selline mitmekesine materjal analüütilist, kontekstualiseerivat käsitlust, näiteks kas või rändavate troopide ning kirja kui žanri retooriliste kinnisväljendite väljatoomist.

Kogumikus on põnev August Piiperi (sünd 1888) päevikust väljaloetav tõsiasi, et postiühendus keskuste ning (idarinde) sõjavälja (ehk iseäranis sõjaväehospidalide?) vahel oli usaldusväärne ja tihe. Teisal aga osutavad Anton Üksti aastatel 1915–1917 Villem Grünthal-Ridalale saadetud kirjad vastupidist (tõsi, kirjade sagedus ning ülekontrollimine, kas eelmine kiri jõudis adressaadini, võib ka osutada Grünthali kirjutamisrütmile). Eestlaste kirjaoskust, mida Esse sissejuhatavas artiklis rõhutab, võis näha väljenduvat mitut moodi, kui vaadata ühest küljest Andreas Kalkuni käsitletud harjumatult kangeid kirju sõjaväljalt, teisalt neljatalvese haridusega August Piiperi kirjatoodangut. Need erinevused tõstatavad küsimusi, mida ei lahenda ainult empiirika ehk tekstide individuaalanalüüs: millised kultuurilised ja seltskondlikud tegurid võisid mõjutada lahtise sulega lihtinimese kirjutamisharjumust? Teine kirjaoskusse puutuv küsimus tuleneb juba raamatu kaanelt, mis kujutab tagavarapataljoni eestlastest kirjutajaid. Ka haavadest paranenud, kuid rindele kõlbmatu August Piiper saadeti sõja kaootilisel lõpuaastal staabikirjutajaks Pihkvasse. Missugune oli eestlaste roll Vene armee ametlikus korrespondentsis?

Oma kommentaarides 8. ja 9. aprilli konverentsi lõpudiskussioonis märkis Jüri Kivimäe, et Esimese maailmasõja tekste lugedes tuleb meeles pidada, et aastad olid väga erinevad – mitte ainult 1917. revolutsioonikeeriste aasta eelnevatest, vaid ka 1915. aasta 1916. aastast. See on kasulik hoiatus, kuid eeldab, et lugeja, kes keerab käised üles, on juba oma käed lugemisega mitte valgeks, vaid tindiseks teinud. Kuna hiljuti on institutsioonide ja uurimisasutuste ühendamise poleemikas esile kerkinud hirm kaduva dialoogi pärast, siis tasub ka siinkohal tõdeda, et käärid ajaloo ja kultuuri vahel ei ole mitte metodoloogiate erinevuse, vaid dialoogiarguse tulemus. Kui külastataks teineteise konverentse, ilmneks nii kattuvusi kui ka katkestusi, umbmäärasust ning teadmatuse alasid, mida ehk mitmekesi saaks paremini tundma õppida kui oma distsipliini liistude juures. Ehk saaks siis vastastikku kuulamise ja lugemise toel korraldada ka üliõpilastele unistuste seminari „Esimene maailmasõda ja Eesti“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht