Kättesaamatu raamatu arvustamine

Peeter Olesk

  Mõni aeg tagasi osutas Kajar Pruul, Vikerkaare osakonnatoimetaja juba nõukogude ajal, kuidas meil ajakirjanduses on jooksev kriitika paigast ära. On tõesti. Kahtlemata leiab “Saaremaa viin” sagedamini tutvustamist kui mis tahes raamat. Ja ühtegi Eesti Vabariigi põhiseaduse arvustust pole ma üldse kohanud.

Olukord on paradokslik, sest iga suuremat ajalehte tutvustatakse päevas vähemalt neljas vormis: Internetis, raadios, televisioonis ja trükipaberil. Tuleb nii välja, et ajaleht ehk Kitzbergi “Kosjasõidust” tuttava vallavanem Volmer Vommi järgi lehenarmas vajab mitmekordset üleseletamist, kuna raamatule näikse piisavat sellest, kui ta on lihtsalt müüki pandud.

Alati ei piisa. Läinud aastal ilmus Tartus raamat, mille autoriks on Aili Karindi. Kõvakaanelise köite esiküljel on raamatu pealkiri ja modifitseeritud foto mehest, kellest teos jutustab. Autorit seal (nagu ka köite seljal) välja toodud ei ole, tema nime leiame tiitellehelt. Autori nime all seisab: Leo Leesment. Õigusteaduskonna auväärse õppejõu kuulsast sugupuust ja huvitavast eluteest. Tiitli pöördel on märgitud kujundaja ja trükkija OÜ Vali Press, kirjastajana võiks oletada autorit ennast. Vali Press asub Põltsamaal, trapetsi Felix – kirik – surnuaed – Kalevipoeg kündmas jõepoolsel välisküljel. Kuidas sinna sõita, on Internetis üleval märksa detailsemalt kui trükiandmeid Aili Karindi raamatu manustes.

Raamat on vajalik ja kasulik, seda läheb korduvalt tarvis. Seepärast ma ei kisuks kiusu seeüle, et kuigi on ära näidatud, kust on tekstis avaldatud fotod pärit, on need publitseeritud daatumiteta. Kuna raamatu aineid on õieti kaks – Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud dr. iur. prof Leo Leesment (1902–1986) ja Leesmentide suguvõsa –, siis võib aimata, et viimasel teemal, mis raamatus on esimene, on olnud kirjutada kergem kui Leo Leesmendi õpetlasetööst. Leo Leesment oli oma erialal entsüklopedist ja laiemalt väga avarate teadmistega humanitaar, kelle mälu, märkmeid, entusiasmi ja vastutulelikkust kasutasid paljud. Seda detailideni põgusalt ei haara.

Lühidalt öeldes on Aili Karindi andnud lugejate kätte raamatu, mis teeb meile tuttavaks ühe suure suguvõsa ja tema ühe patriootilise liikme akadeemilise teekonna. Teos, mida peaksid tundma Tartu ülikooli ajaloo uurijad, meie õigusteadlased ja Pärnumaa rahvas. Teda võiks tunda ka meie kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots, kelle suguvõsa on pärit samast piirkonnast.

Eeldades, et Pärnumaal Aili Karindi raamat iga asjahuvilise kätte ei puutu, kirjutasin tema teosest ajalehele Pärnu Postimees. Vähehaaval selgus, et toimetus tahaks avaldada mu arvustuse juurde ka fotot raamatu kaanest, aga seda raamatut pole Pärnus olemaski! Tõepoolest, raamatukogudevaheline infobaas Ester registreerib Aili Karindi raamatut ainult kas Tallinnas või Tartus, ehkki Tartu ülikoolil on Pärnus oma kolledž koos sellele kuuluva raamatukoguga. Pärnule lähim asustatud koht, kust seda raamatut võiks kas või kaane ümberpildistamiseks muretseda, asub seega Põltsamaal, kuhu harilik reisija saab Pärnust sõita ainult ümberistumisega Viljandis.

Ometi peaks raamat Leo Leesmendist ja tema suguvõsast leiduma Pärnu keskraamatukogus, Pärnu Kolledži raamatukogus ja Saarde vallas Kilingi-Nõmmel ning Talil. Selle olemasolu oleks õigustatud ka Mõisakülas. Kas viie eksemplari hankimiseks seab piirid eelarve või hoopiski see, et Aili Karindi raamat pole jutukas? Või on viga selles, et elektrooniline kataloog ei näita raamatu olemasolu vallaraamatukogu täpsusega? Või seisab asi hoopiski selles, et kellelegi ei lähe korda, kas mingi raamat on olemas, kuigi see on ilmunud, müügil ja koguni ühte perre ostetud?

Oleks see ainus näide! Mullu ilmus ka dr. phil. Vello Paatsi raamat “Tundmatu Carl Robert Jakobson” (Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu), uudne ja huvitav täiendus eesti näitekirjanduse ja tsensuuri ajaloole. Sedagi teost näitab Ester ainult Tartus ja Tallinnas, mitte aga Viljandis ning Pärnus. Kuid näiteid on veelgi.

Sellistel puhkudel on kõige kiirem arvustaja aga juba trükikoja raamatupidaja ning võib olla kindel, et tema oma tööd tegemata ei jäta. Jõuame uue paradoksini: erinevalt rahvast, kes võib võimust võõranduda, ei taha raamatupidaja kultuurist sugugi eemale jääda.

Vähemasti mitte kvantitatiivses mõttes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming