Kõne

Jan Kaus

Lugupeetud Kultuurkapitali kirjandusauhindade nominendid! Lugupeetud kirjandusauhindade ?ürii! Head kohaletulnud! Kõigepealt mõned tsitaadid tänase pidupäeva mitme peategelase teemal või asjus:

 (Rein Raua ?Hector ja Bernard? on) paras ajupiinaja? tuli kaasa mõelda nii et pea märg ja ikka jälgida hoolega mitte niisama huviga seksi ja linna kõrvale?  tõsine murdja? aga ma pean raamatut võrratuks siis kui sealt mingi mõtte kaasa haaran? ja sealt sain nii mõndagi? nii et sellele kes valmis raamatule pühenduma ning vaeva nägema igati sobiv asi?

 jaanus adamson tsiteerib ka derridasid, freude ja lacaneid, a ma ei ütleks et ta pole kõndimagi õppind.

 Märt Väljatagal tundub üldiselt aru peas olevat

 Kui eeldada, et fs luule nautimiseks peab tingimata olema Berk Vaher, siis on Eestis mõlemast soost ja kõikvõimalikes vanustes Berk Vahereid rohkem kui revolutsioonijärgsel Venemaal leitnant Schmidti poegi J

 Viiu Härm on ainus kes neist preemiat väärib.

 Õunapuu on ainus kes proosapreemia ära teeninud on.

 Teate, kui te Ilmar Jaksi lugenud ei ole siis ei maksa lärmata.

 Soovitaks pigem Ilmar Talve kultuurilugu.

 Vadi on geenius!!!

Kas keegi teab, millega on ülaltoodud tsitaatide näol tegu? Vastan: internetiportaali Delfi Naistelehe rubriigiga ?Soovita head etendust või raamatut?. Miks ma tsiteerin virtuaalset ?seina? Esiteks muidugi seetõttu, et jagada imestust selle üle, kuhu ulatuvad eesti kirjanduse haarmed. Tõsi, on arvatud, et kõnealust rubriiki külastavad ja ka täidavad peamiselt eesti kirjanikud ise, kuid kohe kindlasti ei seisa eesti kirjanikud kõnealuse rubriigi tekkimise taga.

Kuid eespool kõlanud hüüatuste tsiteerimisel on ka teine põhjus. Põhjus olen mina, kes ma teie ees kõnet pean. Nimelt pean ma tihti kõnesid ning kuigi minu tempo pole kaugeltki nõnda karm kui kultuuriministril, kes väitis mulle, et tihedal päeval tuleb tal maha pidada 5-6 sõnavõttu, siis olen ma juba mõistnud, et kõnel ja kõnel on vahe. Tänane kõne on eriliselt oluline ning seetõttu tuleks püüda öelda midagi olulist ning kui olulist öelda poleks, siis tuleks püüda seda öelda meeldejäävamalt kui muidu.

Niisiis ? kaks nädalat piinlesin ma õige lahenduse otsingul. Kui mul tuli idee pidada kõne Delfi naisteka kirjandusfoorumite pinnal, sain aru, et see oleks huvitav lahendus, aga sellega kaugele ei jõuaks. Siis tuli mul idee parafraseerida fs-i luulekogu ?2004? esimest luuletust ?fs ? kes ta on ja kust ta tuleb? stiilis ?Eesti kirjandus anno 2004 ? mis see on ja kust see tuli?. Aga isegi kõige teatraalsem esitus poleks suutnud mu kahvatut teksti jumekaks muuta. Siis meenus mulle, kuidas viimastel aastatel on Kultuurkapitali kirjandusauhindade ?üriid kritiseeritud, et miks sai auhinna just see nominent ja miks ei mahtunud nominentide hulka tolle autori too teos. Kritiseerijatel pole muidugi pahatihti ?üriis töötamise kogemust; seda kogemust, kus näiteks kaheksa hea raamatu hulgast tuleb kõigepealt valida viis ja seejärel viie hulgast üks, kusjuures tihtipeale ei kattu ühegi ?ürii liikme kaheksa või viis ülejäänud kaheksate või viitega, ühest rääkimata. Kuid just selliste rahulolematuste põhjal mõtlesin, et võinuksin pidada kõne stiilis ?miks oleksin pidanud just MINA saama KÕIK selle aasta kulka kirjandusauhinnad!? Aga kohe tekkis ka oht, et leidub inimesi, kes hakkavad mind kartma.

Viibisin sügavas kimbatuses kuni 9. märtsini 2005, mil Eesti Kirjanike Liit korraldas koostöös Apollo Raamatumaja ja Eesti Päevalehega siinset kirjandust tutvustava kampaania käigus kirjandusliku kolmapäeva Apollo Raamatumaja kohvikus, kus esinesid kõik selle aasta Kultuurkapitali luuleauhinna kandidaadid. Seal rääkis mulle üks tänastest nominentidest, Triin Soomets, ühe loo, mille tausta lahtiseletamiseks pean Kristjan Lible kombel alustama ?iidamast-aadamast?.

Nimelt püüdsin ma kunagi astuda sisse ühte teatrikooli. Võtsin kaasa kitarri, et komisjoni liikmeid oma mitmekülgsusega hämmastada. Astudes lahingusse, tuli lahti lükata väikese saali pliks-plaks uksed. Olin piinliku hooletusega riputanud kitarri üle õla, helipea sihtimas diagonaalis põranda suunas. Astudes sisse, lükkasin närvilise hoogsusega uksed lahti, need lendasid mu ees pärani ning kui ma olin just sisse astumas, lendasid uksed mu taga kinni tagasi ja seejärel kohe uuesti pärani ning tabasid võimsa kopsakaga mu kitarri helipead. Marssisin lavale ja tõmbasin seal akordi, mis kõlas umbes nii. (Kohutava kõlaga G-tuur.)

Teatrikooli ma sisse ei saanud. Olin seda lugu kunagi Triinule rääkinud ning käesoleva aasta 9. märtsil rääkis Triin mulle, et viibis samal sisseastumiseksamil; samas kohas, samal ajal. Ning talle on meelde jäänud ebamäärane süütunne mingi kitarriga kuti ees, sest samal hetkel, kui too kutt uksest sisse astus ja lavale esinema suundus, astus Triin uksest välja ning uks ja kuti kitarr põrkusid kokku.

Ma ei tea, kumb mäletab seda sündmust halvemini ? kas mina või Triin. Kuid kõige selle valguses ei soovi ma teha muud kui tänada Triin Soometsa. Tänada teda selle eest, et mul on võimalus olla tema ja teiste niivõrd andekate inimeste niivõrd võimsate tegemiste juures, olla mitte ainult nende kaasaegne, vaid ka nende otseses, vahetus mõjuväljas, viibida nendega samas ruumis, näha ja kuulata neid n-ö kohapeal, siin ja praegu. Suur tänu

 

Kõne peeti 14. III 2005 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis

laureaatide austamisüritusel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming