Kõne, peetud 13. V 2004 musta laega saalis fs-i raamatu ?2004? esitlusel

JAN KAUS

fs-i raamatu moto on pärit George Orwelli raamatust ?1984? ja tsitaat kõlab nii: ?Me oleme teid löönud, Winston. Me oleme teid murdnud. Te nägite, missugune on teie keha. Teie vaim on samas seisukorras. Ma ei usu, et teis oleks enam kübetki eneseuhkust. Teid on pekstud, piitsutatud ja solvatud, te olete karjunud valust ja püherdanud põrandal oma veres ja okses. Te olete niutsudes armu palunud, te olete kõiki ja kõike reetnud. Kas te suudate ette kujutada veel mõnda alandust, mis poleks teile osaks saanud??

Winston ei nutnud enam, kuigi ta silmad olid veel pisarais. Ta vaatas üles O?Brieni poole.

?Juliat ma ei ole reetnud,? ütles ta.

O?Brien vaatas mõtlikult alla ta peale. ?Jah,? ütles ta, ?jah, see on tõsi. Juliat te ei ole reetnud.?

Kõik, kes on Orwelli romaani läbi lugenud, teavad, et Winston Smith lõpuks ikkagi reetis Julia. Tema näo vastu asetati puur rottidega. Rotid tähistasid Winstoni elu suurimat, halvavat, painavat hirmu. Selleks, et puuri uks ei avaneks ja näljased elajad Winstonile näkku ei kargaks, hülgas Winston läheduse ideaali, karjudes:

?Tehke seda Juliaga! Tehke seda Juliaga! Mitte minuga! Juliaga! Mul on ükskõik, mis te temaga teete! Kiskuge ta nägu lõhki, närige ta luudeni paljaks! Mitte minuga! Juliaga! Mitte minuga!?

On kaheti tähenduslik, et fs-i raamatul on selline moto ja just täpselt sellises pikkuses. Ühelt poolt on muidugi tegu irooniaga; luuletaja teadmisega, mis tegelikult Winstoniga juhtus. Minu arust ei ole George Orwelli raamat mitte eelkõige nõukoguliku totalitarismi kriitika, vaid kirjeldus, milline õigupoolest totalitarism oma ?ideaalis? olla võiks. Pidas ju O?Briengi stalinlikku terrorit ebatäiuslikuks. Winston Smithi saatus aga viitab sellele, et kõige tõhusam valu pole mitte piinapink, vaid alandus. Winston Smith lakkab olemast inimene; identiteet mitte pärast kohutavaid kehalisi piinu, vaid pärast Julia reetmist.

fs kirjutab leheküljel 71, pika luuletuse lõpetuseks:

kui inimene surebkõik jääb endisekssee ei saagi teisiti olla 

see ei saagi teisiti ollaet sina seda ei usu 

Tähendusrikkad on need read mitmes mõttes. Luuletuse mina, fs ise, manifesteerib oma sünget nägemust elust (suurte autodega veetakse surma) ning korraga, luuletuse viimases reas, astub minu kõrvale ?sina?, keegi, kes on piisavalt tugev muutmaks kogu eelnenud kumedat nägemust läbipaistvaks, võtmaks sõnade mürktaimedelt väge, tirimaks neid juuripidi nagu õitsvaid ohakaid tuule meelevalda.

Aga need read annavad ka teise tähenduse motole. Tsitaat muutub luuletuse mõjul lõplikuks. Tekitatakse võimalus, et O?Brien jätab Winstonile tema õiguse, enamgi: antakse mõista, et Winston pidanuks võitma, mitte O?Brien. Õieti: lugeja avastab endas uinunud usu, et Winstoni rollis ta Juliat ei reedaks; ta ei loobuks oma kõige tähenduslikumast lähedusest isegi siis, kui ta hirmud ja enesesäilitamistung muudavad ta usu tegelikult painajalikuks valeks. Lugejale pakutakse võimalust uskuda, et lähedase inimese kehatuksed, tema nimetu soojus on olulisem ükskõik kui ahvatlevast või hirmuäratavast ideoloogiamasinast. Koos fs-iga klammerdun sellesse uskumusse kogu oma nõtruse, jõuetuse ja arguse kiuste.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming