K-luuleT

 

Maarja kangro, Mart Kangur, Lauri Kitsnik, Katja Koort, Hasso Krull, Kalju Kruusa Kui kirjutaks iga õhtu luuletuse. Nii ma polegi teinud. Viimati kuskil kümme aastat tagasi. Need olid kõik nii lühikesed. Ja ma isegi ei tea, kas olin siis õnnelik. Õnnelikum nende kirjapandud sõnade võrra. Sellest kivist kergem. Aga ma mäletan, et võisin olla õnnelik küll. Nii palju mõtteid oli, mis ennastki üllatasid. Ei võrrelnud end toona teistega. Või kui, siis ainult soodsas valguses. Valguses. Meenuvad üsna üürikesed haikud. Sellest, kuidas jaanipäeva paiku sulgpall lendab hämarduvasse –siiski! – suvetaevasse ja kaob vaateväljast. Tolle luuletuse all oli üks kriips. Valge kriidiga valgel paberil. Aga ma mäletan palju ka hilisemast ajast. Seda, kuidas H. ja J.-ga istusime hilja öösel Rõuge köögis, ja mina oma rumaluses püüdsin kritiseerida vigurdamist luules. Et milleks mängida kirjapildiga ja siiretega jne. Ja et miks kirjutada Reformierakonnast. Nüüd ma vist tean paremini, aga samas ei tea enam midagi. Ei oska enam midagi arvata. Mingi õelus ja kibedus on endiselt alles. Millal neist pääsen? Kas alles siis, kui järgmine kord istume seal köögis. Kui järgmine kord vahime taevasse, mis Eestis juunikuu lõpus päris pimedaks ei lähegi.

 

 

KUNSTI LÜHILUGU

Peggy Guggenheimi muuseumi

palavas aias Veneetsias

seisab Anish Kapoori skulptuur,

tumehall graniidist tahukas.

 

Halli graniidi sisse on raiutud

kaks nõgusat sõõri,

mis on lihvitud

siledaks ja süsimustaks.

 

Tumepruun mees heledas särgis,

võimalik, et Kapoori kaasmaalane,

küsib, kas see on peegel.

„Maagia. Meister, ma ütlen.”

 

Mees vaatab end nõgusast sõõrist:

kaugelt paistab nägu laiem,

totakas, ja lähedalt pisem.

Ta hakkab naerma ja torgib veel.

 

„Näe! Näe.” Ta vangutab pead,

naerab ja koogutab

suurte sõõride ees.

Lõpuks tõsineb ja pöördub.

 

«See ajab südame pahaks.

Pea hakkab ringi käima.

See ajab oksele, boahhh!»

Ja siis ta läheb.

 

 

Korraks on toas päikest.

Ainult korraks oled sina

kuldses tolmupilves

nagu too õigeusklike pühak,

kes palju kannatas.

Tundub, et sind on rohkem kui üks.

Tundub, et see kõik on kord juba olnud.

Täna või homme

paarikümnemiljoni aasta eest

sa juba vaatasid mind pilguga,

mis oli nii karm ja nii kurb

samal ajal.

 

 

Joon kuuvalgel ööl oma varjuga veini.

Vari on pikk ja siksakiline,

ulatab üle põranda otsekui ürgvesi,

voogab ja tõstab koos minuga klaasi.

 

Telefon heliseb. Võtan vastu: „Nüüd

kuula mind vahele segamata. Eile oli su hääl

kalk. See ongi meie erinevus: sina põlgad

inimesi, sa suhtud nendesse üleolevalt…”

 

Vari lööb võnkuma. Kostab lühike piiks,

siis on vaikus, vein voolab klaasi

nagu Marduki veri, siis kui see mõrtsukas

ükskord maha on löödud.

 

Telefon heliseb. Joon oma varjuga veini.

Vari on pikk ja siksakiline,

ulatab üle põranda otsekui ürgvesi,

voogab ja tõstab koos minuga klaasi.

 

 

PUNANE TULI, KALLISKIVI

Ta pidurdab ja taipab

palavikus, et see see ongi.

Punane tuli, oo kalliskivi!

 

Revolutsiooniline veri, mis

ahvatles tedagi, põleb nüüd siin.

Punane tuli, oo kalliskivi!

 

Võrdsus ja vendlus hõõguvad

lõpuks ülemaailmses rahvarubiinis:

punane tuli, oo kalliskivi!

 

Niimoodi luuakse maailma:

enne on jaa ja siis tuleb ei.

Punane tuli, oo kalliskivi!

 

„Kui me kõik koos foori taha

seisma jääme, näib peaaegu,

et te armastate mind ja mina teid!”

 

Küllap on ta jälle purjuspäi roolis,

maailma värviline artikulatsioon

ajab nutma, ja ta võtab kohalt.

 

 

TÄNAPÄEVATEHNIKA

arvutidki on mänguasjaks muutunud

ma pean manguma ja meelitama

et nad vahepeal ka tõsised oleksid

natuke tööriista moodi

 

igal pool hüplevad ja plõmpslevad

mingid värvilised pallikesed

plõnksavad mingid mullikesed

kogu aeg mingi isetegevus käib

 

ma ei jõua isetseva arvuti tagant

suvandeid kustutada ega ta järelt koristada

nii palju kui ta läbustada jaksab

mul on neist kõrinatest kõrini

 

alati kui mul tuleb tegemist teha

igasuguste asjatuks muutunud

uusimate jubinatega ja pluginatega

haarab mu käsi tuntud hääduses

 

otstarbekohase kiviaegse kirve järele

 

Kõik inimesed on rasedad, rääkis Diotima,

rase on nende keha, ja rase on nende hing,

oi kuidas nad kõigest väest tahavad sünnitada.

Ilu on sünnitamine. Sünd ongi ilus.

 

Nii rääkis Diotima Sokratesele. Sokrates rääkis

sama juttu Agathoni peol, seda kuulis

noor Aristodemos, ja rääkis hiljem edasi

Apollodorosele, kes rääkis oma sõpradele.

 

Väike Platon mängis õues põrnikatega.

Kust tulevad kõik need põrnikad, mõtles ta,

kas äkki ühest hästi suurest põrnikast

üleval taevas? Keda meie ei näe?

 

Õhtuks oli emme ta tuppa magama viinud.

Agathoni juures algas pedede pidu,

ja et keegi ei jaksand enam juua, hakati arutama:

räägime täna armastusest. Räägime ilust.

 

 

MU SISEMINE VEENDUMUS

mina olen täiesti kindel

nagu padja sees suled

ja topise sees saepuru

on inimese sees karvad

 

kahtlematta inimene on

teda täitvaid ja toetavaid

krussis ja keerdus karvu täis

kotilaadne moodustis

 

karvade üle käiva naha

hellematest kohtadest nagu

pealagi kaenlaalused jalgevahe

pungitab alatasa karvaotsi

 

karvad on lausa käega katsuda

neid saab alati maha ajada

naksata kärpida pügada

seega karvu ei saa eitada

 

olen ses sügavalt veendunud

 

 

Meeleheitlikult vältides

võõra kleepumist

oma keha külge,

oma vaimu.

 

Meeleheitlikult päike,

meeleheitlikult suvi

möödub, ritsikad lasevad

edasi, sõjamehe unistustel

pistab küljes.

 

Meeleheitlikult ojake,

meeleheitlikult sillake

ta kohal, kohe-kohe lagunev,

puu väsib, kuivanud puu väsib,

õunapuu sureb püstijalu.

 

Meeleheitlikult rõõmus,

mõnus, tore ja kihvt

lihtsalt vaadata leppa

varjamas vaadet,

kuulata maamesilast

ähvardamas kardina triipe

oma suminaga,

vaikust.

 

 

HAUGI MÄLU

kui imelik kui ilmelik

otsekui läbi une otsekui läbi udu

nagu midagi meenuks nagu

mäletaksin midagi

aga ei mäleta

ei ikkagi jah mäletan ei ikkagi

midagi tuleb meelde otsekui läbi une

otsekui läbi udu ma mäletan mäletan

kas see mida ma mäletan

on mu elu

või midagi muud midagi

hoopis muud nagu vaataksin

veest üles õhku sinna kust tuleb valgus

kas näen või mäletan

kas mäletan või näen

tule taevas appi

 

ma ei mäleta

ega näe

nende erinevust

 

 

Sillal on jahe.

Lepad

ja mina

ja väsinud päike

katkiste pilvede taga.

Maailm on topelt.

Tumedas vees

lepa leht

lendas mu näost mööda

ja maandus mu näole.

Maailm lõi virvendama.

Kumb neist kahest?

 

 

ma panen need sõnad su ette

nagu punase vaiba

haavatud härja ette

nagu kingid ja annid

ahne lastekarja ette

nagu kulla, viiruki ja mürri

tühja peldikusse

nagu väga puhtad käed

vee ja seebi ette

nagu kaelamurdvad trikid

kaelkirjaku ette

nagu ülistuslaulud

egoisti ette

nagu õrnad puudutused

kiirrongi ette

nagu kallistused

laternaposti ette

 

võta need sõnad ja hoia neid

nagu sindki on hoitud

nagu sitta pilpa peal

 

ja ära unusta

et mitte keegi teine

sinu järelt ei korista

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming