K-LUULet

 

Maarja Kangro, Mart Kangur, Lauri Kitsnik, Katja Koort, Hasso Krull, Kalju Kruusa. mina usun sõna

mis tõmbub tagasi

maailma sügavusse

mis tõmbub tagasi

ega näita ennast

mis ei ütle

milline ta on

vaid tõmbub tagasi

muutudes üha raskemaks

ja vajudes sügavusse

mida enne seda vajumist

ei olnudki

 

maailma sügavus

on selle sõna

vajumisjälg

 

sõna vajub

loomulikult ja kergelt

nagu kivi

teda ei saa kätte

maailmale jääb sügavus

nagu päevale öö

 

mina armastan seda

tühja ja nimetut sügavust

mina armastan seda

tagasitõmbuvat sõna

 

oo ma armastan

 

TÜDRUK HEITIS MULLE SILMA (SILMAPARTII)

tüdruk heitis mulle silma

mina heitsin talle vastu

muudkui söötsin ja sööstsin

ta säras nagu kalliskivi

 

tüdruk heitis mulle silma

mina püüdsin ja panin enesele ette

siis vaatasin ja katsusin tagasi

panna parem tüdrukule taha

 

heitsin silma ta tagumikule

tüdruk kahest otsast säras

täppselt klappis doominokivi

finaalkohtumise pinget kruvides

 

tüdruk heitis mulle silma

ma ei saa teda enam sealt välja

säran nagu prillikivi ja pean

poole silmaga alla vanduma

 

 

“Helista siis mulle. Hoolimata sellest, mis kell ma täna magama lähen, võiks ma kaheteistkümneks ikka juba ärgand olla. Ja kui sa mulle helistad, ei kavatsegi ma teesklema hakata, et ma unine pole.” Huvitav, kas see, et ma alati siis, kui keegi mind telefoni­kõnega üles äratab, püüan teha häält, nagu oleksin täiesti virge, on viisakusest teise inimese vastu, või näitab see hoopis, et olen ka une pealt, kõige intiimsemal hetkel, alati täiesti ebaaus?

 

 

TÄRKAB

Tema spermaga määritud linad

pesin ära poolteist kuud pärast seda,

kui ta oli pere juurde taandunud.

Mõnegi kadunud mehega on läinud nii:

magan viimase korra linadega

veel mõne öö, pakin

need siis kokku ja jätan natukeseks ootele.

Justkui võiks spermajälgedest

midagi tekkida, võrsuda mõni

sõnum või kooruda tegelik maailm.

 

Maakodu külmkapis läheb

mõni hõrgutis aeg-ajalt pahaks.

Võtan ta välja, näen möödunud

säilivuskuupäeva ja panen vana toidu

korraks kappi tagasi. Ehk avaneb värav.

Ehk kasvab kuivanud lõhemarjast

seletamatu elukas. Ehk saab

aegunud põdralihast tontidele

tänuväärt söömaaeg. Ka hapuksläinud piim

väärib lootusrikast päeva.

 

Alatskivi surnuaial palub kena tütarlaps

kõigil kõva häälega kaasa lugeda:

«Kui tume veel kauaks ka sinu maa…»

Erkrohelistele lehtedele tuiskab lund.

Tuigun autosse magama.

Lill tärkab.

 

TOADmu mäletamist mööda ronivad sajad herilased oma hallümarasse pessa. mitu korda olen tapnud terve sugupõlve, sest mul ei olnud mugav elada võõra suminaga seinalaudade taga. nüüd igatsen veidi neid tuttavaid tube, kuid liiga palju ei julge. neis tubades liigub ringi mu valu, nagu pähe õppides luuletust, silmad lahti, aga sissepoole, sammu seades, kuid lootes loodusseadusele, kuulates iseenda lõputut häält. sestpeale olengi meri.

 

 

 

Tee sees on augud. Maa sees on augud.

Kui astun edasi, märkan: saabastes on augud.

Sealt paistavad sokid, mille sees on augud,

näen seda ja tean, sest mu pealuus on augud.

 

Kui vihm sajab veele, on vee sees augud.

Piisad löövad, mina kuulen, sest mu kõrvades on augud:

seisatan ja hingan, sest mu nina sees on augud,

kõnnin edasi ja mõtlen. Jah, mu mõtetes on augud.

 

Minu sõnades on augud. Lao-zi meelest oli

kõige rohkem vaja tühjust – aga ütle, sõber,

milleks tühjus, kui seal poleks aina

augu kõrval augud? Suured augud. Väiksed augud.

 

Olemine on augud. Sünd ja surm on augud.

Universumis mustad augud – ehk saab sealt välja,

kuhugi, kus on võib-olla teistmoodi augud.

Väljapääsud on augud. Suu, süda, soolikad – augud.

 

 

 

Puuk on perses. Ai-ai, valus on

istuda ja astuda, sügada perset,

elada ja olla. Puuk ei lase lahti

ja mina haun kurje plaane.

 

Puuk ei lase lahti. Temale see on

elu ja surma küsimus, väikesed

ebamugavused pole tähtsad. Tuleb

kümne küünega kinni hoida

 

armsast kallist inimesest, tema

pehmest persest, kus voolab nii palju

sooja värsket verd. Alkohol ja

muud mürgid pole tähtsad.

 

Nii mõtleb puuk, küüned perses.

Teisiti mina. Mida mõtleb perse,

seda ma ei tea, aga tean, et ta tunneb,

et ta elab ja hingab täie rinnaga.

 

 

 

PÄÄRÄTIK

vanaemal oli alati rätik pääs

nii külmaga kui palavaga

nii väljas kui toas

nii argi- kui pidupäeval

 

ma ütlesin vanaemale

et miks sa kogu aeg rätikuga oled

ole natukene aega rätikutta ka

siis on huvitav

 

vanaema hakkas vastu ajama

et ikka ei saa

tal olla juuksed sassis

parem ikka kui rätik on pääs

 

siis ühel päeval aga nägin

kui vanaema saunast tuli

ja kammis ennast lauapeegli ees

rätikutta

 

ma ütlesin vanaemale

et kui sa juuksed kammitud saad

siis sa saad ju natukene aega

ilma rätikutta ka edasi olla

 

vanaema hakkas aga jälle

vastu ajama et peab ikka rätiku

tagasi pähe panema

muidu lähevad juuksed sassi

 

 PLIIDIKÜTTVaikselt varitsedaköögilaua taga, teetassnina ees, kuni hakkabnatuke külm – siis tead, etpliit on lähedal.Mitte veel liigutada.Väljas esimene lumi, keskküteei tööta, ainuke võimalusnatuke sooja saadaon küttida pliit.Seal ta lamab, silmanurgastnäen kööginurgaspoolavatud lõugu, ülemist ja alumistluuki, pingest värisevatraudset selga, harali aetudglasuurpottides jalgu.Sure, koer! Ühe hüppegasööstan ta juurde, rebinsiibri lahti, topinülemise suu puid täis, paber otsaja siis tõmban tikust.Tantsin, huilgan ja taon vastu rindu!Suur pliit lebab abitult, tõmbabveel vaid viimast hinge.Temast jätkub tervele perelehomme hommikuni.

 

Ukrainlannast põetaja

seisab Alpide jalamil väikelinnas

pargis magnooliate all.

On talv, rihma otsas kargleb

vana valge karvane koer.

Äkki hakkab ehmatavalt

valjusti lööma kirikukell.

Väike valge koer

hakkab haukuma,

ägedalt ja kõõksudes,

õhus aimdub rabandust.

Kirik ei jäta järele,

koer samuti mitte.

Õuduse amplituud suureneb.

Loom ja kirik

rebivad võidu

südamete rütme.

Keegi ei pane veel midagi tähele

pargis magnooliate all.

On on on on on on on

 

STEREONURR

Lamasin voodis ja mõtlesin mõtlesin,

tahtsin mitte mõelda, aga mõtlesin ikka.

Kassid tulid, seadsid ennast üks

mu parema, teine vasaku kõrva juurde

ja lasid nurru lahti. Nurrrrrrrrrrrrrrrr.

Kurrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr

rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.

Oli see alles nurr. Nii vaikne ja ometi

nii vali. Ta paisus aina suuremaks

ja suuremaks. Varsti täitis ta

terve toa. Ei, mis toa. Hetke pärast

võnkus kogu universum pehmelt

kasside nurru rütmis. Tahtsin mõelda,

millest iganes ma seal enne mõtlesingi,

aga peas kajas vaid nurrrrrrrrrrrrrrrr.

Kurrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr

rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.

Luuletused

tulevad ja lähevad.

Nad tulevad sealt

ja lähevad tagasi sinna,

kust nad tulid.

Mõned luuletused jätavad

paberilipikutele oma jälje,

mõned lihtsalt lähevad,

ega tule enam tagasi.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht