Kõik see pisike ja hiiglaslik, millest elud tehtud on…

Andra Teede

 

 

Oskar Tanner (kodanikunimega Lembit Rattus) alustas 1975. aastal Pioneeri ja Tähekese ühistoimetuses, edasi tulid Rahva Hääl, TMK, Sõnumileht. Pedagoogi-, kirjastaja-, toimetaja- ja tõlkijaametit on ta pidanud aastakümneid. Ja kui temalt küsisin, et mitme raamatu tegemisel siis kokku käpp sees olnud on, vastas ta pärast korralikku mõttepausi, et no sadakond ikka. Aga sada on selline ümmargune tagasihoidlik number.

Hiljuti avaldas Tanner romaani “Mai lõpus õitsevad sirelid”. Kui mõne sõnaga öelda, siis räägib see koolipoiste elust viiekümnendate keskpaiga pealinnas. Aga see raamat on liiga suur, liiga tähtis ja terav ja mahukas, et sellest mõne sõnaga rääkida. Siin on koledat tõde ja ilusat muinasjuttu, liiga kiiret suurekskasvamist ja lapseksjäämist ja koolipoisi esimest armastust ning kõike seda muud pisikest ja hiiglaslikku, millest elud tehtud on. 

 

Paratamatu

 

Sireliraamatu kirjutamine algas juba tükk maad enne eelmise sajandi lõppu, aga 1986. aastal, kui Krossi “Wickmani poisid” trükivalgust nägi, jäi juba osati perioodikas ilmunud käsikiri sahtlisse, sest Tannerile tundus, et kui ajalooliste romaanide suurmeister on juba kirjutanud täies mahus raamatu peaaegu samal teemal, pole temal seda teha enam mõtet. Pooljuhuslikult jõudis Tanner aga kümmekond aastat hiljem oma loo juurde tagasi ja viis kord alustatu lõpuni.

Mulle ei meeldi, kui kahte teost või kirjanikku (Kenderi-Henno lõputu jant näiteks), kes tegelikult täisväärtuslikult teineteiseta hakkama saavad, liialt võrreldakse või seotakse. Aga eks sellest tule paratamatult rääkida, autor isegi kutsub rääkima, sest esimese hooga tekib ikka küsimus küll, et kas “Mai lõpus õitsevad sirelid” näol on tegemist “Wickmanni poiste” järjega. Samasugune elitaarne poistekool vaid veidi hilisema ajastu Tallinnas ju. “Järg ei ole see kindlasti mitte,” vastab küsimuse peale autor, “sest ma ei tea ainsatki tegelast – ka õpetajaskonnas mitte –, kes neid mõnelgi määral ühendaks. Need tegelased, kes “Sirelites” toimetavad, on mõnevõrra nooremad kui Wickmani poisid. Nii et järgmine põlvkond küll, kuid mitte seadusjärgsed pärijad. Mis aga puutub sidemesse, mis kahes raamatus mõnes paigas läbi kumab – kui kumab? –, siis pole vist mingil kindlal ajaperioodil kaht sellist kooli, mille poisid ja tüdrukud ei teeks aeg-ajalt vigureid, mis on omavahel äravahetamiseni sarnased.”

Ja tegelikult ju ongi nii, et ega see inimene väga keeruline loom ole, tema trikid kipuvad ikka korduma, seega sarnanevad ka paratamatult lood, mida neist rääkida saab. Vot nii, sellega on siis ühelpool.

Kõiki Tanneri varem ilmunud raamatuid (“Sõnakuulmatud” aastal 1982, “Hüvastijätt” 1985 ja “Poisid” 1994)  on nimetatud lasteraamatuteks; lastekirjanikuks tituleerib ka “Eesti kirjanike leksikon”. Ja ka “Sirelite” tabavalt lühikesteks peatükkideks vormitud poisikeste poolt korda saadetud krutskid, nagu hulkuva peni kooli vedamine või punalipu lihtsalt kiusu pärast vardast mahatirimine, võivad tunduda olevat tõesti mõeldud noortele lugemiseks. Aga leheküljeliselt kuskil esimese veerandi lõpus hakkab lugu koos peategelase Jannoga küpsema. Kui isa on nõukogude võimu vastase tegevuse eest kaugele Siberisse viidud ning kaadris ema ja õe näol kaks naist, kel mehe tuge vaja, kui kodukant on kümne aasta tagusest pommitamisest ikka veel sandistatud ja esimene su südamesse sisse söönud plika seda tükkhaaval murdma hakkab, pole lihtsalt mingit muud võimalust, perekonna pesamunast peab saama mees majas. Ja reisi lõppu jõudes pole enam kahtlustki, et raamatut võib soovitada kui tahes soliidsele-tõsisele lugejale.

 

Ajaloost ja armastusest

 

Tanneri stiilis on tunda gailitlikku rahu, ta jutustab liigselt oma arvamust, hinnanguid peale surumata ning hukkamõistmiseta, mida tegelikult võiks oodata, arvestades, et kirjanik on tegelastest viiskümmend aastat vanem. Samas pole tunda liiga külma ja ajaloolaslikku seletamist, kuigi ajaloo edasiandmisel on väga suur osa selles tervikus. Teine tähtis pool, nagu igas loos, on loomulikult armastus. Aga nagu muudel inimloomatrikkidel, ei saa sellelgi väga palju variatsioone olla. Üks armastab rohkem, teine vähem või üldse mitte või teistmoodi, keegi saab haiget, keegi mitte, või vähem, või teistmoodi. Autor püstitab ka lugejale küsimuse, et kumb on siis tähtsam, kas armastus või ajalugu. Ma arvan, et sellele ei tohigi vastata; oluline on see, kuidas need eluks, looks põimuvad.

Mis mulle raamatu puhul kõige rohkem rõõmu tegi, oli see, et “Mai lõpus õitsevad sirelid” on tubli tänase Eesti kirjandusmaastiku parandus. Palju sa ikka oma kaasaegsete kaasaegsetest tegemistest loed, lõpuks oleks vaja vaheldust. Tanner toob selle, ta ehitab väga autentse süvanõukogudemiljöö nii dialoogis (“Tohoo till ae…”) kui kas või taustaks mängivas muusikas ja kirjanduslikes tsitaatides. Ta pakub meile praeguse tagajärjetu ja mõttetu seksi asemel (mida igast meelelahutuskanalist pritsitakse) õrnakest suudlusstseeni lumisel Toompeal. Ja klubiplägakultuuri asemel on korralikud tantsupeod, millele eelnevad tantsukursused ja järgneb enesestmõistetav neiu kojujõudmise pärast muretsemine. Ka tegelased on usutavalt ja ka lugejale (näiteks minule), kel pole okupatsiooniaastatest, rääkimata siis sajandi keskpaigast, ühtegi reaalset mälestust, samastutavalt välja joonistatud. Ja kuna kirjutatu on suurel määral tõestisündinu (“…kuigi tegemist pole kroonikaga, on suurem osa sellest, mis kirjas, tõsi,” seletatakse eessõnas), on poksitrennis kohatud Loobi Unnist lugedes ohutu tunne, et meile ei valetata. Ja ei valetatagi. Küllap ka muus osas mitte, kuigi päris päevik see raamat samuti ei ole. Aga see on kirjaniku jaoks piisavalt tähtis olnud, et kahekümneks aastaks hõõguma jääda. Ning ma usun, et saab ka lugejale tähtsaks.

Seega ei leia ma suurt põhjust keerutada: Oskar Tanneri “Mai lõpus õitsevad sirelid” on üks selle aasta toredamaid leide.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming