Kõigi maade kultuuriajakirjad, ühinege!

MÄRT VÄLJATAGA

17. Euroopa kultuuriajakirjade kohtumine ?Kirjasõna Vabariik? Tallinnas.Tallinnas Saku suurhallis kestab veel täna-homme Balti raamatumess. Lisaks sellele kohtuvad siin täna ja homme kultuuriajakirjanikud, kultuuriajakirjade tegijad-toimetajad üle Euroopa. Selle ürituse eestipoolne eestvedaja on Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga. Milan Kundera jutustab 1983. aastal ilmunud kuulsas essees ?Pantvangis Lääs? järgmise loo: ?Vapustatuna [...] sündmusest, mida tähendas Praha okupeerimine, tulin Prantsusmaale ja püüdsin rääkida oma prantsuse sõpradele neist kultuuri tapatalgutest, mis sissetungile järgnesid: ?Kujutage ette! Kõik kirjandus- ja kultuuriajakirjad pandi kinni! Kõik, viimseni! [...]?. Mu sõbrad aga vaatasid mind hämmeldunud kaastundega, mille tähendust taipasin alles hiljem. Jah, kui Tðehhoslovakkias pandi kinni kõik ajakirjad, teadis sellest kogu rahvas, ja rahvas tundis ängistusega selle sündmuse tohutut tähendust. Kui Prantsusmaal või Inglismaal kaoksid kõik ajakirjad, ei märkaks seda keegi, isegi mitte nende toimetajad. Pariisis, koguni täiesti haritud ringkondades, vesteldakse õhtusöögi ajal televisioonisaadetest, mitte ajakirjadest. Sest kultuur on oma koha juba kaotanud. Ajakirjade kadumist, mida me Prahas elasime läbi kui katastroofi, ðokki, tragöödiat, võetakse Pariisis kui midagi täiesti tavalist ja tähtsusetut, vaevumärgatavat ? see pole üldse sündmus.? (Looming 1989, nr. 11, lk. 1559 ? 60).

Kas kultuuriajakirjade tänane olukord Eestis ja Euroopas sarnaneb rohkem Kundera kirjeldatud Praha või Pariisi omaga? Kindlalt võib öelda vaid seda, et kultuuriajakirjade ärakadumist märkaksid vähemalt nende toimetajad, olgu teistega, kuidas on. Samas Kundera essees tehakse juttu ühest teisest kultuuriahistamise juhtumist. Kui julgeolek konfiskeeris Kundera tuttavalt filosoofilt käsikirja, siis sõbrad arutasid pikalt, mida ette võtta. ?Meile oli selge, et [tuleks] pöörduda mõne inimese poole, kes seisab poliitikast kõrgemal, kes esindab vaieldamatut ja Euroopas üldtunnustatud väärtust. Järelikult mõne kuulsa kultuuritegelase poole. Järsku taipasime, et sellist inimest pole olemas. […] Kultuur pole enam valdkond, kus määrataks ära ülimad väärtused.? Lõpuks saadeti kiri siiski Jean-Paul Sartre?ile, kelle ideoloogilisi vaateid kumbki tðehh küll ei jaganud, kuid prantslase avaliku protesti peale tagastatigi filosoofile tema käsikiri.

Natuke sarnane stsenaarium mängiti Eestis läbi, kui Postimees otsustas asuda reformima oma nädalalõpulisa Kultuur. Et Postimees kuulub Norra korporatsioonile Schibsted, siis saatis Eestis vaevu eksisteeriv PEN-klubi Rein Raua eestvedamisel oma Norra sõsarklubile protestikirja. Aktsiooni tulemused olid kahetised. Postimehe juhtkond muutus närviliseks, kuid viis oma kultuurisaba kärpimise kava siiski ellu ? ainult et jupikaupa. Loomingu peatoimetaja Udo Uibo on sündmust kirjeldanud nii: ??Postimehe? kultuurilisa sulgemisest tekkinud pahameele vaigistamiseks korraldas ajalehe vastutav väljaandja Mart Kadastik rea PR-kohtumisi loomeliitude esindajatega, tehes seda vilunud suhtekorraldajana iga loomeliiduga eraldi, et vastasjõude hajutada ja et vigin oleks väiksem. Kokkusaamisel Kirjanike Liidu esindajatega Tallinnas, Pärnu maantee hiljuti valminud peegelklaasitud hoones istusid ümmarguse laua taga Mart Kadastik, Marko Mihkelson (?Postimehe? tolleaegne peatoimetaja), Margus Kasterpalu (?Postimehe? tolleaegne kultuuritoimetaja) ning Kirjanike Liidu poolt Mati Sirkel ja Udo Uibo. Nagu ?Postimehe? vastutav väljaandja meile mõnevõrra ärritunult selgitas, pole kultuurilisa tegelikult üldse suletud, vaid see lihtsalt kolib üle Priit Pulleritsu toimetamisel ilmuma hakkavasse nädalalõpulisasse ?Arter?, mille igas numbris on 9 (loe: üheksa) lehekülge pühendatud kultuurile. Kas seda lubadust on täidetud või on see vaikselt sängitatud murtud lubaduste surnuaeda, jäägu igaühe enda otsustada ? minu poolt igatahes rahu tema põrmule.? (Looming 2003, nr. 11, lk. 1672).

Kultuuriajakirjandus tunneb end igal pool Euroopas ebakindlalt ? niihästi suurte ajalehtede vahel kui ka mitteäriliste ajakirjadena. Kui neid ei ähvarda just poliitiline surve või ärihuvid, siis võib surmahoop alati tulla hoopis lihtlabase võhiklikkuse, kadeduse jm. ?subjektiivsete? pahede leerist. Samas võivad ka poliitiline surve ja võhiklikkus end alati maskeerida majanduslikuks ratsionaalsuseks.

Nagu näitas too lugu Eesti ja Norra PEN-klubist, kuluvad kultuuriajakirjadele nende ellujäämisvõitluses ära ka rahvusvahelised sidemed. Samas pole rahvusvahelised sidemed tühipaljas relv, vaid ka iseseisev eesmärk. Euroopaga ühinemine muudab nende tähtsuse käegakatsutavaks. Selleks, et Euroopa Liit kujuneks vähegi demokraatlikuks moodustiseks, oleks tarvis, et Euroopas tekiks kui just mitte ühtne demos, siis vähemalt ühtne avalikkuse sfäär või Kirjasõna vabariik. Paraku on Timothy Garton Ash pidanud hiljuti nentima: ?Kui ma tahan jõuda kõige laiema Euroopa intellektuaalse auditooriumini, siis parim viis selleks on avaldada oma essee ajakirjas The New York Review of Books? (Vikerkaar 2001, nr. 5/6).

Üle-euroopalise levikuga meediaväljaandeid lihtsalt eriti pole, kultuuriajakirjadest rääkimata. Mainitud New Yorgi väljaanne, mis ilmub 1963. aastast 20 korda aastas, on oma 130 000-lise tiraaþiga tõenäoliselt tähtsaim globaalne kultuuriväljaanne. Hiljuti 100. sünnipäeva tähistanud ja praegu Rupert Murdochile kuuluva nädalalehe Times Literary Supplement trükiarv on kõigest 32 000. 1970ndate lõpul trükitööliste streigi ajal asutatud ja praegu riigilt toetust saav London Review of Books ilmub enam-vähem samas tiraaþis.

1980. aastatel rajas Kundera saatusekaaslane 1968. aasta Praha revolutsionäär Antonin Liehm Pariisis üle-euroopalise kultuuriajakirjade võrgu Lettre International, mille osalt kattuva sisuga väljaandeid ilmub mitmel Euroopa maal mitmes keeles. Nende arv küündis mingil ajal üle tosina. Tänaseks on püsima jäänud bulgaaria, taani, itaalia, rumeenia, hispaania, ungari ja prantsuse variant.

Kuid Euroopa kultuuriajakirjade maastik tervikuna on killustunud. Kui sirvida näiteks Rootsi või Taani kultuuriajakirjade katalooge, selgub, et mõlemal maal ilmub neid üle kolmesaja ja trükiarv kõigub neil ? nagu Eestiski ? 200 ja 3000 vahel. Sellise loenduse puhul võetakse arvesse niihästi vähemuskultuuride infolehti kui ka akadeemilisi erialaväljaandeid. Kultuuriajakirja kitsama mõisteni jõuame aga siis, kui arvame nende seast välja teadusväljaanded, akadeemilised ajakirjad, erialased kirjandus-, teatri-, kunsti-, muusika jne. väljaanded. Prototüüpne kultuuriajakiri kitsas tähenduses oleks seega midagi Vikerkaare-taolist.

Praegu tähtsaim Euroopa kultuuriajakirjade ühendaja on 1996. aastast Eurozine?i võrgustik (www.eurozine.com). See kasvas välja 1983. aastal toimuma hakanud Euroopa kultuuriajakirjade kohtumistest. Arvult 17. kohtumine toimub sel nädalavahetusel Tallinnas ja seal osaleb umbes 60 toimetajat 20 maalt.

Mida kultuuriajakirjade toimetajad omavahel arutavad, kui nad kokku saavad? Kuluaarides kirutakse muidugi sageli ajakirjade sponsoreid ja omanikke, kes toimetustele raha ei anna või oma majanduslikku nägemust peale suruvad. Idaeurooplased kiruvad tihti ka valitsust, kas võhiklikkuse või poliitilise gängsterluse pärast. Eesti esindajana olen aga saanud neil kohtumistel maalida pigem idüllilisi pilte eesti kultuuriajakirjade maastiku stabiilsusest ja järjepidevusest (alati muidugi ebausklikult üle õla sülitades). Teatavasti kirjastab umbes pooli eesti kultuuriajakirju kirjastus Perioodika. (Väljaspool Perioodikat ilmuvad näiteks Tuna, Ariadne Lõng, Vihik, Kultuur ja Elu, Sirp, kunst.ee, Muusika, võrguajakiri Ninniku ja mõned populaarsed teadus- ja loodusajakirjad. Nende jalgealune on mõnevõrra kõikuvam.) Perioodika on praegu riiklik aktsiaselts nagu Eesti Energia, Gaas või Merelaevandus. Erinevalt viimastest ta aga omanikule tulu ei too, sest kultuuriajakirjad pole kusagil Euroopas mingi tuluartikkel. Pigem kulutab Perioodika riigieelarve raha. Praegu käib Perioodika ümberkorraldamine ASist SAks (sihtasutuseks), mis oleks sellise kirjastuse tegutsemiseks loomupärasem vorm. Perioodika väljaannete peatoimetajad on enamasti kangekaelsed ja kõrge enesehinnanguga tegelased, kes on (õigusega) harjunud pidama kirjastust ja seda kamandavat kultuuriministeeriumi ajakirjade teenindajateks, mitte aga ülemusteks. Tahaks loota, et viimased asjast samamoodi aru saavad.

Senine suhteliselt soodne pilt eesti kultuuriajakirjade maastikust on arvatavasti üks põhjusi, miks nende 17. kohtumine leiab aset just Tallinnas. Nende kohtumiste ametlikel istungitel tegeldakse enamasti ?kõrgemate? teemadega kui ajakirjade igapäevased majandusmured. Käesoleval aastal kannab üritus pealkirja ?Kirjasõna Vabariik ? kultuuriajakirjad Euroopa avalikkuse sfääris?. Ettekanded vaatlevadki Euroopa kultuuriajakirjade minevikku ja tulevikuväljavaateid, nende käekäiku postsotsialistlikul üleminekuajal, vahetatakse seniste üle-euroopaliste koostöökavade kogemusi ning käsitletakse Euroopa Liidu toimimiseks hädavajaliku ühtse avalikkuse sfääri tekkevõimalusi ja kultuuriajakirjade rolli selles. Ettekandjateks on Pietro Corsi (La Rivista dei Libri, Rooma), Bernhard Peters (Bremeni ülikool), Jacqueline Hénard (Institut d?Etudes Politiques de Paris, Radio France), Carl Henrik Fredriksson (Eurozine, Wien), Thierry Chervel (Perlentaucher, Berliin), Andrzej Rapaczynski (Project Syndicate, New York), Marju Lauristin (Tartu Ülikool), Marie Luise Knott (Le Monde diplomatique, Berliin).

Toimetajad võtavad n.-ö. aja maha, et küsida endalt, miks kultuuriajakirjad on üleüldse nii tähtsad, et nende kärbumine või kadumine peaks kellelegi korda minema, ja kuidas ära kasutada ühenduses peituvat jõudu. Kirjasõna Vabariik (Respublica Literaria, République des Lettres) oli teatavasti renessansi humanistide leiutis ? arusaam vabade vaimude imaginaarsest kogukonnast, kelle ühist mõttevahetust ei takista riikidevahelised vallid ega kraavid. Algul toimis Kirjasõna Vabariik laieneva kirjavahetusvõrguna. 320 aastat tagasi, aastal 1684, asutas aga Prantsuse hugenotlik vabamõtleja ja skeptik Pierre Bayle ajakirja Nouvelles de la république des lettres (Uudiseid Kirjasõna Vabariigist) ja seda aastat võikski nimetada kultuuriajakirjanduse alguseks. Kuidas lugu edasi läks, selle kohta jutustab ühe mõjuka versiooni Jürgen Habermasi eesti keeleski ilmunud monograafia ?Avalikkuse struktuurimuutus?. Kirjavahetuses, ajakirjades, salongides, vabamüürlaste looþides ja kohvikutes tekkis avalik arvamus ja nn. avalikkuse sfäär, milles ? vähemalt ideaalis ? võis valgustatud mõistus end väljendada, levida ja järgijaid leida. Edasi tuli juba revolutsioon, terror, aga ka kodanlikud hariduse ja kultuuri ideaalid, kuni avalikkuse koloniseerisid reklaam, ärihuvid, meelelahutus ja poliitilised PR-manipulatsioonid. Avalikkuse erastamine ja eraelu avalikustumine on käinud käsikäes.

Viimastel aastakümnetel on kõneldud ka üha rohkem intellektuaali kui avaliku figuuri taandumisest ja valgustatud üldsuse allakäigust. Samas on tekkinud uusi kultuuritendentse, mis näivad taaselustavat Kirjasõna Vabariigile algselt iseloomulikke jooni: Internet loob võimalused veelgi kiiremaks kirjavahetuseks ja arutlusvõrgustikeks, milles sageli küll ei vajata toimetaja kui selekteeriva vahendaja ?elitaarset? institutsiooni.

Kuna kultuuriajakirjad ja valgustus on kaksikvennad, siis on ajakirjade käekäik tõenäoliselt parim märk sellest, millises seisundis on tänapäeval humanistlikud valgustusaated: ideede vaba liikumine, sallivus, avatus erinevustele ja laia lugejaskonna harimine ? ühesõnaga inimese loomuomase elajalikkuse taltsutamine.

Viimasel ajal kostab aina sagedamini hääli, mis ? kas hoiatavalt või rõõmuga ? kuulutavad ette humanistliku kirjakultuuri, seega siis ka kultuuriajakirjade kadu. Näiteks 1999. aastal peetud skandaalses kõnes ?Reeglid inimpargi tarvis? väitis saksa filosoof Peter Sloterdijk, et uusaegse humanismi mudeliks oli ?kirjanduslik ühendus? või ?sekt?, mille liikmed on otsustanud olla kirjaoskajad ? literaadid. Uusaja rahvusedki polevat muud kui mõjuvõimas fiktsioon lugejaskonnast, kes samu tekste lugedes on kujunenud üksmeelsete sõprade kogukonnaks. Rahvus on ühise lugemisvaraga publik ja kirjasõprade võrgustik ? ühesõnaga Kirjasõna Vabariik ühe keele piires. Ja humanism on sõprusel rajanev kaugsuhtlus (aja)kirjameediumi vahendusel, mille eesmärgiks on inimloomuse kodustamine. Kuid Sloterdijki meelest ei ole kirjasõna suutnud inimese loomalikkust taltsutada, kodustada, harida ega aretada ning tulevik kuulub seetõttu hoopis inimese bioloogilisele tõuaretamisele, milles ei kasutata kirjutamiseks enam paberit ega tinti, vaid kirjutatakse otse DNAsse.

See, mida Sloterdijk oma (peatselt Vikerkaareski ilmuva) kõnega ise silmas pidas, ei ole siinkohal tähtis. Mina püstitaksin aga Sloterdijki arutluskäigu põhjal lisaks pealkirjas toodud üleskutsele veel ühe loosungi: kui te ei taha, et teie ja te järglaste geenidega hakataks manipuleerima, kui te tahate veel pikendada humanistliku valgustuskultuuri eluiga, siis tellige ja lugege kultuuriajakirju!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming