Köögitüdruk parlamenti!

Toomas Liiv

  Kahtlemata on riigikogu järjekordsed, juba alanud valimised Eesti elu oluline sündmus. Poliitika poliitikaks, ent ilma selleta ka ei saa. Poliitika on igal pool, poliitika on meis kõigis, meie olemegi poliitika. Iseäranis täpselt käib see aga eesti kirjameeste/kirjanike kohta. Just nemad on olnud peaaegu poolteise sajandi jooksul Eesti poliitika (kui niisuguse) kõige põhilisemad konstrueerijad, s.t väljamõtlejad. Tänutundes mõtleme siin kõigepealt Friedrich Reinhold Kreutzwaldile. Oli ju tema see, kes oma “Kalevipojas” eesti rahvale kinkis nii kunagise (kaotatud) kuningriigi kui kaks kuningatki (Kalev ja Kalevipoeg), selle kõigega kaasaskäivast poliitikast siis rääkimata.

Paraku oli nimetatud poliitika väär, kujuteldav kuningriik kadus ja dünastia lõppes sõna otseses mõttes põrgu väravas. Ent midagi jäi ka Tallinna Toompeale: sinna jäi Kreutzwaldi järgi vana Kalevi haud. Eepose teses loos öeldakse otsesõnu: “Kes see käiessa Tallinnas / Silmi oskas sirutada, / Küllap nägi kalmuküngast, / Kuhu pärastpõlve rahvas / Uhkeid hooneid ehitanud, / Teinud kena kirikuda. / Kohta praegu kutsutakse / Tallinna Toompea mäeksi. / Sealap vana Kalev puhkab, / Uinub igavesta unda.”

See on oluline – just see koht, kus vana Kalev oma “igavesta unda uinub”. Sest selle koha peale on “pärastpõlve rahvas” peale muude uhkete hoonete püstitanud ka Eesti Vabariigi riigikogu hoone, kus meie parlament ehk riigikogu n-ö istub. Siinkohal tuleb küll kohe ütelda, et elu on üldse ja alati valimine/valimised. Ka kõikide uhkete hoonete asukoht valitakse. Me valime ikka ja alati – nii midagi kui ka kedagi. Kirjanduski on alati valimisega seotud. Võtame kõige elementaarsema näite. Lugeja ju valib alati, millist raamatut lugeda. Või ei vali üldse, s.t ei loe üldse mitte midagi. Kas lugeda “Kalevipoega” või mitte lugeda – this is the question?

Küsigem otse – kes praegustest eestlastest valiks täna endale lugemiseks “Kalevipoja”? Kas tuleks kümme või kakskümmend eestlast? Või ehk tuleks koguni sada? Kakssada? Tuhat? Ei tea, keegi ei küsigi, ja mis tähtsust sellel üldse on, kes valiks lugemiseks “Kalevipoja”… Parem valime Keskerakonna.

Ent vaatame seda valimiseasja teisest küljest. Ka kirjanik valib, millest kirjutada ja keda kujutada. Loomulikult võib kirjanik kirjutada Kalevipojast. Ent kirjanik võib kirjutamiseks valida ka poliitilise sündmuse – näiteks valimised. Võib ju kirjutada luuletuse (ja isegi mitu luuletust!) mõne erakonna või selle juhi kiitmiseks või siis hoopis laitmiseks. Eriti sobiv on seda teha just enne valimisi. Nii avaldas Mart Raud aastal 1947 koguni terve temaatilise luulekogu “Valimispäeviks”. Praegugi oleks võinud niimoodi teha. Mõni erakond oleks võinud ju ka nüüd mõnda luuletajat honoreerida valimiseelselt soodsa poeesia eest. Luuletajad oleksid sellise võimaluse eest kindlasti tänulikud olnud.

Enamgi veel. Mõne erakonna esireas on väga tuntud luuletajaid, nii on tänase Reformierakonna liidrite seas praegune rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo. Aga ta ei luuleta oma partei asjadest, ta ei värsista oma parteilist platvormi. See on natukene (nagu!) imelik. Loomulikult võib siinkohal küsida – miks? Näiteks kommunist Bertolt Brecht kirjutas luuletuses “Kommunismi ülistus” kommunismi kohta otsesõnaliselt: “See on mõistusega kooskõlas, igaüks mõistab seda. / See on lihtne. / Sa ei ole ju kurnaja, sulle on see arusaadav. / See on hea sinule, hangi teadmist selle kohta. / Rumalad nimetavad seda rumaluseks ja mustad / nimetavad seda mustaks. / See on mustuse ja rumaluse vastu. / Kurnajad nimetavad seda kuritööks. / Aga meie teame: / see on kuritööde lõpp.” Brecht tegi oma partei platvormi luulelugejale igatahes täiesti selgeks. Miks ei oleks meil praegu võinud olla samalaadne luuletus Reformierakonna reformide ülistuseks? Kas tõesti on meie praegused luuletajad kunagisest Brechtist viletsamad? Või on mõne meie praeguse partei programm kunagiste kommunistide omast viletsam?

Ent jätkem see rumal jutt! Vaatame asja avaramalt. Ei pea ju alati rääkima/luuletama vastavalt partei programmile… Võib ju kirjeldada hoopis n-ö lüroeepiliselt (jutustamist meeleolutsemisega segades) kas või valimiskampaaniat: seda, kuidas valimisteks valmistutakse, kuidas kandidaate tutvustatakse, kuidas valimisjaoskonnas valitakse jne.

Näiteks Vladimir Beekmani sulest aastal 1952 ilmunud luuletuses “Kandidaat” tutvustas ennast linnanõukokku kandideeriv lukksepp valimiseelsel koosolekul Masinatehases järgmiselt: “Kümneaastaselt, poisieas / Krulli tulin ma; / kes ei teaks, / kuis on sepatöö noorest peast. / Nii on mu elulooga… / Tüki leiva eest raudne vaev – / nõnda triivis mu elulaev. / Nüüd on hoopis teine mu töö, / ma veel noortega kaasa löön – / ärgu jäägu vaid maha! / Õige on kommunistide tee, / meie avara elu eest / hästi töötada tahan!” (V. Beekman, Laul noorusest. Tallinn 1952, lk 47).

Muidugi, 1952. aastal oli stalinism, oli okupatsioon, oli kommunistide tee… kole oli… Mitte keegi ei taha seda aega tagasi. Aga ikkagi – vaatame sõnumit. Lukksepp linnanõukokku? Köögitüdruk parlamenti? Muidugi hüüame selle peale kõik kooris: jama, need ju ei oska valitseda, see on selle koleda Lenini idee! Jne. Aitab juba sellest kommunistlikust propagandast! Ja samas tunnistame enne magamajäämist häbelikult oma kõige salajasemas südamesopis – need köögitüdrukud parlamendis ei oskaks ju ka varastada! Sellepärast nad köögitüdrukud ongi! Sellepärast nad köögitüdrukuteks on jäänudki, et ei oska varastada!

Teisisõnu. Lukksepp linnanõukogus oleks tõenäoliselt ausam, s.t rumalam kui jurist! Sellepärast meil praegu lukkseppi linnanõukogudes ei olegi. Küsimus on eetikas. Küsimus on lukksepa töömehe-eetikas, mis ei luba viltu viilida. Töö peab olema õige ja aus.

Ent ärgem rääkigem linna tasandist. See on liiga madal. Lennakem kõrgemale. Lennakem Toompeale. Lennakem otse Kalevi kalmule! Vaadakem asjadele Kreutzwaldi pilguga! Rääkigem riigikogust, sest seda me ju valima lähemegi. On ju kirjanikudki okupatsiooniaastatel oma kongressidel Toompea lossis möllanud ja puhvetis pudelitega mässanud. Nüüd on ajad teised, ajad on vabamad ja Toompeal ehk isegi kainemad. Loomulikult ei ole Toompeal riigikogus lukkseppi! Ja siiski, ja ometi… kõlksatavad jälle meelde eesti luule klassikasalvest August Alle sule läbi juba aastal 1921 sündinud surematud epigrammiread: “Kaks-kolm oinast-parteisammast / ja üheksakümmend seitse lammast, / üks lipitud-lapitud majalogu – / see on ju kõrgeaulik Riigikogu.” Niisugune see luuletamine juba on. Mida sellise luuleklassika peale ütelda? Võib-olla küsida: kas tõesti… kas ka täna… kui nad seal praegugi hääletama hakkavad… Milleks sinna veel lukkseppi? Piisab erakondlastest… Teame ju, et paljud armastavad lambaid kasvatavat Kristiina Ojulandi, sest ta on tõesti ilus naine. Au talle ja tema tööle. Ent ütle nüüd ise, tänane eestlane, mida sa selle Toompea riigikogu lambakarjaga peale hakkad?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming