Jumala ilmumine Pärnus I

Arno Oja

Debüüdid. Peaaegu et luule        Kõigepealt saatis Jumal Maa peale salapärase emotikoni (:) (elektroonilise silma, lumememme torso) ja too sõi luuletaja Kivisildniku eesnime ära. Siis sai vastne (:) kivisildnik ilmutuse, ujus suvepealinna külje alla ja hakkas kirjastajaks. Õige kah, Pärnu on jumalameestele ja luulele ühevõrra lähedane. Pärinevad ju sealt nii peapiiskop Andres Põder kui ka Eesti baptistide vaimne juht Joosep Tammo, kes noorpõlves ka luules tegijad olid.  

       

Hiljaaegu ühendas (:) kivisildnik meeldiva kasulikuga ja rääkis teda vallanud jumalikest ilmutustest ka Gutenbergi poegadele, kes juba suured nagu Karol Kallas. Need jälle panid trükipressi tööle ning võtsid mõne foto- ja muidu kunstniku ka kampa. Sellest, kuidas mahepress ja ökopaber kokku said ning Gutenbergi kunsti lapsi hakkas tulema justkui Vändrast saelaudu, on auklike sokkidega (ainus terve paar jäi samanimelise luuletaja jalga) Pärnu ajakirjanik  Kaupo Meiel 20. mai Sirbis juba kirjutanud. Nõudetrüki märkidega üllitised on küll väliselt kidurad ja halli karva, aga seestpoolt siiru-viiru-luulelised ning trükipress sünnitab ehk edaspidigi Jumalikele Ilmutustele lapsi. Kui „vanemad” soovivad, siis üksiku võsu, kui soovivad, siis mitmekümnikud. Viimati olid kuuikud. Kui arvestada, et üks ajakirjanik oma luuletused teisega ühe kuue alla laskis sättida, siis seitsmikud. Nendega tutvumist alustame  kõige haprama kondiga isenditest. Toekamad jäävad teise andesse.     

Siim Pauklin, „Aheldatud Jõgeva. Haikud”       

Sellest seitsmiku tüsedaimast lapsest (103 19 alajaotusse liigendatud teksti) on Kaupo Meiel (seekord tervete sokkidega) ülalviidatud loos juba kirjutanud. Ma olen nõus, et „Aheldatud Jõgeva” on „täiuslik olmeaabits, kust vaatab vastu lihtne ja selge tõde”. Ent see on raamatu autori tõde. Ja väide, et Pauklinit on lausa „lust ja rõõm lugeda” ning et Eestis pole haikubuumi, on jälle Meieli tõde. Minu tõde on tsipa  teistsugune, vanamoelisem.     

Esmalt haikust kui luulevormist. Ma ei oota sealt ilulemist, pseudojaapanlikku loodussümboolikat ega vabisevi huuli silpide lugemist. Et „Eesti autor käsitleb haikut esteetilise isenähtusena” (Kalle Kurg) ja silpide järjestuses valitseb vabamõõdulisus, on aksioom. Kolme kuulsa kiilaka (Künnap-Rooste-Sinijärv) sama kuulsas „Eesti haikus” reeglistada püütud 4-6-4 silbiskeem aga kujutab endast samasugust  kommertstrikki nagu nende poolt lugejale lavastatud „üksikautori surm kollektiivis”, mis oma anonüümsuses meenutab käkerdavate netikommentaatorite „julgust”.     

Mida ma siis haikust otsin? Ei midagi muud kui selle autorile ainuomast seestumust ja veidikest osadustunnet, mida leidub ka Pauklini vahendatud argiilmas. Ning hingamisruumi luuletuste vahel. Tänu kirjastaja hoolele on Pauklini haikuraamatus hingamisruumi küllaga,  sest tekste ei pressita üksteise otsa. Paraku on kaante vahele saanud ühemeheantoloogia, kus argielu eri tahke tabavaid haikusid on minu vastuvõtuvõime jaoks liiga palju. Siit ka raamatu „kõigusoojasus”, mis rikub nautimislusti (näiteks lk 43, 70, 97) vahel lamedustega (lk 27 ja 56) ja muutub pikapeale tüütuks. Niisiis: Eesti haikud on meil juba raamatusse raiutud. Tõnu R. Kallas lisas neile mullu veel Maarjamaa  haikud ja tänavu Põhjamaa haikud. Kui see ei ole haikubuum, nagu väidab Kaupo Meiel, siis on see haikutuse buum. Sest: (korraga palju, lõdvalt) haikut kirjutama = haikutama. Haikutamise tulem on aga haikutus ehk haiku puudumine. Tekste saab palju, aga luule kaob. Quod erat demonstrandum. 

Kaido Tee, „Kohtunik Tupova paha päev. Pildikesi Eesti elust”   

Vaadeldav raamatuke on kirjastaja andmeil praegu Taimaal resideeriva kriisireguleerimise spetsialisti Kaido Tee kirjanduslik debüüt, mis oma napilt 70 leheküljele mahutatud 12 lühijutu või laastuga esindab just siinse kirjatüki pealkirjas välja pakutud „peaaegu et luulet”, proosapoeemi elu hämarusest. Alapealkiri „Pildikesi Eesti elust” toob küll  vaimusilma ette Juhan Liivi „Pildikesi Peipsi rannalt”, kuid Liivile omast romantikat ja rahvapärasust me siit ei leia. Kogu tegevus (millest lõviosa moodustab joomine ja literaaditsemine) käib justkui sordiini all ja selle esitus on puisevõitu. Välja pakutud sõnamängudest või kalambuuridest evivad uudsuse võlu vaid vähesed, puändid jäävad pahatihti lõpuni arendamata. Loominguga lähisuhtes inimene niiviisi ei kirjuta. 

Samas on raamatuke poliitiliselt korrektne. Siin sebivad ringi karjeristid ja „kinomehed”, eluheidikud ja vähemusrahvused. Usun, et OSCE jääks Tee pildikestega rahule. Poliitkorrektsuse kirjanduslik kaal sõltub maitsest. Minu maitsemeel annab ses kontekstis plusspunktid juttudele „Diakoni ärkamine”, „Teine Rutt” ja pool punkti jutule „Esimese öö õigus”. Miinuspunkte kogusid „Kolleegid” ja „Sõbrad”. Ei sobi mulle igat masti „postmodernsed leibkonnad” (Martin Algus) ega viis, kuidas neid kujutatakse. Raamatule tervikuna ei sobi tema kahemõtteline pealkiri. Jumalike Ilmutuste varem ilmutatud proosale (Toomas F. Aru, Chaneldior, Jan Kaus) jääb Tee oma selgelt alla.         

Krafinna, „Teki all ja köögikardinate taga”       

Peenele aadlipäritolule viitavast kadakasaksikult väänatud nimest hoolimata on luuletaja Krafinna üks väga häbelik daam. Veerandiku oma poeedielust veedab ta köögis kardinate taga, ülejäänud kolm veerandikku luulemuusa Eratoga teki all. 

Ometi tungib teki altki siinilma sealse värvilise maailma hingust ja lõhnu, hääli ning rahutuid südametukseid. Seal mängitakse lõputut kassi ja hiire mängu iseenda ning oma hirmude surnud hiirtega. Seal avab luuletaja oma südame lukud (lk 19) ja tõdeb ühes Eratoga: „ei ole vaja joonistada / armastust” (lk 21). Lõpuks tuleb siiski tunnistada, et „isegi casanovadel hakkab halb” (lk 25) ning „silmi patta ei pane” (lk 8). Kutsumata külaline Argipäev astub lahtisest uksest sisse.         

Kummati on Krafinna parimad luuletused sündinud mitte teki all, vaid just köögikardinate taga, siis kui „on tööpäev lõppenud / on kellaseitsmeviin / ja südaöine kepp” (lk 35). Tartu septembrist meeles kantav tõdemus „ja tänavanäolised aastad / voolavad mulle vastu / nagu tiigipõhja vesi” (lk 34) kompab kujundiloome kaudu juba igaviku salakeeli. Minu tagasihoidlik kummardus meretagusele luuleaadlikule!  Lõpetuseks nentigem, et kõik siin vaadeldud Jumalike Ilmutuste võsud ajavad eestimaist luuleasja kusagil väljamaal. Kaido Teest ja Taist oli juba juttu. Siim Pauklin kannab oma maist kesta praegu Inglismaal, Krafinna jälle Saaremaal. Võimsad mereriigid mõlemad, kui just Hiiumaast mööda vaadata. Võlusõna suunas Krafinna poeetilise vereringe sedapuhku tema Tallinna ametivenna Kaarel Kressa omaga ühte kanalisse. Nii nad  nüüd vastakuti võimendavad teineteist. Krafinna tutvustab Kressale aadlidaamide instituudi kodukorda. Mida Kressa kui luuleilma „vana kala” vastu pakub, näeme selle kirjatüki järgmises andes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht