Julio Cortázar, seksism ja saladused

Vaimne enesepaljastus Ladina-Ameerika kirjanduse tähtteose „Keksumäng“ jõudmise puhul eesti keelde.

P. I. FILIMONOV

Teismelisena oli mul üks saladus, salajane harrastus, miski, mis oli mõeldud ainult iseendale. Mulle nimelt meeldis teha avastusi – muusikas ja hiljem, juba ülikoolis, ka kirjanduses. Muusikat soovitasid mulle tollal kuulamiseks enamasti klassivennad ja nende veidi vanemad boheemlastest sõbrad. Enamasti mulle see, mida nad soovitasid, meeldis. Kuulasin seda nii üksi kui ka nende samade soovitajate seltsis ning see ühendas meid.

Kuid mu teismeliseajul oli ka teine pool. Hetkiti tekkis vastupandamatu soov mitte olla, nagu ma seda ei nimetanud, karja liige. Ja siis ma analüüsisin seda, mis mulle muusikalises mõttes meeldib, ning üritasin leida midagi sarnast, midagi sarnasest stiilist ja vaimust, kuid sõpradele tundmatut, et nautida seda teist kraami juba uhkes üksinduses. Ja see teine muusika meeldis mulle aina rohkem ja rohkem, mõnikord märksa rohkem kui see, mida kuulasime koos. Niisuguse kummalise käitumise põhjuseks, arvan ma nüüd, oli iseenesest mõistetav soov siis, kui küsitakse (eriti kui seda teeb mõni sümpaatne ja haritud neiu), mida ma kuulan, küsijat hämmastada, mainides midagi, millest temal ettekujutustki ei olnud.

Sama lugu oli kirjandusega. Ülikooli ajal lugesin nagu padujoodik. Lugesin seda, mis oli õppekavas, lugesin seda, mida soovitasid vanemate kursuste üliõpilased, lugesin ka seda, mida avastasin ise. Protsess toimus väga sarnaselt muusika avastamisega teismeeas. Asjakohane näide on järgmine. Ma ei mäleta, kumba soovitati mulle esimesena, kas Gabriel García Márquezt või Jorge Luis Borgest, aga võib olla kindel, et asi algas ühega neist. Õppekavast see soovitus igatahes ei pärinenud, sest õppisin inglise filoloogiat ning kogu maailma kirjandus piirdus mu õppekavas inglise ja ameerika omaga. Ilmselt mainisid mu vene filoloogidest sõbrad, kelle õppekavas oli selline kõikehaarav aine nagu mitmeosaline „Maailmakirjandus“, üht neist meie vestlustes Tallinna (tol ajal veel) pedagoogikaülikooli suitsukoridoris peamaja teise ja kolmanda korruse vahel. Kuna kogemuse põhjal usaldasin nende maitset, hakkasin mainitud autori teost lugema ja sattusin vaimustusesse. See oli minu esimene kokkupuude Ladina-Ameerika kirjandusega. Natukese aja pärast soovitati mulle ka teist. Sama tulemusega. Ja siis hakkasin mõtlema, kas äkki kogu Ladina-Ameerika kirjanduses tervikuna peitub midagi nii võluvat, nii lummavat, midagi just minu meelte erutamiseks mõeldut? Otsustasin asja iseseisvalt edasi uurida ja vaatasin, keda selle regiooni olulistest kirjanikest kriitikud ja kirjandusteadlased veel mainivad. Leidsin Julio Cortázari nime. Ei öelnud sõpradele midagi, otsustasin, et just temast saab minu salajane nauding, ostsin raamatu pealkirjaga „Tagaajaja“1 ja hakkasin lugema.

Argentina kirjanik Julio Cortázar (1914–1984). Eesti keeles on varem ilmunud kolm Cortázari jutukogu, nüüd viimaks ka romaan „Keksumäng“ (tlk Klaarika Kaldjärv).

Sara Facio / Wikimedia Commons

Ning, nagu öeldakse armastusromaanides, olin igaveseks kadunud. Ma ei tea, mis selles Julios sellist on, mis mind nõnda haaras, ja miks just tema sellest kolmikust mõjutas mind nii tapvalt. See essee ongi vist esimene katse endalegi asjas selgust saada. Olukord meenutab piinamisviisi, kui mees pannakse vägisi kirjutama kirjandit teemal „Miks ma armastan oma naist?“. Kas peab üldse põhjust olema? Kas tõesti? Ei tea, kuidas naistega, kirjandusega vist ikka. Üritame siis.

Millest kirjutab Julio Cortázar, see kibestunum kahest suurest argentiinlasest, maagilise realismi pitsatiga tembeldatud autor? Enamasti kirjutab ta tunnetest. Ja vabadusest. Kusjuures tunne ei ole ainult armastus, vaid ka palju muud.

Cortázar on klassikaline näide just sellest kurikuulsast maagilisest realismist, millest kõik räägivad, kuid mida väga vähesed oskavad tabada. Tema maagilisus on hoopis teistsugune, võrreldes näiteks Márqueze maagiaga (see on, kardan, Cortázari paratamatu saatus – olla alati võrreldud kahe suurkujuga ja jääda alati natuke nende suurde varju). Cortázari maagia on, ütleksin, olmelisem. Kui Márqueze oma on kuidagi mütoloogiliselt võimas, siis Cortázari oma on tagasihoidlikum, elulisem – nagu mõni A&O keti külapood, võrreldes Stockmanni Delikatessiga. Loomulikult ei saa anda hinnanguid, küsimus on selles, kellele missugune asi rohkem meelepärast on.

Mida veel on Cortázari juttudes ja tema esimeses trükki jõudnud romaanis „Peavõidud“2 – mingisugune eelaimus. Mõnd teost lugedes kogu aeg on selline tunne, et kohe-kohe juhtub midagi nii halastamatult paha, et seesugust pole veel kunagi nende tegelaste elus olnud, miski, mis meenutab individuaalset maailmalõppu. Mõnes jutus, nagu näiteks „Menaadid“3, see tõesti juhtubki ja me oleme väikese isikliku apokalüpsise tunnistajad. Aga ka siin on kurjuse ootamine veel hirmsam kui kurjus ise. Mind igatahes on sellised asjad alati emotsionaalselt puudutanud.

Vaatamata oma omapärasele huumorimeelele, mis ilmneb kõigepealt kahes jutukogus („Kronoopide ja faamide lood“4 ja „Säärane Lucas“5), on Cortázar selline kirjanik, kelle loomingust mitte lihtsalt ei paista välja, vaid lausa kisendab hoiak, et mitte miski ei lõpe hästi. Ega lõpegi. Isegi kui vaatame üht tõepoolest ilusamat asja maailmas – elu –, siis ka selle lõpp on esiteks ette teada ja teiseks ei saa seda just eriti õnnelikuks nimetada. Ja kuna elus ei ole happy-end’e, siis ei ole neid ka hea kirjaniku loomingus. Ma tõesti ei mäleta mitte ühtegi Cortázari romaani, mis lõppeks vähemalt neutraalselt. Keegi sureb, kedagi tapetakse, reedetakse, jäetakse maha. Kõik on nukker, Cortázari maailm on täis purukslöödud tasse, mida uuesti kokku teadagi ei kleebi. Kirjanik on kibestunud, tegelased on haledad ja kibestunud, kuid, mis on imelik, mitte ükski neist ei ole ebasümpaatne. Vähemalt mitte mulle.

Siit algavad veidrused. Ma kardan küll näida seksistlik, kuid paraku pean ütlema, et Cortázar on suurel määral meeste kirjanik. Et seletada seda teesi, pean jälle rääkima iseendast ja – sarnaselt Cortázari tegelastega – urgitsema valusates mälestustes. Nii et väga asjakohane tegevus. Nimelt, selle essee alguses mainitud salajasel harrastusel on veel üks tahk. Kui olen avastanud midagi võimsat, midagi, mille kunstiline jõud paneb mind võpatama, siis loomulikult ei jäta ma seda täiesti ainult endale. Üritan niisuguseid teoseid ikka teistega jagada, kuid mitte kõigiga (jah, mulle on mitu korda ette heidetud snobismi, kuid ma tõesti ei näe mõtet pärlite pildumises suvaliste inimeste ette). Üritan elamusi jagada kõige lähedasemate inimestega, seda mõlemas mõttes, nii olmelises kui ka vaimses. See on, kui soovite, minu äratundmise kood, minu süsteem „oma-võõras“.

Ja elasin kord naisega, kellesse suhtusin vist paremini kui ükskõik millisesse teisesse naisesse, kellega olen elu jooksul juhtunud suhtes olema. Ütleme mahedalt nii: ta ei olnud eriti suur kirjanduse harrastaja, kuid me üritasime teineteist igast küljest tundma õppida, seega otsustas ta süveneda ka Cortázari loomingusse, et näha, mis on seal nii erilist, et ma sellest iga nurga pealt räägin. Ta valis just nimelt maestro meistriteose, sellesama „Keksumängu“, mida – vist ainsa raamatuna terves kirjanduse maailmas – loen umbes iga viie aasta tagant uuesti.6 Ta luges selle läbi ning siis otsustasin temaga seda asja arutada, sest ka mina tundsin tema mõtete ja arusaamade vastu huvi. Ja ta ütles, et „Keksumängu“ peategelane, seesamune Horacio Oliveira, kelle suhtes olen kogu aeg tundnud kahjutunnet ja solidaarsust, on loll ja väärtusetu mees. Tõsi ta küll, kui vaadata puhtalt Oliveira käitumist, tema tegude jada selles raamatus, on see puhas reaalsus. Ta tekitab kõigile valu, kaasa arvatud kõige lähedasematele inimestele, kaasa arvatud iseendale. Ta teeb oma elust täieliku kaose, ta rikub kõik, mis teda ümbritseb, lõpuks ta sisuliselt tapab oma lapse … Ja siiski, tänu sellele, et ta tegi seda kõike kirjaniku puhtast tundest, et ei oska leida sel maailmal mõtet ega kohta selles iseendale, selle ängistava tunde sügava refleksioonina, on ta üks mu lemmiktegelastest maailma kirjanduses üleüldse. Kuid jah, päriselt, kui vaadata teda normaalse inimese silmadega, siis kes ta selline on – luuser, tõbras, värdjas … Jätkake ise.

See naine ei olnud ainuke, kes nõnda mõtles. Ka teised naised on mulle öelnud umbkaudu või täpselt sama. Ja mina oma kaastundega selle näruse tegelase vastu – kas ma siis olen ka samasugune? Jah, tõesti, võib-olla pole siin seksismiga üldse mingit pistmist, vaid olen lihtsalt sarnase iseloomuga isik, kes tunneb kaotajale kaasa just selle pärast, et elab ise samamoodi?

Meestega pole ma „Keksumängu“ kunagi arutanud. See oleks nagu arutada meestega armastust, aga mitte selle kehalist poolt, millest mehed alatasa kipuvad rääkima ja millest ka Cortázar ise peab täiesti arusaadavalt lugu, vaid sellest vaimsest, haprast ja õrnast tundest, millest mehed vaat et midagi aru ei saa. Või kui saavad, siis ainult üksi, iseendaga vesteldes pikad ööd läbi, kuulates mahajäetud majas hirmsat hobusekabjaplaginat.

Mulle tundub, et Cortázar on üks väheseid inimesi selles rumalas ja lagunevas maailmas – maailmas, kuhu ei ole jäänud midagi, millest kinni haarata, et sest kuradi aknast mitte välja kukkuda –, kes saab niisugustest inimestest aru, kes tunneb neile kaasa ja kogu oma loominguga sisuliselt näitab, et ei ole olemas sellist nähtust nagu halb inimene. On olemas inimesed, kes on oma raja ära kaotanud, kes on end eluraskustesse ja eksistentsiaalsetesse küsimustesse kinni mässinud, halbu inimesi aga ei ole. Mina nõnda ei arva, kuid see ei häiri mind sellise vaatevinkli üle vaimustust tundmast.

Ja siis veel loomulikult tema mänguline pool. Ühes oma intervjuus ütles Julio Cortázar, et kui ta kirjutab, mängib ta mängu, sellist mängu, mille reegleid teab ainult tema ja milles, juhul kui tal õnnestub seda kirjanikuna edasi anda, saavad ka lugejad kaasa mängida. Ja see on täpselt seesama, mida mina olen alati üritanud oma ilukirjanduslikes teostes. Ei saa seda elu – ja kirjandust – liiga tõsiselt võtta. Vastasel puhul lõpetad nagu Oliveira.

Ja tema absoluutne armastus vabaduse vastu, millest tuleks kirjutada täiesti eraldi suur essee ja mida on tunda just nimelt kõikidest nendest samadest meestest, kes hävitavad ja rikuvad oma elusid, kes rebivad maha kõiki neid paberossipaberist turvavaheseinu, mis neid ümbritsevad, ohverdades nii enda kui ka teiste inimeste armastuse ja kiindumuse kohe, kui tunnevad, et nende vabadus on ohus. Nagu juhtus ka Oliveiraga.

Ja viimaseks – ma pole veel „Keksumängu“ peatükke autori soovitatud järjekorras lugenud. Kuni selle hetkeni, kui ma selle lõpuks ära teen, jään hellitama lootust, et siis on tegemist hoopis teistsuguse raamatuga, mis lõpeb õnnelikult, kus kõik-kõik-kõik on õnnelikud, kus armastus ja hellus ei sure mitte kunagi. Kus võib viibida poolhämaras toas kahekesi teki all, süüa take-away’st tellitud sushi’t ja vaadata mingisugust tobedat seriaali. Ja nii elu lõpuni.

1 Vene keeles oli see „Преследователь“, originaalis „El Perseguidor“. Seda pealkirja kannab üks novell kogumikust „Salarelvad“ („Las armas secretas“, 1959, ee 2011, tlk Klaarika Kaldjärv).

2 „Выигрыши“ („Los premios“, 1960). Siin ja edaspidi: Cortázari seni eesti keelde tõlkimata teoste pealkirjade eesti vasted pärinevad tema lühiproosakogumiku „Tseremooniad“ järelsõnast (1985, tlk Mart Tarmak). – Toim.

3 „Менады“ („Las ménades“), teos pärineb kogumikust „Mängu lõpp“ („Final del juego“, 1956, ee 2016, tlk Ruth Sepp).

4 „Истории о хронопах и о фамах“ („Historias de cronopios y de famas“, 1962).

5 „Некто Лукас“ („Un tal Lucas“, 1979).

6  „Игра в классики“ („Rayuela”, 1963, ee 2016, tlk Klaarika Kaldjärv).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming