Juku-Kalle Raid kui poees

Arno Oja

Juku-Kalle Raid ja teisi luuletusi. Koostanud Maris Jõks. Kujundanud Enaber Surdna. Ema ja Isa OÜ, 2013. 88 lk. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, kuulutab üks eesti vanarahvatarkus. Kuid nüüd peaaegu viisteist aastat ajalehe KesKus pead toimetanud praegust parlamendisaadikut ja kirjanike liidu liiget Juku-Kalle Raidi see teadmine suuremat ei loksuta. Ehkki ta jõudis riigikogusse majandusministriks saanud Juhan Partsi parteitu (kuigi IRL-le sümpatiseeriva) asendusliikmena, jääb Raid eluaeg Jukuks. Ent mitte lootusetuks koolipoisiks! Tema vanemate pandud haruldane liiteesnimi ühendab endas pigem Eesti esimese personaalarvuti (mis teadupärast oli samuti Juku) ja kõigile poistele tuttava meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti paremaid omadusi – mängurit ja riukalikku uurijat. Ning kirjutav luulurpoliitik Raid (mitte telemees Andres Raidiga segi ajada!) on selle eest tänulik niihästi enda kui ka kõikide teiste laste vanematele. Sest miks muidu kirjastab tema raamatuid nüüd osaühing Ema ja Isa? Mängurina tuli Juku-Kalle 1990. aastatel luulessegi. Esikkogule „Maailmamäng” (1991) järgnes otsesõnu lõikeheina teravust taandav sõnamänguline „Hõikelein” (1999). Otsekui viimase järelhõikena lõid Jan Kaus, Juku-Kalle Raid, Kalju Kruusa ja Fagira D. Morti (ehk Margit Adorf) XXI sajandi künnisel luulekoosluse Õigem Valem, mis on avaldanud kaks koguteost. Kui veidi utreerides püüda toda valemit tänaselt vaateveerult seletada, siis võime naljaga pooleks tõdeda, et profiluuletajad Kaus ja Kruusa moodustasid koosluse õigema, ajakirjanikud Raid ja Adorf aga valema poole.

Ajapikku on kirjutavad kolleegid püüdnud Juku-Kalle Raidi olemust mitmeti määratleda: adrenaliininarkar (Valner Valme), andekas tõbras (Fagira D. Morti), edukas autsaider (Krister Kivi). Nüüdseks on skandalistimainega autsaiderist ammu insaider saanud. Ka luules. Selle raamatu kaanel ja tiitellehel aga annab Juku-Kalle Raid üheselt mõista, et tegelikult on ta hoopis tervenisti üks luuletus. Kogu kokku seades jagas Postimehe erksavaimuline keeletoimetaja Maris Jõks raidluuletuse 55 autoriomase teksti peale laiali. Kas ja kuivõrd on koostaja seejuures autori luuletekste toimetanud või ta keele- ja sõnamänge lihvinud, jääb eemalseisjale hoomamatuks ega oma ka erilist tähendust.

Autor läheb teksti sisse

Vaadeldava luulekogu pealkirjast nähtub, et autor sulandub siin oma tekstiga lahutamatult kokku, on justkui üks osa sellest. Ehkki kujundaja Enaber Surdna (kelle pärisnimi peaks siis ilmselt olema Andrus Rebane) on mustvalgel raamatukaanel paigutanud autorinime Juku-Kalle Raid musta ristküliku ülaotsa ning lisandi „ja teisi luuletusi” sama ristküliku alaotsa, alustatakse todasama lisandit väikese tähega. Seega on tegu lahutamatu tervikuga ja autorinimi tähistab siin pelgalt osakest raamatu pealkirjast.

Kuigi selline teguviis on eesti kirjanduses ainukordne, ei maksa siit ometi otsida teadlikke rööbikuid Roland Barthes’i kurikuulsa „Autori surmaga”. Luuletaja Juku-Kalle Raid ei näitlikusta autori surma tekstis, vaid iseenda samasust poeesiaga, olles seejuures vormilt mitmekesine. Ajal, mil vabavärss on paiguti nii vaba, et luule laseb ta juurest jalga, jättes järele hambutu olmereportaaži, tõden ma rõõmuga, et nooremas eesti luules leidub veel keegi, kes valdab hästi ka meetrikat ja riimkõnet.

Jah, kohtame ka Juku-Kalle Raidi kogus pikki ajakajalisi tekste, kus eepilise alatooniga sisu on miskipärast värsiridadesse murtud. Õnneks ei anna need raamatut valdava kaduvikunukruse taustal tooni ning luulekogu sõnum avaneb eeskätt just riimiliste tekstide kaudu. Kokkuvõttes võime sedastada, et Juku-Kalle Raid luuletusena ei ole poeem, vaid kaudselt Henrik Visnapuud ja „siurusantlaagerlikke” aegu meelestav poees. Tema nimele sobib see hästi!

Raamat on enam-vähem temaatiliselt liigendatud viieks numereeritud üksikosaks või tsükliks, kuid kogu kui terviku seisukohalt ei oma see suuremat tähtsust. Siit leiame ka 8 „numeratsioonieelset” teksti (proloog) ja sisukorrajärgse kokkuvõtva üksikluuletuse (epiloog). Samuti koosneb kogu keskmine tsükkel (lk 57) ühestainsast luuletusest.

Inimkodu kurbuse kaenlas

Kogu põhitooni annab kätte pimedust ja kurbust luulendav melanhoolses helistikus pealkirjata avaluuletus, mis lõpeb troostitu tõdemusega, et rõõm ei ole lastele, sest „rõõm teeb lastekambrist hullupalati”. Juba raamatu proloogis luulemina ja maailma suhteid vaagides näitab autor, et loomult on inimlaps nukruse laps. Õnn jääb valitud hetkedele (kui ta üldse viitsib valida) ning õues on kõik võõras ja toast lahkumine nõuab tõsist enesesundi. Pärast jälle ei taheta kuidagi tagasi tulla ja ühes olekus püsimist ei ole luulemina ära õppinud (lk 9).

Aga sõnad on kui vanaaegsed nürid täägid (lk 10) ja hääled kõnnivad hommikul akna all ning vaikus möödub ja teeb kõrvadesse pesa. Ent vaikuse noot on niiske ja seened (kas või noodsamad, mida kunagi nähti Hiroshima taevas) pärivad maa. Sügisel aga „puhkeb seeneniidistik / ja katkeb elulõng” (lk 20). Siis tuleb talv ja „päike paistab külma” ning „kodu on stagnatsioon / kodu on külmumine”, kuulutab tsüklite-eelset proloogi lõpetav pikk ja sõnarikas luuletus „Kodu”. Luulemina kardab ise oma koju eksida, sest seal valitseb osavõtmatus ja kohutav kurbus.

„Kurbus on kurbuse pärast olemas / ja annab endale titelusikaga süüa” (lk 46). Kuid ta kasvab kiiresti ja kirjutab end „kõrgesse ükskõiksuse korstnasse”. Ja minu kurbusest saab meie kõigi oma, nagu kurvastab Lible (lk 47). Ikka vist too „Kevade” oma. Ent kirjandus ei päästa. Kuigi jumal, taevas ja Fränzis Goia (just nõnda, häälduspäraselt kirjutatuna) võivad hoida, on paberit ikka vähe (lk 57). Ning romaani ei maksa kirjutada – seal saaksid taas kokku Lolita ja Mäeküla piimamees, „kellest üks äestab valu ja teine sünnitab kurbust” (lk 48). Poolirooniliselt näeb Raid just vanaduses tabletti kurbuse vastu (lk 45).

Inimene on aga kahejalgne sabata viirus ja ta põhiline koostisosa on taltsutamatu hirm, mis töötab kaheksa päeva nädalas (lk 24). „Mina” ja mu hirm käivad paaris otsekui Marx ja Engels (lk 12), meenutab luulega ühte saanud autor õndsat möödanikku. Nüüdis-Euroopa värvide all on olukord pea samasugune: „onu põõsast ja / vabariigi aastapäev / tornist liputab”, nagu sardooniliselt kuulutab üks viieteistkümne omapärasest ja otseütlevast tööpäeva haikust (lk 23). „Sotsiaalsus on persest, / inime on asotsiaalselt olelev olend”, kuulutab üks teine luuletus lk 30. Mis siis saab? Unes ilmuvad märgid, aga lugemisõpetust kaasa ei anta. Ometi „lõpuks ikka ununeb / pahade päevade pära, / naerata laps ja silmaga sära”, kuulutab veendunult luuletus „Palve” (lk 53).

Nõnda, kujundirikkalt ja mõtestatult, kõnetab meid luulekogu esimene pool ehk üks tahk poeesist nimega Juku-Kalle Raid. Koostaja Maris Jõksi tahtel on raamatu kandvaimad just keskmised tsüklid. Sealsete riimiliste tekstide poeesia veenab ja süüvib meelde.

Sünni ja surma vahel

Raamatu teises pooles sagenevad keelemängud, aga ka unemärgid ja kujundivaesed otseütlemised. „Uni tuleb ja poetab mu pääle / suveöö mürgiseid tilku”, nagu teatab luuletus lk 63. Korraks viirastub unes enesetapuga seonduvaid seiku ning luulemina on kui „roiskunud jälgede kütt külmal rannal”. Vahelduvad külm ja soe, talv ja suvi, ent lakkamatult on kohal öö ja pimedus. Kell lippab kiirelt, aga „kasu pole tast sitta” (lk 73), sest see, mida päriselt vajad „pole leppiv või läviv”. Ometi võidutseb elu ning „on hää, et iga kord kui keegi sureb / on kellegi jaoks sündimise tund” (lk 61).

Kogu lõputsüklis segunevad poliitikaga tembituna olnu ja olev, poolikut elu ilmestab poolik aeg. Luuletuse „Biograafia” lõpus „mina” koju enam ei laekunud, kuid ta jõuab klaasi manu, et „panna janule taha” (lk 82). Kummalise pealkirjaga („Natuke Kaatjale”) ilmestab elu järjekestvust. „Kui järjekord lõppeb ja sa tõused taevasse / tuleb ehk veel kevad” (lk 86).

Ehk tulebki, Kui poees nimega Juku-Kalle Raid on algatuse järel sama järjekestev ega lase end poliitikaskandaalidel rajalt tõrjuda. Raamatu esitlusel nimetas autor luulet oma pehmemaks kehaosaks. Ehkki „pehme” pole suisa sama mis „pehmekene”, teeb pehmete väärtuste salgamatu tunnustamine poliitikajüngreile au.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming