Juhatada, kuhu kiri kuulub

Arne Merilai

Ene Mihkelsoni tekstide poeetika meenutab Arvo Pärdi tehnikat – mida kaugemal šlaagrist, seda lähemal muusikale.        Ene Mihkelsoni „Torn” mõjub kui luuleline kooda ehk tetrastihhon tema romaani-triptühhoni – „Nime vaev”, „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud” – järel. Sama tõsised hoiakud ja hoiatused, hingepiin ehk mälumure, rikas kogemus ning karm kriitika. Ainult ilmale avatust ja ütluse selgust on endise tumeda sisekaemuse kõrval, aja lõppemise ning töö lõpmatuse kärsituse foonil juurde tulvanud. Mihkelsoni vabavärsid on kirgastunud proosakonspektid, mille sisuks kaua ladestunud tundmused ning kristalliseerunud nägemused, sihiks ent nõudlik ja aktiivne socialia. Nagu Freudi või Jungi unetöö, ainult ilmsi: enamasti taunitavate igapäevajääkide haakimine rahvusisesuse lahendamata ürgprobleemide külge, kirjumirjut tihendades ja üldistades, aga pisut ka nihutades ning asendades. Sürrealismist on  asi siiski kaugel: ümbritsev tingeltangel on ise piisavalt irreaalne ja kirega fašismile lähenev, miska sõnastaja kohuseks saab terve mõistus. Asi näib kohati juba nõnda hull, et sarkasmistki ei jätku (kuigi kogus seda siiski veel omajagu leidub, mis annab lootust) ja liha tuleb rebestada taas-otseses kõnes – osundagem või avatekstidele.  

Ainult meie räägime veel mingit ajast ja arust
keelt kui öelda tuleb otse pane end vangi
Kehtesta tsensuur Ära hõiska enne õhtut
Võib tulla pikkade nugade öö
„Sulgu torni” (lk 10)

Aus, tark, julge naine, kel pole mahti preemiaid nuruda või kiitjaid hellitada, sest küla põleb kahest otsast. Kapole ja valitsusele kohustuslik kirjandus.       

Meie valitsejatel kipub olema üldse ja alati
õigus aegade algusest peale Eesti on vaba kuid
pole veel riik
/—/ Me saame hakkama
ütles president loomerahvale keset roosidest
lõhnavat aeda
Kes on see kelle nimel president kõneles?
Ma vaatan tagasi veel kaugemale et mõista
mis toimub Eestiga täna
„Meie valitsejatel kipub olema” (lk 11)

Ene Mihkelsoni tekstide poeetika meenutab Arvo Pärdi tehnikat – mida kaugemal šlaagrist, seda lähemal muusikale. Taktilisi värsijalgu neis tekstides justkui ei tungle, kuid mõju on  korrastavalt meetriline: hajutavalt sisesiirdeline, ent koondavalt tuumstruktuurne, tihkelt läbi komponeeritud. Iga üksikfraas tema eristuvas kõlas ja rütmis on tähtis: sügavalt läbi tuntud ja puhtaks mõteldud, hästi puänteeritud ning iseseisvaks pauseeritud, oma hargnevaski referentsis reljeefne ja haaratav, ümbrusega kokkukõlav. Kuigi võib ju vaielda, et Pärt otsib jumalarõõmu, aga Mihkelson … lööb ju temagi Ahasveerus lamenti, et saaks ükskord  (haua)rahu. Kahe raskekaalus kultuuriheerose loomingumeetodi sarnasus on sedavõrd hämmastav, et paneb imestama, miks sellele varem ei ole tähelepanu juhitud. Piisab Wikipedia tsiteerimisest, et kaht kätt kokku lüüa: „Tintinnabuli (ladina keeles „kellukesed”) on helilooja Arvo Pärdi 1976. aasta paiku välja kujunenud isikupärane miniatuuristiil. /—/ Kõik muusikalised väljendusvahendid (rütm, meloodia jne) on  äärmiselt lihtsa struktuuriga, v.a polüfoonia, milles rakendatakse ülimalt raskeid võtteid. Muusika kõlab lihtsalt ning on seesmiselt hästi korrastatud. Kõla on valdavalt kolmkõlaline ning minoorne. Elimineeritud on kõik üleliigne, sh emotsioonid. Teosed algavad ja lõpevad enamjaolt vaikuses. Muusika on siiras ja vahetu, see puudutab hingekeeli, mis on inimeste poolt tihti unarusse jäetud, mida ei tunta või pole julgetudki uurida”. 

Aga võib ka kõnelda kvantfüüsika keeli, mis vaevalt süvamuusikale vastandub. Mõttetuumade koostisosakeste väärtustajana on „Torn” tegelikult omalaadne CERN : tähenduste põrgataja, hävitatava kildudeks purustaja ja lootustandva uue ning vana ühendaja või võimendaja, matsipõhja magnetväljas. Kurnav kirjandus? Albile ajukääbikule elik väetile mõtlejale kahtlemata, kes parem luksuks joomalaulu, miks Jason Donovan ei seisa püsti. Nihilistlik Ei-nõlv kui vara-tudisev E-põlv, kirjanduse ja filosoofia lähenevas õnnetuses. Olgu nad siis Kivisildnikud või Contrad, sotsiopaadid nagunii. Et ka säärased pime-tähekesed peavad varsti kohtama postmodernset fašismi. Ei tea kohe, mis saab – eks ootame ära. Kuigi hirm on nahas, et meie ebalevate reeglitega nõrk demokraatia ei ole uuteks sõjatalguteks joht küps, sest „Mürk on imbunud verre” (lk 13).  Torn on iseenesest mehine kujund. Kellatorn, vaatetorn, hüppetorn, puurtorn, veetorn, tankitorn … Vaid Annelinna tornelamu tundub pikuti feminiinsem. Tornideks nimetatakse ka kolmnurgakesi rahvariietel, kuid see ei tundu tajus aktiivne. Pigem meenub teisena sepatorn, millega saab neetida, auke lüüa või plekki kohrutada. Tarvilik löögiraud meistrimehele. Sõna kõlagi vastab sisule – ei mingit tuulekest, lillelõhnakest, pitsikudumist ja lüürilist mina,  vaid taeva pilvesse või maapõue keldrisse tungimine, takistusest läbilöömine.

Otsekohene, nõudlik ja vastupidav, tõre ja tore kaitse. Torn apart … tulevahetuses tükkideks rebitud, sest teisiti võitmatu. Kaitsetorn hoiab seest ja ründab väljast, vangitorn aga vastupidi – hoiab väljast ja ründab seest. Kuigi avaluuletus „Sulgu torni” lähtub „kuritegelikul teel saadud materjalist” vandlitorni motiivist, põlgab autor esteetilist eskapismi,  kui magus või üllas see ka tunduks, ja säästab elusaid elevante. Seega tuleb Mihkelsoni puhul eeldada rohkem suurtükitorni. Aga ta ei poe rettu trepi alla punkrisse nagu pagulane muiste, sest eks ole püssirohulaos veel ohtlikumgi ja salakäikudes kitsikus. Vankumatult nagu tinasõdur seisab ta, tungal käes, laskepilude taga ja põmmutab kahtlast ümbrust oma vabariigilauludega. Pilli puhuva pommipanija-naise ideed  toetab ka kujundaja Mari Kaljuste rakis, mis juhib lugeja otsejoones Kiek in de Köki manu. Imposantne, väärikas, ründajat ähvardav sõjakas paetünder, ajalooline para bellum – kindel linn ja varjupaik. Selja taga Toompea, jalamil Vabaduse väljak. Kuigi vahipilku häirib ärevust, kaitsetust ja nördimust sisendav plastist mullidega jääkurikas, mis rippumatust rohkem ohustab kui põlist võitu sisendab: „Lootused purunevad sest nüüd ehitatakse / klaasist Olevat tugev materjal / kuid vahetab päikese ja tuulte koosmõjul / värvi” (lk 49).

Vanasti kisti ja põletati sõja aegu igasugune risu kaitsemüüride eest maha, et vaenlane ei leiaks kuskil asu. Kuid eks kõige suuremad vaenlased ollakse ikka iseendile: lõhki juba enne, kui pauku saab tehagi. Luuletuskogul on viis tsüklit, mille poeetiliste kõnetegude avamine ei pruugi mahtuda viide väitekirja. Jätame mureväsimatud kõnekujundid  niisiis lugeja hoolde ja viitame vaid viimase tsükli pealkirjale – „Caspar Hauser”. Kes on Caspar Hauser? Võib tuletada meelde Jakob Wassermanni südameleiguseromaani (või Peter Handke näidendit ja Werner Herzogi filmi). Arvatavasti nooblit päritolu Kaspar (kel olnud ka eponüümne prototüüp) oli (leid)lapsest saati elanud valguseta koopas, pärast vangitornis, kus kasvas veidralt tundlikuks autistiks. Kaspari elu ühiskonnaski polnud  teps lõbus, kuigi ta õppis üsnagi suhtlema ja sotsialiseeriti küllaltki: temast tehti uurimisobjekt ja eestkostealune vabavang. Wassermanni versioonis igatseb hingeline noorhärra enim taga oma tundmatut ema, kelle reetmist ta ei suuda mõista. Aga sama jube on inimeste jõhker piiratus – eriti kuna leidub ka halastajaid keni –, traumeeritu petiseks pidamine, intrigeeriv ärakasutamine või kellegi niiditõmbaja tahe teda hävitada, mis lõpuks õnnestubki. 

Keelefilosoofiline maiuspala on Kaspari algne kõnepruuk: oma kolme lausega „Tahan niisama heaks ratsuriks saada nagu mu isa”, „Juhatada, kuhu kiri kuulub” või „Hobu andma” võis ta silmas pidada mida tahes. Näiteks: kuhu on jäänud vesi ja leib; mis see on ja kus ma olen; andke mulle läikiv lelu; miks silmad valutavad; miks Sina piinab mind; tahan kaunist helinat … Päris tühi/täis „tetraeedri”-privaatkeel, taibukamalegi kuulajale vaevu ligipääsetav, hämar,  frustreeriv referents kogu ta tragikoomikas (olgu tahes ehk mihkelsonlik või tahtmatu ehk mowglilik). Aga peamiselt siiski – loodetavasti kunagi jälle ületatavas – traagikas: „Ma ei oska keeli Ei lindude Ei teiste / rahvaste omi Kuhu ma siit pae ja mulla / pealt lähen” (lk 49). Ometi tõsi ka see, et Hansu Tõnise „Talupojatarkus ei vaja / upsakaid sõnu See on kui tasane tuli / mis tuhka soojendab” (lk 86). Madli-see-madalavaimu armas arhetüüp: „Mul on ikka veel raske mõista / meie olematuse üheaegsust” (lk 60).

Tõenäoliselt kõige raskemaid Hauseri-küsimusi ja -vastuseid esitab autor luuletuses „Feinschmecker’itele” (lk 100): „Kuidas kasvada / välja ohvriksolija kookonist ja öelda et oli / vale mind jätta ellu”; „Meie arvamust enam ei küsita”; „Ainult mõni sekund hirmu kui / kehades oleva hapniku toimel sütel / istuma tõuseme nagu tahaksime ikka veel / kehtestada mälu diktaati”; „Ahjul on luuk Sealt on võimalik  / eriti tublidel schmeckeritel jälgida mis / toimub meiega elusal tulel kui oleme / surnud”. Caspar Hauser kannab diagnoosi: „Inimihus vohama pääsenud / rakk mis kehutab tapma / aeg-ajalt vilksatav headus on reeglipäratu / juhus” (lk 102). Kas „keskpäeva uned”, et nõnda utreeritud? Mis ühele palju-, see teisele võib-olla väheütlev, kuid „üks nagu kõik” – kuskil särtsub kõva lühis, kuid kindlasti mitte luuletaja peas. Kuigi ta ängistus kestab ja abipalve  lõhestab:     

Välistavat mõistust mu enese peas
Tahaksin hüüda appi aga ei tea seda keelt
Mu häälel pole kandvust Ei kaja
Kes vaatleb mind tõeliseks
„Lühis” 1. (lk 101)

/—/ ma olen
vaid tikk mis on süüdatud põlema ja kustun
enne kui avaneb tähendus
Või on küsimus eksperimendis mis footoneid eraldas
Algainesse tekkis puuduoleku lühis
Jumal mängib meiega Me alles otsime nime
ja enese nägu
„Lühis” 2. (lk 102)

Ka Kaspar Hauser, ei tea kelle kõrgema või madalama mängukann siin ilmas, elas näotult valenime all. Loeme patsiendi saatekirja „hooldushaigla palatiuksel” (lk 90), kust ta meid kaduvaid tummalt seirab: „Saadan Teile ühe poisi, härra rittmeister, ta tahab oma kuningat  truult teenida ning soovib soldatiks saada. /—/ Oleksid tal vanemad, oleks temast võinud tubli inimene saada: kui talle midagi ette näidata, oskab ta seda kohe teha. Kesköösel tõin ta ära ja raha tal kaasas ei ole, ja kui Teie teda endale ei taha pidada, võite ta maha lüüa ja korstnalõõri riputada” (Jakob Wassermann, „Caspar Hauser ehk südameleigus”. Tlk Helmi Silvet. Eesti Raamat, 1979, lk 13). Järeldus on ilmne: Caspar Hauser – see ei  ole mitte Mihkelson ega mõni ta lüüriline teisik. Tüübi pärisnimi on, vastukarva, Eesti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming