JUHAN VIIDING

Marin Laak

Ene Mihkelson, Viivi Luik, Debora Vaarandi, Juhan Viiding. Juhan Viiding on eesti luuletaja, kellest peab kõnelema kogu aeg. Tema tähtsust ei pea rõhutama. Kõik teavad niigi. Ta vajas olemiseks palju ruumi, palju inimesi enda ümber. Teda austati ja armastati sügavalt nendel ülekohtustel nõukogude kümnenditel, mille keskel elades tema luule sündis ja millest mitme nurga alt räägitakse ka täna Tartus algaval konverentsil „Juhan Viiding, eesti luuletaja”.

 

Kultuur on habras, luuletaja sõna on habras aja mängumasinas. Ajalugu on siiani lünklik ja hämar, aeg on libisemas sõrmede vahelt, hakkame unustama isegi lähimineviku meeleolusid ja üksikasju. Kui oluline on aeg luuletaja elus? Vaid mõned luuletajad ajapildi sees on saanud müütilise mõõtme. Kas ja kuivõrd peaks sellele tähelepanu pöörama, kuivõrd on tähendused lugeja prillides, ilu vaataja silmades? „Autor elustub talle omases iginooruses,” kirjutas kümme aastat tagasi üks kunstnik siin samas kultuurilehes, protesteerides Autori surma idee vastu. „Nad edastavad omaenese kannatusi, meeleolu, tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku”*. Pole kahtlust, Juhan Viiding ON. Tema kirjutusmasin vaikis alles eile, tekstid on juba salvestunud uutele kandjatele. Tähendused täidetakse uuesti, ravi kestab. Ent ometi alluvad tema tekstid endiselt ja kahtlusteta autori tahtele. Nii Jüri Üdi kui Juhan Viidingu luule puudutab endiselt seda tulist tuuma, kus tõde on nii tajutavalt lähedal.

Juhan Viidingu luule on tulvil vastuolusid: on püütud oma ajast mööda minna, ometi on seesama aeg tema luulesse pidama jäänud. Nii tema elu kui luule oli põimunud 70ndate ja 80ndate õhustikuga. Juhani koolipõlvekaaslane ja sõber Rein Ruutsoo on meenutanud: „Tema elu kaudu hakkame paremini mõistma ajastut, millesse ta püüdis ennast sobitada ja mida samal ajal ka muuta.” Kuid paradoksaalselt, unustades või isegi teadmata midagi sellest ajast, on Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused, tema hääl ja rütmid, see eriline „kurb soojus” saanud märkamatult osaks meie omavahelisest igapäevakõnest. Ainuüksi Juhan Viidingu nimigi pingutab keele napiks, paneb häälde, puhastab liigsetest sõnadest. Viidingu tekste laulab ja õpib pähe ka praegune noorus. Ehk sageli teadmatagi, kes on sõnade autor: „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu­koht… ”!Juhan Viidingu tundlik ja dramaatiline, justkui pidevas katkemisolekus luuletajanatuur, tema tähendustest pingul tekstid on salvestunud eesti kultuuri süvakihtidesse. See on häälestanud põlvkondi. Jüri Üdi luule on olnud eesti noorte üheks suuremaks mõjutajaks pärast Gustav Suitsu „Elu tuld”. Luulerevolutsioon, jäljendajad? Või luulekeel, mis imbub ajatult verre juba esimesel kokkupuutel, allumata tahtele ja küsimata, milleks.

Eestlane ei armasta nutta, talle on omane kõrvaltpilk. Olulisi asju hoitakse eneses, need ilmuvad pigem sarkasmi, valusa huumori, äraspidiste sõnade vahendusel, tõlkija jääb siin allegooriate edasiandmisel hätta. Viidingu luuletuste read hulguvad meis kõigis. Fikseeritud seisundid paari, ent väga täpse reaga. Sõnalised maailmad, mis peegelduvad vastu, sõltumata ajast. Tõlgendusi pole vaja üle sõnastada, kõik mõistavad. Huvitav võiks olla ainult, KUIDAS ta seda teeb. Millised on tema ainulaadsed tekstimoodulid ja siirded, mis teevad meie kõigi tavalisest keelest sõnakunsti, kirjanduse, suure luule.

 

„Suure tähe kirkus saab selgeks just teiste taustal,” kirjutab Mari Tarand oma vastses, Ilmamaa kirjastuses just trükivalgust näinud raamatus „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”. Ometi ei söanda kuidagi nimetada Juhan Viidingut täheks! Ja jumal hoidku, et tema ausammast ei loodaks. Mis materjali valadagi ajalist ja ajatut, õhku, kergust, vaimusädelust ning ometi ülimat, valusat tõsidust. On kirjutatud, et Viidingu luule oli lakkamatu võitlus personaalse ruumi suurendamise, inimliku vabaduse eest. Loodetavasti on Eestis käes aeg, et uuesti mõelda ka nende sõnade tähenduse üle. Kunstniku eetiline südametunnistus ja sotsiaalne baromeeter on ainult tema looming. Luuletajalt ei saa NÕUDA manifestatsioone ja osalemist tänavarahutustel, tema avalik pöördumine saab olla ainult tema luule. Kõik, mida ta tahab öelda, on kirja pandud tema tekstides. Selline oli ka Juhan Viidingu, eesti luuletaja usutunnistus, kui ta laule küsis ülevalt.

 

Mari Tarand kirjutab:„Juhan palus mitte unustada, et kõik inimesed on oma parimail hetkil poeedid ja oma halvimail on nad lihtsalt inimesed. /—/ Luules on see,  kes nad tahaksid olla oma parimail hetkil”. Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli Raamatukogu ühine väljapanek raamatukogu konverentsisaali fuajees tutvustab mõlemaid. Näitus on avatud 30. septembrini.

 

* vt Ly Lestberg, Kunagi sureva Autori mõte. Sirp 15. V 1998, lk 9).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming