Juhan Viiding ? Eesti Hamlet

MIHKEL MUTT

Ma ei mäleta suurt midagi toonasest Mikiveri lavastatud ?Hamletist?. Peale ühe silmapilgu. Nagu läbi udu paistavad vastamisi viimse võimaluseni pinges poiss ja vanamees, kaval rebane. Nad suhtlevad napilt, ajavad omavahel juttu ja sellest tekib korraks õhku elekter ? nagu ikka, kui tegemist tõeliste lavaisiksuste kokkupõrkega ja mille puhul on nii raske tõmmata piiri, kui palju on põhjuseks tekkinud kunst kitsamas tähenduses, kui palju lihtsalt meie teadmine, et need on suured tegijad.

Need olid Jüri Järvet Poloniusena ja Juhan Viiding Hamletina. Rohkem ma ei mäleta. Osalt on kindlasti põhjuseks vaatamisest möödunud veerand sajandit. Kuigi on etendusi veel varasemast, mis seisavad otsast lõpuni silme ees. Otsisin mälu värskendamiseks välja oma toonase arvustuse. Ainus, milles targemaks sain, oli, kuivõrd arvustuste kirjutamise laad ja toon on vahepeal muutunud. Kuivõrd on see muutunud vabamaks, subjektiivsemaks ja lobisevamaks. Toonased arvustused, isegi parematel kriitikutel, olid tänase pilgu läbi palju normatiivsemas toonis ja ka tehnikas. Hinnangulisemad, kasinama sõnavaraga ja stambirohkemad. Ühelt poolt kumab sellest kahtlemata läbi toonane ühiskond, kroonulik reglementeeritus (kõik ?teadsid?, mis aspektidele tuleb tingimata tähelepanu pöörata, ja valisid oma hinnangu sõnastamise paari kolme valmiskomplekti hulgast ? täpselt nagu kaubamajast kleite või pintsakuid), teisalt võisid autorid ka olla lihtsalt ülemõtlemisest krampi sattunud. Ei maksa unustada, et kriitik avaldas toona aasta jooksul paremal juhul kaks kuni neli arvustust. Ja mõistagi tahtis ta sinna panna… nii palju kui võimalik!

Igatahes ka selle arvustuse najal ei suutnud ma rohkemat välja selgitada oma toonaste elamuste kohta peale selle, et lavastuse kontseptsioon oli keeruline, et mitte öelda seganegi.

Mu mäletamist mööda ei olnud lavastus suursündmus. Igaks juhuks lugesin Teatrimärkmikust ülevaadet sel teemal teatriühingus toimunud arutelust. Tuli välja, et osaliselt olin mööda pannud. Või ei valda ma enam tolle ajastu ideoloogiliste tekstide keerulist interpreteerimistehnikat. Näiteks, et väga paljusid asju ei öeldud sellepärast, et nii mõeldi, vaid et peeti silmas mingit ülemat kasu või muud mõtet.

Kokkuvõttes jääb ühineda Jaak Allikuga, kes kirjutab kõnealuses ülevaates, kuidas teda oli neliteist aastat varem jätnud ükskõikseks Ants Eskola Hamlet, kuna ta ei saanud poisikesena pihta, mis seal toimus. Ja et ilmselt on sama lugu mõne praeguse Viidingu arvustajaga. Kelle hulka mina tookord kahekümne nelja aastasena ilmselt kuulusin.

 

Ma võin muidugi isiklikule kogemusele toetudes öelda, et selles kunstiinimeste ringkonnas, kellega ma tookord lävisin ja kuhu kuulus ühe staarina Juhan Viiding ise, ei peetud lavastust supersaavutuseks ega Hamletit ennast Juhani tipprolliks. Mis ei tähenda, et keegi oleks emba-kumba materdanud. Ei, neid võeti kui oma seltskonda kuuluja viisipärast head tööd. Lihtsalt ? sellel ei peatutud pikalt. Ja see pole ka praegu oluline.

Mis aga on oluline, on see, et kuigi mul puuduvad andmed, et Juhan Viiding oleks teatrilaval rohkem Hamletiga kokku puutunud, ometi, kui keegi küsiks mu käest, kes on Eesti Hamlet, vastaksin ma kõhklematult: Juhan Viiding.

Järgnevalt püüaksingi seda põhjendada.

 

Ma ei jaga nende inimeste, sealhulgas mõnede Viidingu sõprade arvamust, mille kohaselt ta polnud hea näitleja. Taolist arvamust olen kohanud tänini. Arvan, et see johtub Viidingu isiksuse väga tugevast omapärast, mis vajutas pitseri kõikidele tema rollidele. Suur näitlemiskunst samastub enamuse jaoks ikkagi oskusega laval ümber kehastuda, mis justkui eeldaks suhteliselt neutraalset, mingit moodi keskmist algmaterjali, millest annab laval kergemini kujundada, mida tahes.

See ei välista aga, nagu ei võiks kellegi isikupära ka ilma suurema varjamise või ümberkehastumiseta esteetilist naudingut pakkuda. Viidingu puhul see kindlasti oligi nii. Jah, Viiding erines väga tunduvalt igapäevasest elust. Temas oli kogu aeg tunda erilist vibratsiooni, mis muutis ka elus iga tema sõna ja liigutuse mingis mõttes väga kunsti sarnaseks. Ehk seepärast mõned tema sõbrad, kes teatrit tundsid ja armastasid, tema näitlemisest ei hoolinudki. Nad puutusid Juhan Viidinguga igapäevases elus piisavalt kokku, nii et nad olid tema isikupäraga lihtsalt harjunud. Lavalt vaadatuna see ei üllatanud neid. Nad ütlesid: elus on Juhan huvitavam kui laval. Aga nad ei asetanud end reavaataja olukorda, kes nägigi Viidingut üksnes laval.

Küll on aga tõsi, et Viidingu puhul sõltus rolli resultaat tavalisest rohkem sellest, kuivõrd see roll ühtis esitaja enda isikupäraga, kui palju selles rollis oli midagi juhanviidinglikku, mida kasvatada ja arendada. Nagu see tuli suurepäraselt esile näiteks lavastuses ?Mängi, pillimees!?, kus Viiding mängis linnaluuletajat. On ilmne, et sääraseid rolle pole liiga palju. Hamlet oli üks neist, mille olemus ühtis suurel määral Viidingu enda olemusega. Ja et ta on laval seda mänginud, mõistagi tugevdab tema enda hamletlikkust.

Ometi ma tahaksin teatri praegu kõrvale jätta. Veel enam, tahaksin kõrvale jätta kogu loomingu, kui selle all mõelda mingite taieste loomist. Asi puudutab kultuuri ja ühiskonda laiemalt. Sest Juhan Viidingu puhul oli elu-Hamlet laiem ja tähtsam kui kunsti-Hamlet.

Ei pääse mõnest sõnast ka Shakespeare?i näidendi kohta. Muidugi näeb igaüks ?Hamletit? omamoodi. Võimalus erinevateks tõlgendusteks kuulub suurte tööde olemusse. Liiatigi, nagu uurijad tõestanud, on autor oma loo koostanud eri allikatest ja polevat suutnud lõimi põimida kõrgemal tasemel, mistõttu tulemus olevat kuidagi hirga-harga. Tunnistan, et mind pole Hamleti võimalik eklektika iialgi häirinud. Võibolla sellepärast, et ma pole kunagi tundnud vajadust seda näidendit mõistuslikult analüüsida. Sest emotsionaalselt mõjub ta mulle nii tugevalt. Ja sel emotsionaalsel tasandil on minu jaoks ? vähemalt niikaua, kui mälu ulatub ? alati selge olnud, millest see tükk räägib.

See minu tõlgendus on kindlasti kõike muud kui originaalne. Ma lähtun monoloogist ?Olla või mitte olla??. Minu jaoks peitub kogu Hamleti põhitähendus neis ridades peituvas vastanduses. Eks ole: mis oleks üllam, kas vaimus taluda kõik nooled, mis saatus paiskab, või tõusta hädamere vastu, vaev lõpetada, surra? Mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita ei ole tal lõpuks niikuinii mingit ðanssi? Kas kohe lõpetada või kõige kiuste siiski edasi võidelda? See küsimus on euroopa kultuuris äärmiselt püsiv. Ja minu lemmikmõtlejad on need, kes väidavad, et tõeline heroism ja inimvaimu suurus peituvad just selles, kui kõige kiuste võidelda, nii kaua kui suudad.

Seda tegi ju ka Taani prints, sest mu meelest mõistab ta algusest peale, et ta ei saa võita. Hamlet on võitleja ette nurjunud ürituse eest.

Nüüd ma justkui räägiksin endale vastu, sest Hamlet astus võitlusse, Juhan Viiding ei võidelnud mu arvates väga kaua. Muidu soojendaks ta meie südant Draamateatri lavalt uute etteastetega.

Ent siiski-siiski. Enne kui langetada otsus, kas edasi võidelda või mitte, tuleb kõigepealt endale teadvustada olukord, milles viibitakse ja miks on valik möödapääsmatu. Hamletlikkus algabki sellest, lahendus emma-kumma teotsemisviisi kasuks on järg. Ja Juhan Viiding teadvustas valiku teravalt ja halastamatult.

Mis oli siis Eesti Hamleti elunurka ajanud? Miks ähvardas elu võtta tema jaoks ?alandavaid vorme?? Ma jätan teadlikult kõrvale kõik isikuloolise, millel kindlasti oli oma osa, aga mis minu sügava äratundmise järgi ei olnud määrav. Samuti välistame ohu füüsilisele eksistentsile. Eks ole, kui Hamlet oleks võtnud omaks Helsingöri lossis kehtivad reeglid, võinuks ta lahedasti ära elada. Ja võinuks ka Viiding. Asi on sotsiaalses ja hingelises taluvuses, asi on südametunnistuses.

 

Juhan Viiding oli väga mitmekülgne inimene ja paratamatult tundsime meiegi teda erinevatest aspektidest. Ühes aga kahtlevad vist vähesed. Ta oli harvanähtavalt tundlik inimene. See tähendab, et tal oli raskem kohaneda mitmesuguste ümbruskonnas leiduvate labasuste vormidega. Ja temast välja pritsiv iroonia ning künism olid tegelikult kaitsekiht selle labasuse ja jõhkruse vastu.

Nõukogude aeg oli teadagi tobe ja kuri aeg. Aga seal vastu pidada ja enesekinnitust leida aitas ühelt poolt niihästi haritlaskonna valdavalt suur omavaheline solidaarsus, teisalt rahva üldiselt soosiv suhtumine. Sest kunstnikud seisid vastavalt üldlevinud kujutlusele rindejoonel, seisid piiril, ja kandsid endas toonast eestlaseks olemise raskust.

See suhtumine kulmineerus loomeliitude pleenumi ja laulva revolutsiooniga. Kitsamal, riiklikul tasandil kestis see veel mõnda aega, kui loomeinimesed olid hulganisti parlamendis ja saadikuteks välismaal. Üldrahvalikumal tasandil vaheldusid fookused kiiresti. Inimeste ihadeilmas nihkus rõhk vabaduse saavutamiselt selle kasutamisele. Nagu vabas ühiskonnas normaalne, tekkis tohutu sihtide paljusus, milles kunst ja kultuur polnud kaugeltki enam peamine ega ainus. Pead tõstis eesti rahvuslik kodanlus, nii väike kui suur. Ühes sellega võeti läänest kiirelt üle kogu see asjade ja materiaalsete naudingute kultus, hedonism ja tarbijalikkus.

Enamiku kunstiinimeste saatus terves vabaturumaailmas on anda jumalale, mis jumala kohus, ning keisrile, mis keisri kohus. Ikka tuleb teha haltuurat või lausa kommertsi, et saadud rahaga teha seda, mida hing igatseb. Osa kunstiinimesi suutis uute tingimustega kiiremini ja kergemini kohaneda, võtta asja filosoofiliselt. Kõikidel see nii kergesti ei ole läinud. Osa neist ongi tagasi tõmbunud, eskapeerunud, sest hea toon ei luba kriitikat armsa eesti asja kohta. Selliste hulka kuuluvad eeskätt kesk- ja vanemaealised, nooremad kohanevad kiiremini ja on kokkuvõttes immuunsemad. Osa põhjust on selleski, et Eestis toimus kõnesolev protsess kiirenduskursiga, vanemad rahvad on selle pikema aja vältel valutumalt läbi teinud.

Kümne aasta eest oli tõusiklik suhtumine kultuuri juba tekkimas. Naljakaid situatsioone esines. Legendaarne, kuidas üks uusrikas leheintervjuus kuulutas, kuidas ta tahaks rajada endale talveaia, kus tähtsatele külalistele võiksid ajaviidet pakkuda kunstimeistrid. Ja Juhan Viiding oli nimepidi ära toodud, temaga sel teemal eelnevalt rääkimata. Ma arvan, et see solvas teda hingepõhjani.

Näis, nagu aimanuks Juhan Viiding ette, et kuigi bürokraatia ja matslikkus, mis tulemas, on küll omad, see tähendab eesti, mitte vene omad, aga need on siiski bürokraatia ja matslikkus.

Juhan justkui aimas, et siin tuleb sellistki, mida vene ajal ei olnud. Sest kordan: vene ajal oli rindejoon selge ja kindel. Kottimine oli rabe, toores ja nõme ? nii nõme, et sellest sai omal kombel ülegi olla. Nüüd aga ähvardas kottimise olemus muutuda. Sind kotitakse nii, et arugi ei saa.

Näis nagu aimanuks Juhan ette, et kõik kunstimeistrid peavad hakkama oma kaupa üles kiitma, et seda müüa. Ja et massipublik ei hooli ega tea, kas kiitja kaup on ka väärt, sest nemad otsustavad hääle valjuse järgi. Nii et reklaamiga saab panna rahvast uskuma, et kehv värsisepp x on parem kui Juhan Viiding. See on ju nii. Vaadakem, kui palju geeniusi praegu ümberringi lipendab.

Seejuures on tragikoomiline, et ilma kahtluseta oleks Juhan Viiding tehniliselt uute nõudmistega suurepäraselt hakkama saanud. Kes siis veel, kui mitte tema, tõeliselt magneetiline isiksus, potentsiaalne meediastaar, muuhulgas ka ülivaimukas seltskonna juhuluuletaja, kelle paarirealisi reklaamilauseid igatseks praegu kõik Eesti vastavad agentuurid.

Ent temale tundus see kuidagi mage ja alandav.

Juhan Viiding nähtavasti ei tahtnud säärast elu. Ta pidas seda vaimurüütlile alandavaks. Samas ta mõistis, et pääsu pole. Ma mäletan, mõnikord jutu sees arutasime kunstniku koha ja rolli üle ajaloo eri etappidel. Ja tsiteerimise mõnuga kuskilt loetud väljendit sellest, kuidas lossi või mõisa esinema kutsutud artistidele pärast nende etteastet pakuti ka keelekastet. Aga neid ei lubatud saali, päriskülaliste juurde, vaid neile n.-ö. kaeti köögis. Ja me irvitasime selle üle lõbusalt. Sest kunstniku oreool oli selline, et talle kööki katmine tundus täiesti võimatu ?- kui, siis ainult selleks, et teda päästa imetlevate külaliste embusest. Nüüd paistab, et paljud kunstnikud on rahul köögigagi.

Elava fantaasiaga kunstnikuna Juhan Viiding ilmselt mõistis, et tasapisi hakkaks temagi uute oludega kohanema, et temagi lepiks varsti köögiga. Psüühika on ju nii ehitatud, et see ei saa igavesti taluda nn. kognitiivset dissonantsi, see tähendab, ta ei saa igavesti käituda oma põhimõtete vastu. Seepärast hakkab ta oma tegevust õigustama. Juhan Viiding võiski karta, et hamletiküsimus kaotab tema jaoks oma selged piirjooned, hägustub ja laguneb laiali. Juhan Viiding, Eesti Hamlet, protesteeris sellise asjade käigu vastu oma tundliku natuuri iga rakuga. Seepärast otsustas ta käituda, kuni pea veel selge. Ta keeldus kompromissist.

Olen arvanud, et ainus võimalus ellu jääda oleks Juhan Viidingu jaoks olnud hakata totaalset tola tegema. See on ðvejki tee. Lüüa kulpi ja kaasa kiita, endamisi mõelda, mida õigeks pead.

Arvan ka, et Viidingu saatusest võiks tõmmata õrna paralleeli Eesti poliitikaga. On ju vaieldud, kumba oli rohkem vaja, kas neid, kes hoidsid kõige kiuste n.-ö. asja käigus, astusid isegi parteisse, või neid, kellest said teisitimõtlejad. Vastus on ilmne: vaja oli mõlemat. Ilma vabadusvõitlejateta oleks asja käigus hoidjatel meelest läinud, mille nimel kokkumäng käib, vahend oleks muutunud eesmärgiks. Nii on ka kultuuris vaja neid, kes suudavad oma isiklikus loomingus säilitada tasakaalu kommertsi ja ausa kunsti vahel, kuid on vaja ka neid, kes ei mängi kokku mitte mingil tingimusel. Sest esimestel on alati oht hakata kujutama, et kommerts ja haltuura ongi hea ja vajalik, on väärtus iseeneses. Seepärast peab nähtavasti keegi alatasa meenutama, mille nimel kõik toimub. Eesti Hamlet Juhan Viiding on meie uuema aja mittekokkumängimise võrdkuju.

Loo aluseks on Shakespeare?i konverentsi ettekanne Eesti Teatriliidus 10. jaanuaril.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming