Juhan Liivist ja tema luulest

Rein Veidemann

Jüri Talvetiga vestleb Rein Veidemann Tartu ülikooli kaua-aegsest maailmakirjanduse professorist, mitme esseekogu ja paljude tõlkeraamatute autorist, rahvusvahelise kirjandusteadusliku ajakirja Interlitteraria peatoimetajast, aga ka mitmesse keelde tõlgitud luuletaja Jüri Talvetist on viimase viie aasta sees kujunenud hoopis Eesti juhtivamaid Liivi-tundjaid. „Hoopis” väljendab siin üllatust, sest ühe tunnustatuma hispaania ning ladina-ameerika kirjanduse asjatundja pühendumus eesti kirjanikule, keda enamik meist une pealtki arvab teadvat-tundvat, peab olema kantud mingist erilisest innust, mis on ajendanud teda Liivi juurde pöörduma, tema loomingu tähendust taasleidma. Järgnevas vestluses Jüri Talvetiga, keda kaasteelisena võtan sinatada, püüangi avada selle Liivi-innustuse tausta, üheks põhjuseks tema 2012. aastal ilmunud silmapaistev monograafia „Juhan Liivi luule”. Millal sa ise esmakordselt Liivi loominguga kokku puutusid? Enda kohta mäletan, et see kohtumine oli hoopis „proosaline”: „Räime Reeda kümme kopikat” ja „Peipsi peal”. Aga sinul?Isa raamatukapis Pärnus oli meil varakult esimene nõukogudeaegne suurvalimik eesti luulet („Eesti luule antoloogia”, 1955), samuti Aarne Vinkli välja antud Juhan Liivi „Teosed” (1954). Nimetatud antoloogiast jäi mõnigi luuletus mulle kauemaks meelde – Liivi „Mets kohas” nende seas. Aga võib vabalt ka olla, et juba varem õppisime seda luuletust pähe Pärnus Koidula koolis.  Igal juhul minu varaseimaks teejuhiks Liivi juurde oli see. Muidugi lugesin koolipõlvest ka tema hea huumoriga – ja tegelikult vägagi filosoofilist! – proosapala „Peipsi peal”, mis on muide „Igapäevase loo” kõrval ta tõlgituim proosateos, samuti tugeva mõttetuumaga naljaluuletust „Aafrika mehed”.  Kas mäletad ka tunnet, mis seda esimest Liivi-kogemust saatis?Eks ikka olemasolu nukrus ja valu. Kulus aga ligi pool sajandit, enne kui hakkasin aru saama, et selle, tegelikult ju Liivi üsna varajase, tema haiguse-eelse luuletuse eriline sisendusjõud algab mitmetähenduslikkusest: selles on koos nii elukõiksuse ja vabaduse ihalus kui ka elu piiride tundmine, vaistlik teadmine, et surm ahistab ja vabastab üheaegselt.

1997. aastal said ise Liivist märgituks. Sinu luuletus „Armastus” pälvis 1965. aastal asutatud ja 1970. – 1984. aastani varjusurmas olnud Juhan Liivi nimelise luuleauhinna. „Armastusel” on olnud pretsedenditu saatus: see on tõlgitud praeguseks kaheksakümnesse maailmakeelde! Tõenäoliselt on tegemist ainsa eesti kirjandusteosega – sest iga luuletus on võetav teosena – , millel seesugune levik. Kas seda „äramärgitust” võib võtta ka tee algusena Liivi enda elu ja loomingu juurde, põhjalikumalt ja sügavamale, kui see kajastub kooliõpikutes, Tuglase Liivi-kaanonis ja Vinkli käsitluses?
Igaks juhuks täpsustan, et „Armastuse” leiab 80 keeles üksnes mu virtuaalsel kodulehel. See on näilikult üsna lihtne luuletus, millesse on aga mahutatud väike vaidlus Kierkegaard’iga meie elu vahest kõige tähtsamas küsimuses. Ju siis see on põhjus, miks „Armastus” mulle ootamatultki laia ja sooja vastuvõtu on leidnud. Hiljuti Austraalias eesti kultuuriaktivistide Rein ja Heidi Aedma korraldatud kadripäeva luuleõhtul loeti see ette 16 keeles. Liivi luuleauhinna pälvimine oli mulle mõistagi tugevaks innustuseks. Liiviga sidus mind järgnevalt ka see, et pärast laureaadiks saamist jäin auhinna žüriisse. Nii olen pidanud püsivalt mõtisklema selle üle, mis siis ikka on „liivilikkus”, mida nominentide luuletustelt oodatakse.  Nii et iga-aastane reis Alatskivile ja mõttevahetus Liivi ja liiviliku luule üle sessamas lihtsa talutare toas, kus Liivgi laua taga istus, kirjutas või niisama mõtiskles, on Liivi mulle lähendanud. On vist nii, et peab tulema mingi eriline tõuge või äratus ja kokku langema hetkega, kui oled ise kasvanud-küpsenud seda endas ära tundma. See ei juhtunud siiski varem kui 2005. või 2006. aastal.      

Avastasin, et Liivi-eeskujuga luuletusi on su loomingus teisigi, „Unest, lumest” kogus näiteks „Ta lendab mesipuu poole”. Aga, Liivi uustõlgenduse juurde: paistab, et jõudsid siiski Liivi tõlkimise kaudu koos oma sõbra ja kolleegi H. L. Hixiga. Seni ülimalt rahvuskesksena käsitletud ja tõlkimatu Juhan Liiv inglise keeles!
Jah, just luuletusest „Ta lendab mesipuu poole” saigi mu äratus Liiviga lähemalt tegelema hakata. Vana hispaania sõbra Albert Lázaro Tinautiga tõlkisime väikse valiku eesti luulet Hispaania kirjandusajakirjale Turia (nr 80, 2006-2007). Tegin selle luuletuse reaaluse tõlke Vinkli valiku järgi (1954/1956, 1989), siis aga äkki märkasin, et „kotkas”  viimases värsireas ei sobi kuidagiviisi kokku „mesilasega” – vähemalt minu luulevaist tõrkus seda tunnistamast … Seejärel vaatasin August Sanga koostatud Juhan Liivi luulevalikut „Väikse luuleraamatu” sarjas ja leidsin sealt hoopis lõpurea „ning tõttad mesipuu poole!” Otsisin üles selle luuletuse esmatrüki Liivi eluajal ajakirjas Linda (1905) – mis kinnitas mu kahtlusi. Seal avaleheküljel suures kirjas trükitud luuletus lõpeb reaga „ja tõttad mesipuu poole!”. Nii olulise tekstiosa lahknevus, mida keegi minu teada selgitanud ei olnud – ei teinud seda ka Vinkel –, juhtis mind arusaamale, et tegelikult tuleks lähemalt läbi vaadata kogu Liivi luulekaanon. Esialgu ei jõudnud ma kaugemale trükitud tekstide omavahelisest võrdlemisest. Sel pinnal sündis esimene kakskeelne eesti-inglise valik, seesama ühistöös sõbra ja luuletaja H. L. Hixiga ette valmistatud raamat „Meel paremat ei kannata. The Mind Would Bear No Better” (TÜ Kirjastus, 2007), millele viitasid. Seal on veidi üle 40 luuletuse. Mõned uued tõlked ilmusid vahepeal (2011) USA mõjukates luuleajakirjades Poetry ja Rowboat, neid võeti sealt üle mitmesse Ameerika blogisse. Tänavu, kui möödub sajand Juhan Liivi surmast, peaks Toronto kirjastuses Guernica ilmuma meie uus, laiendatud kakskeelne valik, kus koos „kildudega” on üle saja luuletuse.

Kas on nii, et tõlgituna maailma suurkeelde hakkab Liiv paistma ise ka maailmakirjanikuna? Ja mis teeb teda selliseks?
Ei, ainuüksi tõlge ei tee veel kellestki maailmakirjanikku. Vajalikud on uued Liivi käsitlused rahvusvahelise levikuga keeltes. Tõlge loob peaeelduse huvi tekkeks ja laienemiseks väljapoole Eestit. Ühes hiljutises mõtiskluses võrdlevast kirjandusteadusest ja maailmakirjandusest liigitan maailmakirjanduse kaanoni „aktiivseks”, „passiivseks” ja „potentsiaalseks”.  Aktiivses kaanonis on need, kes on pidevalt rahvusvahelise kriitilise arutluse objektiks. Seal pole Eestist kedagi ega midagi. Passiivses kaanonis on eeskätt Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. See ei puudu suurematest maailmakirjanduse leksikonidest peaaegu kunagi, täielikud tõlked on samuti juba 13 keeles, kuid puudu jääb just kriitilisest arutelust.  Liivi aga on Tuglase tõlgenduse jälgedes kaua peetud täiesti „eesti oma asjaks” (kui mitte „Tuglase oma asjaks”). Minu äratundmist mööda on nii „Kalevipojas” kui ka Liivi luules algupära, mis ei kahvatu ka siis, kui see paigutada lääne ja maailmakirjanduse konteksti. Mõlemad vääriksid kohta maailmakirjanduse suures aktiivses kaanonis, kuid mingi ime neid sinna ei tõsta. Selleks on vaja teha visalt tööd, et ületada senised Eestis kujunenud müüdid ja eelarvamused.       

Üldse tundub mulle, et sinu Liivi-mõtet juhib tahtmine vabastada see legendidest vaevatud eesti geenius uuele, veelgi tähenduslikumale elule. Eks seesuguseid vabastuskatseid on tehtud varemgi. Meenub Paul-Eerik Rummo luuletus „Ikka Liivist mõeldes”: „Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt / siin vaikiva, leinaliselt valge / pakasetaeva all”. Sinu fookus on siiski teine: Liivi saatuse ja loomingu vastavus meie sügavamale hingelisele olemusele … võib-olla koguni eeskõndija … meie olemasolu piirväärtuste sõnastaja …Kas mu arusaam liigub õigel rajal?
Kui keegi veel üldse tunneb huvi puhta eesti südametunnistuse vastu, siis leiab ta selle Liivi luulest.
Kõige kaugemal ollakse sellest aga siis, kui meie praeguse turuideoloogia ja meedia survel hakatakse tõsimeeli uskuma, et peamine õnn ja hüve ongi rahas. Kui miski Eestit sisemiselt õõnestab, siis nii Kreutzwaldi „Kalevipoja” kui ka Liivi järgi on see esmajärjekorras ahnuseinstinkt, kadaklus ja orjameel vägevamate võimu ees.    

Nõnda on, et su monograafia toob Liivi loomingu kohta käibele seni varjul olnud või koguni uusi sedastusi. Minus kõnelev kirjandusloolane ütleb, et tegemist on ikka päris arvestatava muutusega käsitlusviisis. Sa püüad seletada Liivi-imet, seda, et luule on Liivile olemasolutegu, ta fragmentides („kildudena”) avalduv elufilosoofia lähtub sellestsamast kirest, millest oli kantud Rotterdami Erasmuse kirglik kaitsekõne elu terviklikkusele; sa korrigeerid ka Tuglase loodud Liivi „traagilise geeniuse” kuvandit.
Missugune on siis see meie oma, nüüd XXI sajandi veerult taasleitud Juhan Liiv?
Tuglas ei osanud hinnata Liivi mõtlejana. Tema Liivi-käsitluse peateesiks oli „meelehaige luuleime” – sellise pealkirja panin oma pikemale saate-esseele Tuglase Liivi-monograafia kolmandas, varsti ilmuvas trükis. Liivi suurus tuleneb aga peamiselt just sellest, et tema luulekujundite taga varjub terviklik filosoofia. Jah, see on lähedane Erasmuse eluvaatlustele, kuid just päris viimasel ajal, olles lugenud teise suure renessansimõtleja ja humanisti Michel de Montaigne’i mahukaimat esseed „Raymond Sebond’i kaitseks”, olen hakanud Liivi veel enamgi mõistma kui algupärast mõtlejat selsamal radikaalse anti-antropotsentrismi joonel, mille esimesi kindlamaid visandajaid Euroopa vaimuilmas oli Montaigne. See tähendab dialoogi „teisega” igas plaanis: rassiliselt, sotsiaalselt, sooliselt, liigiliselt, nagu ka loobumist traditsioonilisest postulaadist, et mõistuslik-teaduslik üleolek peab igal juhul tagama mehele mingi erilise võimu ja eesõiguse loodust enda ümber (ja endaski) hävitada, nagu ka igat liiki „teisi” (alates oma lähimast „teisest”, naisest) alandada ja orjastada.    

Üks tähelepanek veel – see Liivi kuulus lihtsus. Lasteluuletuseks taandunud/taandatud „Lumehelbekeses” näed sa vägagi „raskekaalulist” mõtet, nagu mõnes teiseski pealtnäha lihtsakoelises luuletuses. Milles siis ikkagi seisneb Liivi lihtsate ütlemiste tähenduslikkus?
See ongi see, et Liivi kujundite varjus on tema terviklik elufilosoofia. Seejuures on tähtis kujundi kvaliteet ise: etteaimamatus, ootamatud pöörded ja kordused luuletuse arenduses. See tagab ka „raske” mõtte juures väljendusliku kerguse, ligipääsetavuse. Liiv oli otsinguline luuletaja. Mõnestki luuletusest on tal mitu varianti, mille kohta ei saa öelda, et üks oleks teisest parem. Peagi ilmub kirjastuses Tänapäev minu suurim, käsikirjade uurimise põhjal ette valmistatud valik Liivi luulet pealkirjaga „Lumi tuiskab, mina laulan”. Seal avaldangi näiteks tuntud luuletusest „Sügise” (Tuglasel ja tema järel Sangal pealkirjaga „Nõmm”) kaks varianti. Olen kindel, et seni tundmatu variant leiab rohkesti lugejaid, kellele just see hinge läheb.

See, et püüad vältida Liivi klišeedeks kulutatud luuletuste kordamist, peegeldub ka su Liivi kogumike pealkirjades: „Tuulehoog lõi vetesse”, „Meel paremat ei kannata”, „Oh elul ikka tera on”, nüüd siis „Lumi tuiskab, mina laulan”. Millised on need kolm kuni viis luuletust, mis sobiksid Liivi luuletajaisiku ja tema luule visiitkaardile?
Vist on Liivil rohkem kui ühelgi teisel meie poeedil luuletusi, mis meie luuleärksamat publikut vähemalt 1930. aastatest on oma ilu ja mõttesügavusega lummanud. Keda mis just, see peabki erinema. „Mets kohas”, „Ta lendab mesipuu poole”, „Hommik”, „Tule, öö pimedus”, „Helin” – aga nendele võiksin lisada veel vähemalt tosin luuletust, mis kõik sobiksid eesti luulet täiuslikult esindama mis tahes maailma paigas.  

Karl Muru koostatud vihiku „Juhan Liivi ja Liivist märgitud luulet” (1996) juhatab sisse Liivi luuletus „Laulikutele”, kus Liiv loeb üles kõik selle, mille ees luuletaja seisab – suure ilma ilu, õrnuse ja armastuse, noores südames varjuva soojuse ja põues peituva valu –, ja küsib siis: miks on seda nii vähe luules? Kas Liivi  küsimusel on tänagi kohta? 
Luulet ei saa luua mingi teooria või ideoloogia järgi. See on ikka nii, nagu need äratused ühel või teisel tulevad. Kõige vähem head luulet saab tekitada mingi väljastpoolt õpitud laadi teadlik matkimine või teooria järgi kirjutamine. On suuri luulemaid, nagu näiteks Hispaania, kus luule terve sajandi jooksul „uinus” või oli väliseeskujude kütkes (XVIII sajand). Sellepärast pole mingi ime, kui mõnel aastal väikses Eestis ühtki head luuletust ei kirjutata. Aga õnneks neid ikka sigineb juurde – ja küllap salaja, „varjust”, õhutab seda aina meie Juhan Liiv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming