Joachim ja kooljakuu jats

Martin Vabat

Joachim jõuab jatsuklubi juurde ja tema jalad võbisevad. „Kas ma ikka lähen edasi?“ Väravast sisse töntsides marsivad tõelised muusikud vastu. Selge! Poiss on jõudnud nende provintsi, aga ta ei näe üldse nende moodi välja. Mõni daam võiks suisa küsida: „Noormees, kus teie triiksärk on?“ Karune poiss hiilib hirmjämedatest ustest sisse, ebakindluse müürid õlul.

Esimeses lauas, kust midagi ei näe, istub alati üks tšelloneiu. Nii ka seekord. „Me võime su siia lauda võtta,“ keelitab ta. Kärbes kleepub kohe liimipaberile ja võtab istet. Aga siis teatab tüdruk: „Kui tahad paremini näha, poe hoopis sinna, kuskile vahele, ega keegi sind ära ei aja.“ Erak lähebki ja mõtleb: „Dääm, ma pole nii ammu naistega suhelda saand, aga juba mine ära ja poe kuskile vahele.“

Joachim hiilib saalinurka, bändi selja taha, ühe broneeritud laua äärde, laseb end mõnusalt lösakile, jalad kaugele ette sirutatud, ja kuulab esinejaid lava tagant. Neid on kaks. Mees ja naine. Mees istub vana hea kitarri, selle fallose ja vagiina pilli taga, ning õõtsub, naine aga seisab püsti ning laulab, et mees tuleks talle lähemale. Tundub, et tegemist on ühekssaamisega: lavapartnerite vahel, lavapartnerite ja publiku vahel ja läbisegi. Ihalevad kõlapildid ainult süvendavad noormehe kahtlust, et ta on sattunud muusikalisele orgiale.

Vaevalt on mugav hakanud, kui saabub üks tuntud muusik oma broneeritud lauda, sellesse, mille taga tundmatu poiss lösutab.

„Kas ma võin ka siin olla?“ pärib Joachim kohtlaselt. Kõlab kaks resoluutset vastust: „Kuidas soovite?“ ja „Selle loo lõpuni“. Kumba nüüd siis eelistada? Natuke nagu ruumi on, aga poiss tõuseb püsti ja laseb jalga. Ta on nagu kogemata lava taha sattunud lindprii, kes peab nüüd elu eest pagema, aga rahvas on nii paeluv. Kalkar otsib siit ja otsib sealt lõhet, kust saaks publiku sekka lipsata, aga ta ei leia. „Dääm,“ mõtleb poiss, „mis ebamugavuse laada ma endale jälle korraldanud olen.“

Kõik kohad on telekast nähtud muusikainimesi täis. Joachim poeb nende vahelt läbi ja mõtleb: „Kuhu käsi panna? Kuhu vaadata? Olen nagu hakkliha­masinas.“

Leidnud kaks vaba kohta, võtab Joa­chim istet ja hakkab publikuvoodis jatsu kuulama. Ta piilub kõrval magava tüdruku kehakeelt. Nii nemad kahekesi kui ka kõik teised siin saalis oleksid justkui suguühtes. Vaimselt. Poisile tundub viimaks, justkui oleks ratta leiutanud, et jats on suguakt muusikas või kultuuriline ühekssaamine. Harjunud pigem Psühhoterrori kui jatsuga, läheb tal seepeale suu muigvele.

„Relax and enjoy,“ sisendab šikk trummar, kes on nii sensuaalne, et alaväärsus poeb nolgile hinge. Ka trummar, solist, pikasaksimees ja löökpillimängija justnagu anduksid üksteisele laval. Klaverimängija, kes peab rahulduma süntesaatori kõlaga, näib olevat nende poeg, bassimees aga vanaisa. Viimane mängib hoopis mingil teisel elutargal sagedusel. Ta lihtsalt õõtsub ja tõmbab keeli.

Samal ajal seisab poisi pilk vahetpidamata lühikese seelikuga solistil. Tolle olekust õhkuvad laused: „Kuulge, noormees! Sellise riietusega daamide hulgas! Oled sa mees või kaltsakas? Vaata meid, meil on oma amet ja standard. Aga mis sul on?“ Naine on klahvpillimängija ja trummariga otseühenduses. Tema näod ja ilmed on nii maiad, et tahaks karjuda: „Appi, mis siin toimub?! Need inimesed teevad seda otse laval. Aga see siin pidi olema siivas kontsert.“

„Jats ja siivas?!“ nähvab mingi vanamees. „Siivas perverssus pigem.“

Selle peale vaatab Joachim hämmastusega, kui kompleksivabalt saksofonist oma pilli huulikuga ümber käib. Muudkui üles-alla ja sisse-välja. Tema saks on nagu naine ja ta ise nagu Steven Seagal.

Jats on ikkagi äraspidine küll. Publik on viisakalt riides, kombekas, peen, intelligentne, aga muusika, kehakeel ja miimika on otsast lõpuni seksuaalne ja sensuaalne. Kuulajad janunevad selle järele, aga nad ei leia õiget kaaslast. Seega nad lepivad, et muusikud pakuvad neile ühist ärapeidetud ühtimist kontserdi ajal.

Siis saab kõik läbi. Ja otsa. Joachim ei näe isegi oma jatsuvoodikaaslase nägu. Nõutult kiirustab ta uksest välja ja tuju on kohe null.

Uues kohas, keset publiku hämarat, saab poisist erilise fenomeni osa: ta on ühtaegu laval ja publiku hulgas. Just, just! Laval nimelt on niivõrd tema nägu bassimees, et ta ei suuda endal ja temal vahet teha. Teised pillimehed muigavad kelmikalt: „Me teame küll sind ja me teame, et jats on tegelikult suguakt, aga me oleme selle unustanud või me ei pea sellele nii palju mõtlema, sest erinevalt sinust, mees, me loeme nooti ja saame regulaarselt … harjutada.“

Õhtu lõpeb allkorrusel koos tänavamuusikuga. Joachim voldib teatrireklaamist lennuki ja istub nagu tolbajoob. Viimaks sekkub keegi purjus jõmm, kes tahab vaheukse – jatsu ja tänavamuusika, viisakuse ja aususe, veini ja sigarettide vahelt – kinni panna, aga turvamees takistab. Seepeale tuleb jõmm poisi juurde, istub kõlari peale maha ja ütleb: „Miks sa siis ei hõiganud, et paneme, jah, ukse kinni. Kuradi pask selline!“

Jube masendus, mis oli juba enne laes, okupeerib täielikult Joachimi olemise. Poiss lendab uuesti ülakorrusele, viskab lebomatile pikali ja vaatab läti jatsukaunitari. Ta ei suuda ega taha tantsida.

Viimaks paneb ta oma pleieri mängima, astub trepist hoogsalt alla, virutab läbi õhu ühe vopsu, ajab ukse lahti ja põgeneb öhe. „Sa ei põgene kuhugi,“ sisistab keegi kratt. Joachim hakkab karjuma: „Kustkohast see salakäik siit põrgust läheb – tagasi koju?“

Ja muusikapäevast jääb alles vaid bassivõbin, mis ihu hubaselt läbi põmistas.

„It is allright! Jazz it up!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht