Jannsenist kokkuvõtlikult

Andres Langemets

 

 

Malle Salupere, Postipapa. Mitmes peeglis,

mitmes rollis. Tänapäev, 2006. 368 lk.

 

Kõigepealt ikka kiidukõnet. Malle Salupere on vähemalt 1990ndate algusest peale tegelnud oma mitmete huvialade kõrval üsna järjepidevalt Johann Voldemar Jannseniga. Sel teemal on ta publitseerinud terve rea artikleid, mis on ilmunud valdavalt Keeles ja Kirjanduses. Selle tegevuse eest tuleb autorit kindlasti kiita, sest hoolimata sellest, et Jannsenist on aegade jooksul kirjutatud küllaltki palju ja mitme nurga alt, on Jannsen jäänudki teatavate vastuoluliste käsitluste objektiks.

Juba oma teose sissejuhatuses seab Salupere ülesandeks kummutada Jannseniga seotud väärhinnanguid ja arusaamatusi. See sihtmärk on igati tervitatav. Nagu Malle Salupere ütleb: “Jannseni hindamine on nii kaasajas kui ka järelpõlves olnud lühidalt öeldes tänamatu.” (lk 13). Eestluse ärataja pole aja- ja kirjandusloos leidnud väärilist tunnustust. Raske on sellele vastu vaielda, sest vastuolulise isiksuse pildi on Jannsenist kujundanud just rohked kaasaegsed ja hilisemad käsitlejad, eriti suured teened on selles muidugi nooreestlastel, kes nuhtlesid nii Jannsenit, Hurta kui ka Tõnissoni ja Postimeest. Ja kõige selle arvelt kerkis sangariks hoopiski C. R. Jakobson, keda heroiseeriti eriti muidugi  nõukaajal. Niinimetatud saksameelsuses kahtlustatav Jannsen sai kriitikat, venemeelne Jakobson aga ülendati isegi taastatud EV suurimale rahatähele. Muide, kes andis 1991. aastal kunstnik Vladimir Taigerile nende rahatähtedel esindatud isikute väärtusparadigma? Siim Kallas võiks ehk sellest pajatada, sest vaevalt kunstnik omast peast seda otsustas, kuigi ta oli kujundusvõistluse võitja. Jannsenist näeme kupüüril ainult ta tütart Koidulat, seevastu mitte Kreutzwaldi, Faehlmanni või kedagi eesti kultuurile palju olulisemat tüüpi kui seesama Jakobson. Ja miks on meie rahatähel pirtsakas parun von Baer? Kas seal ei võinuks olla pigem eesti ja paljude meie sugulaskeelte kirjeldaja, sõnaraamatute ja grammatikate autor F. J. Wiedemann? Või veel nii mõnigi teine?

See rahatähtede paradigma on ju lausa sümboolne ka Jannseni ja Jakobsoni ajaloolises retseptsioonis. J. V. Jannsen on leidnud oma väärilise koha siiski meie ajakirjandusloos. Või nagu Suits ütles: “Milleks ta ikka veel kõlbab, see on – eesti ajakirjanduse isaks.” Eks Suitsu ütluse taga oli ka ta enese esseerlik taust. Töövabariigi mees, nagu ta oli, ehkki pidi ENSV “töövabariigist” pärast nahapäästmiseks jalga laskma.

Heldem on hinnangutes oldud Jannseni suhtes siiski ka kirjandusloos, kuigi Salupere paistab eriti kuri olevat akadeemilise kirjandusloo autorile Maie Kaldale. Niipalju võiks vene aja inimene Malle Salupere siiski aimata, et Maie Kalda polnud toona kirjandusloo lõpphinnangute tegemisel kaugeltki vabade kätega, nagu ka muud autorid.

Malle Salupere toreda raamatu üks häirivamaid jooni on tänapäeva poliitikasse ulatuvad vihjed ja paralleelid. Näiteks kiidab ta eriti Lehte Hainsalu romaani “Kellakuuljad”. Mul pole selle kiituse vastu midagi, olin isegi romaanivõistluse žüriis, mis seda teost aastal 2001 hindas. Aga tegu pole žanriliselt vormikindla romaani, vaid väga hea kultuuriloolise õppematerjaliga. Samas võinuks kirjanduse loetellu mahtuda ka Asta Põldmäe lühiromaan “Viini plika” (1999), mis ju pisut küll kõrvalharuline, aga teemakohane siiski.

Ma pole ajaloolane ega mõista kommenteerida või korrigeerida Jannseni võitlusi oma teoste väljaandmisel tsensor C. Mickwitzi või ideeliselt vinge vastase parun Schirreniga. Samas on minu kui niisamuti filoloogi hinges ja hariduses koht ka kirjanik Jannsenil. Ning õigus seetõttu ka iseseisvale hinnangule. Sest ajalugu ajalooks, kultuurilukku jäi Jannsen küll alles ka kõige hullematel aegadel.

Iseasi on muidugi poliitikaga. Siin on Malle Salupere juba kümmekond aastat mõndagi varasemat hinnangut revideerinud. Nagu muide ka Jaan Kross oma “Pöördtoolitunnis”, mida Saluperegi korduvalt kommenteerib.

Mart Laar on arvustanud Salupere raamatut (EE 2. XI 2006) ja heitnud sellele ette, et tegu pole päriselt monograafiaga, sest midagi uut pole Salupere oma kunagistele artiklitele lisanud, kirjutanud ainult juurde siduvaid vahepalasid. Suuliselt olen seda väidet kuulnud ka paari teise ajaloolase suust, aga ma pean seda etteheidet mõnevõrra kistuks, sest eks mõnedki monograafiad sünnivad ju ikka kivihaaval, uuringuid kokku võttes, ilmunud materjali liites ja süstematiseerides. Malle Salupere raamatu hea külg on selle tublis mõttes loetavus ja soravus.

Aga nagu öeldud – Malle Salupere on tänases Eesti poliitikaski tuntud sekkuja inimene ja kommenteerija. Selle poliitilise külje poolest sobiks ta tegelikult pigem Ea Janseni elutöö jätkajaks –  C. R. Jakobsoni käsitlejaks. Aga võta näpust! Salupere tunneb hästi ka baltisakasa kultuuri, rääkimata vene kultuurist, ning eks see ole üks Malle Salupere vastuoksuslikkusi, et ta valis käsitlemiseks just Jannseni. Tahaks öelda, et huvitav paarsus minu jaoks küll! Ning tekst on pidevalt temperamentne, poleemiline, seega – mitte akadeemiliselt igav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming