Jalutuskäik kellegi teise murul

LIVIA VIITOL

?Maario Essa veel pole. Toimetaja nõustub osalt pigem möödunud reedel Eesti Päevalehes Veiko Märka väljaöelduga. Kirjastajad on pisut kiirustanud. Noorukis on teotahet, hetkiti hääd kujunditiinust ja hoogu, mõned tekstid on tõesti head. Aga veel liiga sageli takerdub Essa koolipoisilikku, rübliklikku (selles eas ju kirjutavad paljud nii) luulelaadi ? oleks aastake-paar küpseda lastud, oleks debüüt mõjusam olnud. Nüüd jääb Essalt oodata järgmist, teravamat raamatut. Jõudu!  J.R. Maario Essa, Kellegi teise muru. Luuletusi. SE&JS. Tallinn, 2004.

Essast kuulsin Pärnu filmifestivalil Katrin Nielsenilt. Lugu, mida Katrin, omal ajal tuntud näitleja, praegune Viljandi kultuurikolledþi teatriõppejõud Maario Essa tähelennust kõneles, oli kõige ehtsam pärimuslugu ning jäi meelde, nagu ikka need lood, mis veidi võimatud, kuid mis kõigest hoolimata siiski võimalikuks saavad. Siis, mõni päev hiljem, kuulsin Leelo Tungalt kõnelevat Eesti Raadio keskpäevatunnis 16aastase Tõrva koolipoisi luulekogust, mis kohe-kohe kirjastuse SE&JS vahendusel ilmumas ning milles pidi olema värskust ja erilisust ehk teisisõnu siirust, mässu, salapära ja lüürikat. Ütlemisi, mis lähevad ?ümbert?, ent mis tabavad ootamatult täpselt. Otse südamesse. Noormees, ikka seesama Essa, kirjutanud nimelt viieteistkümneselt ühe aastaga terve luulekogu jao luuletusi ning saatnud neid Interneti vahendusel Sirje Endre ja Urmas Oti kirjastusele. Nood lugenud, innustunud ning võtnud ühtäkki endalegi ootamatult nõuks verinoort talenti aidata ja tema luulekogu ära trükkida. Nii sai teoks eesti noorima luuletaja luuleraamat, mis kannab pealkirja ?Kellegi teise muru?. Raamatu eessõna on kirjutanud Tõnu Trubetsky, pildid on teinud Raoul Kurvitz. Eessõnas on kõneldud Maario olemisest ja tegemistest ning toodud ära Maario kirjutatud lugu Tõrva linnast kuumal suvepäeval.

Kolmas kohtumine Essaga toimus raamatu esitlusel Tõrva kammersaalis Ilmar Kõveriku populaarse loodusfestivali ?Las jääda ükski mets!? avapäeval. Essa luulekogu oli loodusfestivali kirjanduslik üllatus, mis sest, et esitlus oli kooliaktuse moodi ja kõnelejaiks põhiliselt õpetajad. Arutleti sellegi üle, kas talent puhkes õide noormehe eelmise, 2003. aasta sügisel suletud ühe väga vana Lõuna-Eesti kooli, Patküla põhikooli või Tõrva gümnaasiumi seinte vahel. Mõni kõneleja avaldas lootust, et ehk tekib noormehel siiski varsti soov tegelda tõsisemate asjade, näiteks proosaga ja kirjutada midagi kaalukamat, ehk koguni romaan. Noormees vaid kuulas ja muigas. Ei ole kerge olla poeet. Eriti kui kirjutad luulet, mis kuulutab, et ?Siis kui euromehed tulevad ja tallavad su maad, / kägu sügab kõhtu ega kuku enam raal.? Või et: ?Kuskil on riigid, kust tahaksid ära/ kõik need, kellest saanud on vihased orjad,/ Kuskil on piir, millest astudes üle/võib mässule ajada tuhanded pered? (?Kellegi teise muru?, lk. 57). Kõnelemata eheda tundmusega laetud ?Päevavarga? või ?Kibestunud anarhisti? laulust või kõhedaks võtvast kummituslikust beeþi mundrit kandvast ?Marsimehest?, kes muudkui marsib. Ja siis äkki kerkib kui maa alt kõigi nende mässulaulude vahele ootamatu küpsusega jahmatav ajatu/ajalise suhet klaariv ?Vaat nüüd siis? (?Mis oli siis/ja mis on nüüd?/Vast see, mis nüüd, ka siis.?), mis tuleks nagu kusagilt mujalt. Kelleltki, kes väga vana. Nagu telegramm kelleltki ammusündinult. Kõndijalt ?kellegi teise murult?. Vormudes luuleks, mis, olgu see põrgu või armastuse oma, pürib Jumala juurde. Nagu poolnaljatamisi, poolsünktõsiselt lubab Essa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming