Jalg ikka ukse vahel

Harri Moritz, Eesti Kirjanduse Teabekeskus

Märkmeid Eesti kirjanduse teekonnalt ingliskeelsesse maailma.  

Harri Moritz

 

Eric Dickensist (ja mõni sõna temaga)

 

Estofiilist tõlkija Eric Dickens on sündinud 1953. aastal Inglismaal, Dowsburys. Hariduse on ta omandanud East Anglia ülikoolis. Praegu elab Hollandis ning tema põhitööks on ilukirjanduse tõlkimine eesti, hollandi ja rootsi keelest. Varem on tema tõlkes ilmunud Jaan Krossi teosed “Silmade avamise päev” (1995, Harvill Press) ja “Paigallend” (2003, Harvill Press), lisaks hulgaliselt erinevates väljaannetes ilmunud lühijutte, näidendeid ning luulet.

 

Miks ja kuidas just Unt?

Minu viimane tõlge “Öös on asju” on huvitav just selle poolest, et see üldse raamatuna avaldatud sai. Ma valisin 320-leheküljelise romaani tõlkimiseks ise. Enamik teoseid tõlgitakse kirjastuse soovil või algatusel, ent selle konkreetse teose puhul oli just tõlkija see, kes otsustas, et ingliskeelne maailm võiks seda huvitavaks pidada.  Mul oli tunne, et nimetatud teos võiks olla kui mitte bestseller, siis vähemalt romaan, mida tulevased põlved võiksid oluliseks pidada. Valisin esialgu kahe raamatu vahel – “Doonori meelespea” ja “Öös on asju”, millest viimane osutus vähem rahvuslikuks. Romaan, mille juhtmotiivideks on kaktused, sead, kannibalism, holograafia, jääaeg ja see põhiline – elekter, tundus rahvusvahelises mõttes mõistetavam. Kuigi ma polnud raamatut veel lõpunigi lugenud(!), tahtsin juba mõnda aega seda teost tõlkida. Samas ei olnud ma naiivne ega võtnud suurt tööd ette ilma igasuguse avaldamise garantiita. Ma pidin leidma usaldusväärse kirjastaja, mis mul ka õnnestus. Ma ei mäleta, kas Dalkey Arcive Press oli esimene, kellele ma tõlkekatke ja sünopsise saatsin, aga ma leidsin nende Interneti-lehe ja sealse info põhjal tundus mõistlik ka neile katkend saata. Hiljem on kirjastaja öelnud, et neile meeldis see raamat, kuna seal oli Tristram Shandy laadi kauget kaja, mille avaldamisega kirjastus üldse alguse saanud oli.

 

Kui palju sa autori endaga kokku puutusid tõlkimise ajal ja/või üldse?

Minu eelmine tõlge oli Jaan Krossi “Paigallend”. Kross oli väga abivalmis ja temaga õnnestus mul mõnel korral ka kohtuda. Mati Undiga kujunesid asjad teisiti. Ma olen teda kohanud vaid ühel korral. See juhtus aastal 1989 ühes Helsingi restoranis. Tollal polnud ma Undi tõlkimise peale mõelnudki. Irooniline on asja juures see, et ta kirjutas umbes sel ajal seda romaani, mille tõlkijaks ma hiljem osutusin. Tol korral vestlesin ma peamiselt Undi abikaasaga, kes valdas hästi inglise keelt (mina siis eesti keelt peaaegu ei rääkinudki), sellal kui Mati, olemuselt tusane, vaid pisut saksa keeles pomises. Pärast seda pole ma Mati Unti rohkem kohanud. Ajavahemikul 2003 – 2005 püüdsin temaga mitmel korral meile vahetada, ent need jäidki vastuseta. Ma ei osanud siis aimata, et autor on suremas, ja et tema raamatu inglise keelde tõlkimine polnud tema jaoks enam esmatähtis.

 

Räägi natuke tõlkeprotsessist. Kuidas lahenes näiteks briti inglise ja ameerika inglise keele probleem?

Ma olin esialgu tõepoolest ebalev, et kas mitte ameeriklased ei võta briti tõlget kummalise või mõistetamatuna, eriti mis puutub dialoogi, aga neile meeldis minu saadetud katkend ja see viiski lepingu ja lõppkokkuvõttes raamatu ilmumiseni.

Esialgse tõlke vaatas üle eestlane, kes oli mõned aastad varem ka Krossi tõlke juures abiks olnud. Püüan alati leida emakeelt kõneleva inimese tõlget kontrollima, see välistab vead, mis võivad tõlkijat aastakümneteks painama jääda. Järgmiseks läks tekst kirjastuse DAP ameeriklasest toimetaja kätte ja minu suureks üllatuseks ja meeleheaks osutus briti-ameerika keeleprobleem palju väiksemaks, kui olin osanud arvata.

Aga tulgem tõlkeprotsessi enda juurde tagasi. Tõlkisin umbes paar tuhat sõna päevas, mitte iga päev, kokku umbes aasta aega. Kui mõelda kulunud tundide arvule, tundub kummaline, et ma ei mäleta, kuidas täpselt ma töötasin ja kuivõrd intensiivselt. Peamine oli mitte kiirustada. Peab olema aega kontrollida kõiki grammatilisi konkse ja üldisi fakte, ilma et tunneks süümepiinu päevaplaani täitmata jätmise pärast. See konkreetne romaan polnud ka just “Harry Potter”, mis peab olema valmis eilseks, et kirjastaja seda võimalikult palju müüa saaks. Festina lente!

 

Kuidas võiks Unt mõjuda ingliskeelsele lugejaskonnale?

Mu meelest on väga oluline lisada nn hämara kultuuriruumi (Lääne-Euroopa vaatevinklist) kirjanduse tõlkimisel, põhjalik sissejuhatus ja piisavalt märkusi. On selge, et vaid üksikud potentsiaalsed lugejad teavad midagi Eesti kohta, ja nii kirjutasingi kümme lehekülge sissejuhatust (millest siiski järelsõna sai) katmaks kokkuvõtvalt suuremast entiteedist väiksemaks minnes riiki ennast, selle kirjandust, autori põlvkonda kirjanduslikus mõttes, autorit ja tema loomingut ning konkreetset romaani. Krossi tõlke puhul lisasin palju märkusi, Undi puhul ainult mõned. Peamiselt olid need eestlased või venelased, kes romaanis siin-seal esile kerkisid. Tegelased väljastpoolt Nõukogude Liitu olid enamikule juba tuttavad.

Raske on midagi praegu öelda lugejate vastuvõtu kohta, kuna tõlge ilmus alles äsja, ja teistesse keeltesse pole seda veel tõlgitud, isegi mitte peamistesse võimalikesse: soome, vene ja saksa keelde.  Ma ei ole veel näinud ühtegi arvustust. (Olgu märgitud, et praeguseks on vägagi positiivsed arvustused ilmunud näiteks New York Timesi all ilmuvas Boston Globe’is, LA Timesis, Village Voice’is ja väiksemates väljaannetes.)

 

 

Londoni raamatumessi raames esitlesid vastuvõtul Eesti Londoni saatkonnas Eesti Kirjanduse Teabekeskus ja Ameerika kirjastus Dalkey Archive Press Mati Undi selle aasta jaanuarikuus Ameerikas ilmunud raamatut “Things in the Night” (“Öös on asju”). Romaani on tõlkinud Eric Dickens, kes on seni vahendanud inglise keelde eelkõige Jaan Krossi teoseid.

DAP on kirjastus, mis tegutsenud 26 aastat ning andnud välja üle kolmesaja raamatu, neist 200 on ilukirjanduse tõlked. Seega on DAP võrreldav kuulsa inglise Harvill Pressiga, kes on viimase 40 tegutsemisaasta jooksul ilmutanud veidi üle kolmesaja ilukirjandusliku tõlke. DAP annab lisaks raamatutele välja ka kaks korda aastas ilmuvat kirjandusajakirja Context, mille viimase numbri esiküljelugu oli Eric Dickensi kirjutatud põhjalik artikkel Mati Undist.

Esitlusel luges kirjastuse omanik John O’Brien ette katkendi raamatust ning rääkis sellest, kui lähedane on talle Mati Undi teos. Möödunud sügisel viibis Dalkey Archive Press Eesti Kirjanduse Teabekeskuse külalisena ka Eestis, et leida võimalikke uusi teoseid, mida Ameerikas avaldada. Londoni messiks oli kirjastusel olemas ka juba konkreetne plaan, mida järgmisena eesti kirjandusest välja anda, aga jäägu see praegu veel kalevi alla.

Raamatumessi raames toimus Eesti saatkonnas ka meeleolukas luuleõhtu, kus esinesid Doris Kareva ja Asko Künnap.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming