Jalad Tartus, maailm peas

MADE LUIGA

Hannes Varblase esimene „Ilmavalla“ kogumik ilmus aastal 2002, teise tekstivalimikku on koondatud kirjutisi aastatest 2003–2014. Suur osa neist on varem trükisõnas ilmunud, nagu nähtub raamatu lõpus antud viidetest.

Avaldamiskohtade diapasoon on nõnda lai, et vaevalt ka kõige kultuurihuvilisemad lugejad on kõiki palasid juba lugenud. Siin on kriitikat, arvustusi, ees- ja järelsõnu, ettekandeid, memuaristikat, millest kokku moodustub terviklik pilt ühe inimese isiklikust ruumist ja maailmatunnetusest seda puudutanud kultuurikihtide kaudu. Kogumiku 73 artiklit on kirjutatud väga erinevatel teemadel, etenduskunstist, teatrist, kirjandusest, muusikast, kunstinäitustest, hipiajastust, kuid sellest komponeerub ilmselgelt kokku ajastupilt. Mõtlen selle all 1960ndaid ja 1970ndaid. Teos on spetsiifiliselt tartulik, vähemalt mitte-tartlasele näib, et see ukumasinglik, tüüakas, tihe keelekasutus on sisemaalastele omasem kui randlastele. Kuid süvenemise korral hakkab tekst voolama oma aeglases-painavas rütmis, mõtteruum, mis ühe lühikese artikli puhul võib jääda hoomamatuks, hakkab paljude tekstide koosmõjul selginema. See ruum on kujunenud Hannes Varblase hipihõngustel noorusaastatel ja säilinud üsna konserveerunult tänini.

Varblase raamatu kompositsioon toetab kirjutajakeskse panoraami väljajoonistumist. Algab see pühendusega emale, järgnevad meenutused sugulastest ja nende elusaatusest segastel aegadel, poisikesetembud Nõo keskkoolis, ülikooliaastad ja eksmatid, vabaduse ja lootuse hõng, mässumeel, kõik need bukowskid, kerouacid, dylanid, biitnikud, hipid, grebenštšikovid, ajaleheväljalõiked ja makilindid, sümpoosionid sõpradega – kõik see sumbub, kapseldub lõpuks kibedaks tõdemuseks: „Mida maksab meis elanud vabadus, kui see muudab meid surmas haavatavaks? Aeg on endiselt elamiseks räpane. Aga ometi tuleb sellega leppida ja edasi elada. Aeg vastuseisudeks on möödas. Nüüd tuleb looselda voolus. Vastuvoolus“ (lk 262).

Olen alati arvanud, et põhimõtteliselt on teose arvustus asi, kus igaüks saab raamatu varjus omi mõtteid esitada. See kehtib ka kogumiku „Ilmavallas“ kirjutiste puhul. Nii antipaatia kui ka poolehoid, tõrksus või vaimustus ühe või teise autori, interpreedi, looja vastu peegeldab eelkõige ikka vaid kirjutajat ennast. Ja just seeläbi on need tekstid huvitavad, olulised ning väärtuslikud, sest arvustaja on tegelikult ka vahendaja, kes absorbeerib loetud tekstid, laseb need läbi oma prisma ja peegeldab tagasi lugejatele. Natuke nagu viiruse vaheperemees. Mõnikord jõuab kohale kauge kaja, mõnikord sootuks mõni kõverpeeglikujutis, vahel aga võib edastus olla nagu teravaks koondunud kiir, mis lõikab täpsemalt ja vahedamalt, kui vaadeldav teos seda ise teha suutnuks.

Kunstinäituste transamehe ja taieste ülessättijana leiba teeninud  Hannes Varblasel on vastuvoolu ujumine selge.

Kunstinäituste transamehe ja taieste ülessättijana leiba teeninud Hannes Varblasel on vastuvoolu ujumine selge.

Prima Vista

Tekstist teksti kohtab nukraid ja läbinägelikke tõdemusi nii eesti kui maailmakirjanduse hõlmamatuse kohta. „Ent nagu ütleb selle raamatu autor, on masuaegne Euroliit andnud üksnes kriisi, mis ühendab. Kirjandused, eriti tõlkeobjektina, on selles ühenduses nagu üksinda seisvad saared“ (lk 59). Rääkides vormiliselt küll loomingust ja loojatest, seob Varblane oma kokkuvõtted mõne pistega tänapäeva külge, mis ei näi talle sugugi meeldivat ei poliitiliselt, mentaalsetelt suundumustelt, rääkimata rahailmast.

„Eesti kirjandust loen väga vähe. Tõelise kirjanduse kontekstis lahustub meie kirjandus olematuks, ükskõik kui mõõdutult me seda ülistaksime“ (lk 16). Kohe nii raamatu alul postuleeritud tõdemus annab ehk vale eelhäälestuse, sest eesti kirjanike, luuletajate, kunstnike ja muusikute tegemistele on siin tegelikult pühendatud hulgaliselt lehekülgi. Ja sugugi mitte lahmiv-halvustavaid, vaid ikka üsna pieteeditundelisi, tähelepanelikke, sügavuti minevaid. Väga õpetlik oli lugeda artiklit „Almanakkide aegu“. Sisuliselt seisab suur kultuurivaal muutusteta. Almanahhe „üllitasid tihtipeale väga väikesed sõpruskonnad, nende levik oli piiratud“ (lk 126) – sama kehtib kogu eesti kirjanduse kohta.

Hästi sümpaatsed on näitusearvustused. Nii mõnegi lugemise järel panin raamatu käest ja asusin kunstniku loomingut guugeldama. Ka lemmiktsitaat tuleb sellest vallast, artiklist „Ladestumine ehk palimpsest“: „Meile nii armas elamiseks antud aeg pole andnud inimesele ainsatki kvalitatiivselt uut kontseptsiooni. Me oleme sunnitud tõdema vaid üht: oleme ladestumise viimane kiht, vaid veiklev pealispind, ning meie ainus väärtus on ladestuskihi paksus. Seetõttu tuleb nentida – kunstnik on seda kaasaegsem, mida antiiksem ta on, mida rohkem peegeldab tema pealispind allpool ladestunud süvakihte“ (lk 209).

Ning kui vaadata „Ilmavalla“ nimeloendit, arvata ligi tuhatkonda nime, mis kõik tekstides kasutust leidnud, siis võib küll nentida, et ilmsesti kunstinäituste transamehe ja taieste ülessättijana leiba teeninud mehel on vastuvoolu ujumine selge. Vahel mõnikümmend rahatähte mõne lehesappa kirjutatud loo eest, raamatud, mida saab lugeda ilma sunduseta, muusika, ikka see nooruspõlve biit ja bluus, head näitused, mõni teatrietendus – ja mida vähem kontseptsiooni selles kõiges on, seda parem.

Tänuväärt ja huvitav lugemine kõigile neile, kes neelavad raamatuid lapates esimesena järelsõnu, ning muidugi neile, kes need lugemata jätavad, sest nüüd saavad nad kogu doosi korraga kätte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming