Jalad põhjas ja nokk vastu tuult

Tarmo Teder

Muljeid ja väljavõtteid tänavusest novellivõistlusest  

Esmaspäeva pärastlõunal tõmmati 2005. aasta novellivõistlusele joon alla. Kuni viimaste sekunditeni, parimateks arvatud käsikirjade autoriümbrikkude lahtilõikamiseni kipitas mus kahtlus, kas tänavune võistlus ikka täidab seatud eesmärgi: ärgitada looma kunstiväärtuslikke ja žanriteadlikke novelle ning avastada uusi andeid? Ent nüüd võib paraja kergendusega nentida, et tõesti ilmnes nii sirgjooneliselt end kodanikunimega esitlevaid kui ebaledes varjunime taha peituvaid andeid.

 

Mis on novell?

 

Žanriteadlikkusega ehk terviku tunnetuse ja esitusega näikse lugu kõige segasem. Ikka paistis kusagil midagi puudu või üle; puhuti vägagi kaasakiskuvais lugudes haigutas tühemikke või pungitses liigliha; puändid kippusid jääma lahjaks või olematuks; mõnikord aeti suisa möga.

Kuidas jooksevad novelli piirid, milles iga salavedruline sõna peab mängima oma rolli – seda ei tea täpselt keegi. Gümnaasiumis õpetatakse, mis on gradueeritud pingestatud, kulmineeruv, välgu ja pauguga lahenev klassikaline novell, aga proovi sa seda kipsist mudelit teoks teha! Pole mõtet spekuleerida, mis imeloom peaks olema post- või neomodernne novell. Maksab loo jutustamise maagia, tähtsad on tempo, rütmid ja atmosfäär, tõelise novellikirjaniku sulg peab huvist hõõguva lugeja lõa otsas peapööritusse juhtima, ohkima ja puhkima ajama.

Žürii polnud karm, aga kindlasti nõudlik ja tähelepanelik, vahest kapriisnegi. Mõni teine maitsekohtunike koosseis hinnanuks muidugi omamoodi. Pole põhjust teha juttu novellikirjutamise buumist, aga kirjutajaid õnneks jätkub. Novell on üpris nõudliku proosažanrina kogu aeg romaani varjus püsinud ja vaevalt ta sealt tüsedate tükkide tagant millalgi iseseisvas hiilguses väljuda suudabki. Romaane loeb ja ooperis käib igasugune rahvas, novelle ja sonaate vajab väiksem rafineeritud ja sihiteadlik publik. See novellivõistlus oli iseseisvuse taastanud Eestis esimene omasugune, kandepinda testiv üritus, ning laias laastus ja mõneti leebunult võiks sellega nüüd rahule jääda. Kuigi kaasaja sotsiaalselt põletavail teemadel tehti vähe juttu ja kõrges kunstisfääris hõljumine eriti ei veennud. Aga väljapaistvat ja erutavat ikka oli.

 

Etnoloogist seenefänn ja proosaproff

 

Võistlusele laekus tähtajaks 53 seni avaldamata käsikirja, mis kõik kuuel silmal rida-realt läbi loeti ja millest 16 teise ringi valiti. Sellest sõeluti omakorda üheksa lugu, millest neljale määrati auhinnad: kaks võrdset teist auhinda (à 4000 krooni) ja samuti ex aequo kaks ergutusauhinda (à 1000 krooni). Sedapuhku lõid võistluse kahasse kinni Aivar Jürgenson ja Toomas Raudam oma äärmiselt erinevate juttudega. Ajaloo Instituudi etnoloogia sektori juhatajana ja Tallinna ülikoolis dotsendina töötav Aivar Jürgenson (s 1969) avaldas hiljuti – sirvisin, ja ütleks, et subjektiivteadusliku ”Seened kultuuriloos”. Mees, kes teinud oma doktoritöö Siberi eestlaste identiteedist, paistab eraklusse ja mõtlusse kalduvat ning seda laadi peegeldab ka tema võidunovell “Lambakarjus ja Aeg”, mis kohe algusest peale kõik žüriiliikmed “ära tegi”. Aeglases, aga raudselt kindlas tempos kulgev lugu justkui mäejutlus on paradoksaalne: ühtaegu igav, aga samas erutav. Jürgensoni loodud Lambakarjus oleks justkui omaette jumalus, kes igal kevadel ülesse vanu, tarku ja noori mägesid, nende saladusi kuulama läheb, seal omaette kujutlusmaailmu loob ja neist hiljem all külas inimestele jutustab. Koos Ajaga unelmate linna poole rännates väsitab ta kärsitu ja saatanlikult peibutava Aja. Loost kiirgub maailma paljususe ja inimese singulaarsuse vastuolu, mastaapne zen-budism.

Asta Põldmäe: “Kõrge kirjutamiskultuuriga filosoofiline mõistulugu arhailisel ainel. Kõik alluvad Aja diktaadile, ainult karjus mitte. Aeglase veoga, rahvatarkustega põimunud stiil, veidi sentimentaalne, ilus. Religioosse sisendusjõuga teos. Inimene loeb läbi ja kohe usub teadvat, kuidas edasi elada. Ent liiga ümmargune ka mitte, iva on siin läbini spetsiifiline: loovusliku elu ülemaks seadmine muus, tervikut taotleva eluvaate asetamine inimese hingekriiside ja kaduvusetraagikaga toimetulemise abinõudest esimeseks. Mis see on, kui see pole kunstniku suhe maailmaga! Kena väike puäntki on olemas – Ajal endal tulevad kortsud näkku! Hea. Siiski – selle nõrkus on vähene elusus, mille peab korvama pidulikkus. Kohati kohe igav. Ent meditatiivselt sisse lugedes annab mõjusa elamuse.”

Toomas Vint: “Mõistujutt väga tänapäevasel ja valusal teemal. Jutustamine vastab tähelepanuväärselt sisule ja stereotüüpseks saanud märkidele antakse huvitavad vaatenurgad. Suurepärane puäntlause. /—/ Lõpuks mõjub kõik nagu steriilseks tehtud operatsioonisaal – lugu oleks justkui liiga õigesti kirjutatud. /—/ Puuduseks, et puudub erilisuse sära, mingi teksti tuttavlikkus, nagu oleksin midagi sellist juba korduvalt lugenud.”

Kui Jürgensoni lugu kõlab nagu Wagner või Sibelius, siis Raudami “Vesi” on hoopis teisest ooperist, vahest võiks seda võrrelda prelüüdiga, kuhu lõhub vahele aleatoorika. “Vee” peateglane on lugemistõppe nakkunud Passi-poiss, kes elab oma koolitädist ema Helmiga poststalinistlikus provintsilinnas. Ainus väljapääs haigusest on jahutada oma lugemiskirge vees, mingis turbases basseinis! Loos valitseb pidevalt kaude kujutatud ärevik.

Toomas Vint: “Hea novell. Tekst pakub rikkalikke ja täpseid ja erakordseid visuaalseid pilte. Puuduseks, et lühikeses loos on nagu ripakile jäänud detaile, millel puudub tekstiline või tunnetuslik kate (“pruun katk”, dialoog isaga). Metafüüsilise alatooniga puänt nõuaks täpsustust.”

Asta Põldmäe: “Poiss lugemishaige. Arst: pueriilne monomaania, võib viia skisofreeniani. Ravi on ujumine, vesi. Ema valdab võtmeid, keeras 1940 ja 1944 kooli uksed kinni, aga mis see aitas. Poiss aina loeb ja aina ujub, üks tegevus hävitab teda, teine ehitab. Loeb ka ema surivoodil, ema kätt hoides. Prrrr! Siiski väga hea, mõistatusliku lõpuga lugu, läbini poeetiline.”

Raudami teine, äramärgitute kategooriasse arvatud jutt “Käed” on “Veega” toonilt ja teemalt üpris sarnane, sama rabeda vormiga, tükati fokuseeriv ja siis lünkuvalt ülehüppav lugu, mis võiks lihvituna “Veest” tugevamgi olla. Raudam tunnistas telefonis, et ta saatis varem valmis kirjutatuna võistlema veel kolmandagi jutu, aga seegi – sisukas – on segane ja puändita. Toomas, tee oma ainulaadsed sisepildistused lugejale efektsemalt selgeks, ära haju ja mõtterägastikku vaju, siis oledki geenius valmis!

 

Salatsevad alt ja sopran

 

Näete, professionaalne ja tunnustatud kirjanik tõi oma kodanikunime all häbenemata võistlusturule kolm lugu, aga ergutavalt auhinnatud autorid salatsevad. Nii “Väljapääsu” Angela Hofberg kui “Kenzo lillede” Leonhard Koort on pseudonüümid, kelle kehastuste suust kuuldus telefonis kaunikõlalist naishäält: Hofbergi aldi taga võis aimata keskealisust ja Koorti ebalev sopran lubab oletada kuldset noorust.

Mõlemad novellid on kaasaja sotsiaalsetes painetes rapleva naise üpris pingelised ja tihkelt õhuvaesed lood. “Väljapääsu” proloogiks on samanimelise ja kummitama jääva graafilise lehe ost andekalt naiskunstnikult räämas ateljees, edasi teeb minajutustaja kolleegist masinakirjutaja enesetapu, mille põhjusest antakse piisavalt aimu. Jutus on ängistuses siplemist, rahutu ratio tundlemist, taandridadeta ja õhuta valangulisust.

Asta Põldmäe: “Kindla käega kirjutatud, oskuslik ja kiiretempoline, väga hea novell. Olud, inimesed, meeleolud, nende mõtestus – kõik allub sellele sulele. /—/ Tormakas kirjutamine on ilmselt autori loomulik olek. Pretensioonitu. Tavalise välimusega, kuid profilt tehtud asi. Mitte naistekas, mitte põnevik, inimese moodi ausast osavõtust kõnelev jutt, selle osavõtu võimest autoril. Keel, stiil optimaalne. Elu rikkalikult ja arukalt nähtud. Meeldib igati.”

Toomas Vint: “Korralik väljapeetud tundetooniga lugu. Esimesel hetkel nagu polekski midagi ette heita, kuigi mul on tunne, et kui juba see “Väljapääs” sisse oli toodud, siis võiks seda mõjuvamalt ära kasutada. Justkui slämmi mängimise kaartidega pakutakse üksnes kolme ristit.”

“Kenzo lilledes” teeb tüsedusele kalduv minajutustajast kaalujälgija abordi. Jälgib-vaatleb paralleelselt tema sisemaailma peegeltegelasena antud vidusilmselt ja unist, mingi narkari kaenlas jõlkuvat tänavaplikat. Korraliku sulega ohjatud lugu eeldaks mingit pöördvõrdelist puänti, kuid jääb veidi ripakile.

Asta Põldmäe: “Päris tugev, hea elutundmisega lugu. Veidi vulgaarne ja vigane autorikõne teeb ettevaatlikuks, aga säde on sees. /—/ Heaolunaise ja narkomaani kõrvutus toimub fataalsel, mitte moraalsel pinnal, see on juba kirjaniku nägemine ja see on hea.”

Toomas Vint: “Elutruu lugu, algul on vastandamine pealetükkiv, hiljem harjub ära, mõned head episoodid, aga lõpuga on lood kehvavõitu ja üldmulje tuleb kunstilage.”

 

Ka muid kalu

 

Kontaktivõtmise alla suunatud novellidest meeldis mulle Kaido Liiva “Õunapuude roosa lume” karm ja halastamatu realism. Eri ajatasandeid ja tegevusliine ülevaatlikult põimiv lugu avaneb aga vara ja paistab kiirustades lõpetatud. Mehis Heinsaare lühike “Hingus” tundub ekspressiivne ja eksistentsiaalselt võimas, kuid tervikuna hägune. 

Omaette pull kuulipildujast aadrilaskmine leiab aset Veiko Belialsi “Härr kineraalis”. Iltalehti Eesti korrespondendi Jorma Rotko kirjutatud “Estofiil” on pesueht irooniline realism, teemaks soome haritlase igakülgne lüpsmine postsotsialistlikult ahnes Eestis.

Lõpuks ütleks Madis Kõivu geniaalse “Kalade ja raamatute” viisil mängitsedes, et 53 võistluskäsikirja hulgas on mitmesugust kala: hauge, säinaid, särgi, lutse ja ahvenaid, mis on vähema-suurema toimetamiskõpitsemise peale meie ilukirjandusruumis täiesti ujumisvõimelised ning minul kui 2005. aasta novelli noota vedanul on jalad põhjas ja nokk rõõmsasti vastu tuult. 26. oktoobriks on Kirjanike Maja musta laega saali plaanitud tänavuse novellivõistluse aktus, kus loetakse ette paremaid jutte. Kalad ujuvad edasi ja võistlus lõpeb alles siis, kui uus peale tuleb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming