Jääkarud ja tunnete väljad

Julius Ürt

Jürgen Rooste, Laul jääkarudest. Kujundanud Matthias Sildnik. Ji, 2012. 113 lk (LJ). Jürgen Rooste, Higgsi boson. Kujundanud Asko Künnap ja Laura Künnap. Näo Kirik, 2012. 71 lk (HB). universum undab liha laulab HB, lk 46. Kui ma kirjutan: Jürgen, siis ma mõtlen: Rooste. Nii kogu arvustuse jooksul. Et poleks eksitust. Kui ma manan oma silme ette Jürgeni, siis sealt kõrvalt, kusagilt napilt üle õla ilmutuvad mu ette tema õpetaja (nüüd juba nägematustes tiirutava „inglitiibadega jääkaru”, LJ, lk 30, 36) Toomas Liivi sarkastiliselt uudistavad pruunid silmad. Ja ma ütlen, et käsitletavates kogudes on Jürgen ligemal oma õpetaja suhtumustele kui kunagi varem. Tema „Rahvaloendaja” (LJ) on üleni toomasliivilikkusega pärjatud: seal realiteetide kaine kirjeldus viskab üll luulekunstniku kontekstimantli ning annab uue tähendusterenduse Eestile kui üleloetud maailmakolkale. Sellist sujuvat loomulikku bluusilaengut („enam ei tea kustmaalt lõpeb / see luuletus siin ja kust / algan ma ise” LJ, lk 69) pole ta enne ilmutanud kui lauludes jääkarudest („äraspidine / võidujooks / kas eestlased või jääkarud / kes kaovad aeglasemalt”, LJ, lk 41-42). See veidi kreenis „rahvusmarulase” (LJ, lk 87) iroonialemb hoiak „et Eesti on imetlusväärne stabiilsuse saar / keset mäslevat maailmamerd” (LJ, lk 86) kannab märkamisväärselt mõlemat Jürgeni luulekogu. See pidev õlalepatsutuste ning kiidusõnade koorem ja koor, mis meie ajakirjanduses pidu peab, saab siin katsealuseks, kel tuleb alla neelata ka kirbe kahtlustuste suits ning kibe viin. Tõelist pidu peetakse mujal või on see mälestustes tuhmunud või hoopis meelest läinud. Jürgen jääb meiega. On Eestimaal „et säiliks võimalus / ja valgust neelav lõke / veel ei läituks” (LJ, lk 74).

„Meie suhe maailmaga on sügavalt isiklik. Ta ei tugene paljale teadmisele ega praktilisele kasutusele. Kõigil meie suhteil olmadele on lõputu meedium, loodusseadus; kõigil meie suhteil tõele on lõputu meedium, mõistus; kõigil meie suhteil, mis isiklikud, on lõputu meedium, armastus.” (Rabindranath Tagore „Hinge sosistused” Uku Masingu tõlkes ja kalligraafias, 2008, alaosa 16.) Sellest kõneleb „Higgsi Boson”, luulekogu, kus sõlmitakse seoseid ning püütakse hoomata, luulekujundeisse sättida ka moodsa füüsika maailma. Tema viimset triumfi – selle uue osakese eksperimentaalset (teooriateadvuses on ta juba kummitanud vähemalt 1964. aasta, mil ma Tartusse ülikooli läksin, sügisest saati) avastamist, mis rihib lõplikult kokku nn elementaarosakeste standardmudeli.

Tegelikult peaks kõnelema väljast, Higgsi ookeanist või mehhanismist, nagu füüsikud enamjaolt teevadki. Osake kõliseb pressile justnagu kuldmündike, väljast on raskem oidu saada, sest ta on see, mille sees ollakse, mis on loomulikul moel kogu aeg meiega ning mille ilmutamiseks peab trikke tegema. Inimene on üha rohkem mässitud nende nähtamatute väljade võrkudesse ega oska neis näha ei kurja ega head: internet, mobiilside, kodumasinad mähivad meid kõiki väljadesse, mille väljundiks on suhtlemise (ja ka nt söögisoojendamise mikrolaineline) hõlpsus, kuid kas meie kehal on neis kiirgusväljades hea olla, me enamasti ei küsi. Jürgen toob kohe alguses esiplaanile meelelise suhte: „Armastus on nagu Higgsi boson, / ta peaks andma me elu elementaarosakestele / massi. Massi või vähemalt mõtte” (HB, lk 9). Tunnete väli vs. tunnetuse väli – tähendamiste, tähenduste, tähistuste väli. Meenutagem, et Higgsi välja jõud (või omaaegses vaidluses hoopis tung) lülitub sisse ainult korraks suure paugu päris alguses, et anda osakestest tegelaskonnale mass ja tagada inflatsiooniline areng, ent ise taanduda. Kas fooniks – seda võib vaid arvata. Ta on säde, mis süütab maailma arenemise leegi ning viib universumi kindlasse kulgemisse, millelt võiks teda väärata vaid loodusseaduste kehtimatus. Kas teeb armastus sedasama – sütitab tunde ja suhte, mis kestab meis kõigutamatult?

Ütleb Tagore „Meie oleme nagu yhe laulu hälbinud rida, mis tunneb, et ta riimub yhe teise reaga ja peab selle leidma, et jõuda täidumisele. See veelmittesaavutatu tagaotsimine on suur tõukejõud inimeses, mis toob esile tema parimad teosed. Inimene on hästi teadlik selles, et ta olu põhjas on lõhe ja ta igatseb sillatada seda ja midagi ütleb talle, et armastus on see, mis võib ta viia lõplikule lepitusele” (eeltsiteeritu, alaosa 16). Jürgen on selsamal teel, püüdes elus hoida nii maised kui taevased armastused („ma soovin teile parimat / et teis ei raugeks / teadatahtmispinge / siis võib veel juhtuda/ et võimas jumal juhus / säästab meie / nõdravõitu hinged” (HB, lk 62). Saatuse teel, juhuste volil elav „tõenäosusteoori” saab oma šansi pidevas hingepakitsuses, mis vaheti trügib luuleks, andes teistelegi näha luule kuldseid või hõbeseid pärle.

Sellal kui meie maailmasuhe on sügavalt personaalne, pole seda meie ajalik elu, mis on üha rohkem mässitud nii-öelda suhete sõlmedesse. Kõigel, mis toimub me ümber, on meiega asja. Füüsikas nimetatakse seda Machi printsiibiks, kus kogu kosmos on asjaline mis tahes paigas toimuvates nähtustes, psühholoogias on sama väitnud Kurt Lewin (1890–1947), näidates inimestevaheliste suhete topoloogilist sisu (väljad inimsuhetes, mitte osakeste vahel) ning loonud selleks termini genidentity, mis on sama kummastav kui Higgsi boson. Meie tahe peab lõppude lõpuks alluma oludele, kus tegutsetakse. Kõik on tervik, mille iga osaseletus jääb poolikuks. Tundmuse tervikolemisi kajastab parimal viisil luule, looduse tervikolemisi aga matemaatika. Füüsika on lummatud Emmy Noetheri (1882–1935) leitud seosest jäävusseaduste ning sümmeetria vahel, luulelumm peitub keelelise (ja üldiselt rahvuspõhise) koodi kestmises, sõnade ja konteksti harmoonias. Veel kord Tagoret tsiteerides: „Maailm on nagu muusika jõgi, alaline jõudude ja vormide voolamine, ja seepärast ta jätab väljast vaadeldult kaduvuse mulje. Oma alalises hääbumises ta on surma pilt. Kuid ainult üksikud helid hääbuvad, viis kõlab igavesti edasi. Kui üksikud helid tohiksid esitada nõude igavesele kestvusele, siis nad peaksid kaotama oma tõelise igavesuse, mille nad leiavad viisis. Kõrb on muutumatu, sest ta on elutu. Viljakal mullal ilmutab elu oma surematust sellega, et ta ikka jälle uuesti astub läbi surma värava” (eeltsiteeritu, alaosa 102).

Jürgen kajab kaasa: „nuta mu õlal aeg / ja kui ma kunagi / oskan ja õpin / siis teen ma su terveks” (HB, lk 71). Aegruum, see säbruline vaip, mille nimeks on universum, punastab vastuseks ning bluus ja reaaliad on ühte kasvanud. Ja lõpuks: „ilma luuletajateta – kus te oleksite / oma eesti asjaga?” (HB, lk 47).