Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm ja muinasjuttude selged silmad

Mare Müürsepp

200 aastat tagasi, 1812. ja 1813. aasta vahetuseks, ilmus Jacob ja Wilhelm Grimmi saksa muinasjuttude kogumiku „Kinder- und Hausmärchen” esimene osa. Selle sündmuse tähistamiseks peeti 17.–20. detsembrini Kasselis, ühes vendade kodulinnadest, kongress „Muinasjutud, müüdid ja kaasaeg” („Märchen, Mythen und Moderne”). Osavõtt oli arvukas ja esindatud kõik maailmajaod. Vendade müüt Müüdi mõiste on vendade Grimmide tegevusega seotud mitmeti, selleski mõttes, et nende elu- ja loomelugu on tihtipeale esitatud müüdina ehk põhjendamata kujutelmana. Miks on just vendade Grimmide muinasjutud nii populaarsed ehk teisisõnu: miks tuntakse paljusid laialt levinud süžeid vendade Grimmide pärandina? Jacob ja Wilhelm Grimm on laialdase üldrahvaliku lugupidamise teeninud oma loome- ja teadustöö mitmetahulisusega. Nad on olnud südid algatajad ja põhjalikud töötegijad nii folkloristikas, keeleteaduses kui ka õiguse alal. Sealjuures oskasid nad enese ümber koondada inimesi, kes nende algatust edasi viisid (nii töö sõnaraamatuga kui ka rahvaluulekogujate tegevus muudeski kultuurides). Vastuhakk kuningale Göttingeni seitsme professori rühmituses on tõstnud nende elutöö ühiskondlikku tähendust. Ilmus üha uusi selle muinasjutukogumiku väljaandeid nende endi ümbertöötluses, mis kindlustas neile jätkuvalt uued lugejad. Ilmselt saab vähe näiteid tuua silmapaistvatest teadlastest, kellel oleks nii ulatuslik lugejaskond, nagu saavutasid vennad Grimmid oma muinasjuttudega.

Kindlasti on nende sarmi võimendanud vennaliku koostöö kuvand, nagu üldse on ju paaris töötanud teadlaste, loojate ja ühiskonnategelaste ümber eriline aura. Grimmide pärandit pühendunumalt uurinud panevad südamele, et vennad olid erinevad inimesed ja neid tuleks nimetada tingimata eraldi: Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm. Aastase vanusevahega, lapsena koos õppinud, koos eluteed otsinud, olid nad noorest peast sõlminud lepingu alati kokku hoida, kuid ilmutasid siiski igas töös – ka kõiges, mida nad koos tegid – eri andeid ja huvisid. Uus-Meremaa uurija Alan Kirkness pidas äsjasel kongressil ettekande Grimmide tööst saksa sõnaraamatu koostamisel „Deutsches Wörterbuch”, 1838–1863, tal oli ohtralt näidata arhiivimaterjali nagu sõnasedelid, märkmed nii käsikirjas kui ka esmatrükile tehtud käekirjalised parandused teise trüki jaoks, kusjuures joonistus selgelt välja mõlema venna iseloomulik tööviis. „Vanemast Eddast” tegi Jacob riim- ja Wilhelm proosatõlke, ka muu seda laadi tööjaotus oli neile omane.

Muinasjutuonud

Märchenonkel – selline kuvand on kippunud valitsema saksa koolilaste seas, tunnistasid kohalikud esinejad. Eks jõudsid ju vennad Grimmid kodumaise ajaloo suurkujudena ammuilma kooliõpikuisse ja neid tutvustati kui eriliselt laste poole suunatud folkloriste. Seejuures pole selle kogumiku lood sugugi kõik lastele mõeldud. Pealkiri „Kinder- und Hausmärchen” tähendab ju seda, et koos on laste- ja n-ö koguperemuinasjutud, millest mõnedki on hirmujutud ja robustsed naljalood (muinasjutt linnukesest, hiirekesest ja praevorstist vms). Niisamuti oli nende tegevusajal juba ilmunud mitu lastele mõeldud jutukogu, millest ühe autor oli näiteks nimekaim Albert Ludwig Grimm.  

Grimmide sattumine muinasjutukirjutajateks oli mõneti juhuslik. Üliõpilaspõlve suhtlusring viis nad kokku Clemens Brentano ja Achim von Arnimiga, kes koostasid jutukogu, ja sealt said Jacob ja Wilhelm mõtte vanemate sõprade töösse panustada. 1811. aastal selgus aga, et neil endil on võimalik muinasjutukogu avaldada. Seda käsitasid nad ise kõrvaltegevusena, kuna selle elujärgu tähtsam töö oli skandinaavia pärimuse uurimine. Üldse oli vendade eluplaan sel ajal üsna harali, kuna nad olid mõlemad lõpetanud ülikooli õigusteaduse alal ja kaalutlesid, millist valdkonda valida edasiseks süvenemiseks. 

Kahe koguna ilmunud muinasjutukogu (1812 ja 1815) maht on kokku 200 muinasjuttu. 60 neist – eriti alguse poole ilmunud – on tänaste uurijate andmeil võetud kirjalikest allikatest. Seega ei saa öelda, et ses kogus oleks midagi uut sisus. Kindlasti ei ole see saksa rahvajuttude kogu, kuna paljud süžeed on tuntud teiste rahvaste ja autorite kaudu. 1838. aastal ilmus kolmeosaline kogumik, kus jutud on romantilist jututooni taotledes tublisti ümber kirjutatud, ja see sisaldab Wilhelm Grimmi kommentaarid, mis osutavad kasutatud folkloorikogudele ja teistele allikatele. Muu hulgas on nad taasesitanud „Tuhande ja ühe öö” lugusid (Engy El Sawafi andmeil 8 lugu, sh meilgi väga tuntud muinasjutt „Kalamehest ja ta naisest”), koguni Aafrikast ja Põhja-Ameerikast pärit rahvajutte. Professor Kristin Wardetzkylt, kes kongressil komparatiivset uurimust valgustas, küsiti kadeda häälega, kuidas vennad Grimmid nii palju huvitavaid allikaid üles leidsid, ja kõneleja vastas muheldes, et usub olnud Grimmidel erilise instinkti muinasjuttude otsimise asjus.     

Esimese muinasjutukogu koostamisel vaevas vendi kahtlus, kas sellist valikut üldse keegi trükkida tahab, kuna seda võidakse pidada ajast mahajäänuks. Ka adressaadis polnud kindlust: kui panna kogusse lastele sobivad tekstid, kas siis vanemad lugejad seda hindavad? Aga samas – kuidas anda lastele lugeda jutte tapmisest ja muust verisest?

Kogumiku ilmudes olid vennad noored, 26-27aastased, mitte just vaesed, aga vastutavad suure pere eest. Isa oli surnud juba siis, kui Jacob oli 11aastane, ja sellest ajast peale oli ta end tundnud perekonnapeana. Kohustused kasvasid pärast ema surma 1808. aastal, mil Jacob oli 23aastane: lisaks aasta nooremale Wilhelmile oli tal veel kolm venda ja üks õde, kelle käekäigu pärast muretseda. Algajate kirjameestena polnud Grimmidel kerge kirjastajaid leida, liiatigi majanduslikku edu saavutada. Mõlemad vennad teenisid ajuti raamatukoguhoidjatena, sekretäridena ja muis ameteis, rahvaluule uurimine käis selle kõrvalt. Nii et see, mida Walter Pollatschek Der Kinderbuchverlag Berlini 1955. aasta väljaande (eesti keeles ilmunud 1960. a) järelsõnas kirjutab (vennad rändasid 40 aastat või kauemgi külast külla ja linnast linna ning panid kõik muinasjutud rahvasuust kirja), ei selgita kindlasti mitte selle kogumiku tekkelugu.

Jutukogumisest

Vendade Grimmide elavad allikad olid eeskätt nende peretuttavad, enamasti haritud ja palju lugenud naisterahvad, ja see määrab ka nende jutuvaliku iseloomu. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et kui sõpruskonna üks peretütreid Dorothea Wild hakkas jutustama muinasjuttu „Konn-kuningas ja raudne Heinrich” ja sai öeldud esimese lause („Die Jüngste Tochter des Königs ging hinaus in den Wald, und setzte sich an einen kühlen Brunnen”) „Kuninga noorim tütar läks metsa ja istus jaheda allika äärde”, oli vend Wilhelm silmapilkselt armunud. Niiviisi algas tema – ja muidugi ka Dorothea – elu tähtsaim muinasjutt, mis kestis pool sajandit. (Muide, kui võrdlete seda alguslauset Wilhelm Grimmi hilisema ümberjutustusega, näiteks eesti väljaandes 1960. aastal, tuleb hästi esile, kuidas kordusväljaannetes muinasjutte ilusamaks jutustati.)

Erandlikum Grimmide korrespondentide seas oli eruseersant Krause, kes sai oma lugude eest vastu vendade kasutatud riideid.  

Grimmidele oli oluline oma kogumikega rõhutada perekondliku koosviibimise ja jutuvestmise tähtsust. Seda taotlust on ühendatud mõistega Mutterpädagogik – ema kodune kasvatus, väikelastekasvatus, idee, mis haakub kasvatusteadlaste Johann Heinrich Pestalozzi ja Friedrich Fröbeli tegevusega. Grimmide vahendatud muinasjutud väljendavad aga ka toonast haritud inimese arusaama hingeelu arengust, neid mõttesuundi, mis viisid psühhoanalüüsi tekkeni. Näitena on toodud muinasjutt „Tark Elsa” kui moodsa nähtuse hüsteeria peegeldus. Pole ime, et psühhoanalüütiline tõlgendus põhinebki Grimmide lugudel ning mitme põlvkonna hingeabi andjad on nende varal oma leiba teeninud.

Muinasjuttude uus elu

Millest räägiti kongressil, kui tähistati kahesaja aasta möödumist esmatrükist? Tõlkimisest, ideoloogia suhtest muinasjutuga, intertekstuaalsetest seostest, multimediaalsetest tõlgendustest – mangast Rammsteinini. Miks muinasjutte tõlkides adapteeritakse? Selle üle arutlesid muide juba ka Grimmid ise. Mispoolest on Disney „madalam” ümberjutustaja kui vennad? Mis juhtub muinasjutuga filmis ja animatsioonis? Ühed armetumad tõlgendused tunduvadki olema filmiversioonid. Grimmide muinasjuttude jõud on nende lihtsas ülesehituses, need on parajad meeldejätmiseks ja edasijutustamiseks. Paraku kestab muinasjutt heal juhul kümme minutit, seetõttu lisatakse filmis tegevusliine, detaile, allteksti, mis kõik ähmastab loo enese tähendust.      

Mida hoogsamalt tekib mugandusi, seda enam on nii uurijal kui õpetajal ja muul vahendajal oluline täpsustada, mis tekstiga on tegu. Tihti väljendavad õpetajad soovi teada ja edasi anda lugu nii, nagu „see päriselt oli”. Siiski erinevad Grimmide eneste eri aegadel kirja pandud versioonid omavahel mõnikord rohkem kui needsamad mõne teise jutuvestja lugudega võrreldes. 

Eesti lugeja tunneb Grimmide jutte alates 1858. aastast, vendade eluajast, kui ilmus lugu siili ja jänese võidujooksust. Siiamaani pole meil aga lugeda algse kogumiku kahesaja muinasjutu tõlget, nagu see on olemas paljudes teistes keeltes. Kas peaks olema, kui Grimmid ise valisid 1825. aasta väljaandeks oma lugudest 50, mida nad pidasid olulisemaks taas välja anda? Igatahes ühe kommenteeritud väljaande on eesti huviline ära teeninud. 

Väikesed suurkujud

Kasseli üks keskseid väljakuid kannab vendade Grimmide nime ja seal seisab kaksikmonument. Ei saa öelda, et kõrgub, kuna tuntud heategevusorganisatsiooni palgatud skulptor on Jacob ja Wilhelm Grimmi kujutanud umbes meetripikkustena. Nad pole küll nii pisikesed nagu Pirita Lurich, kuid siiski võib lasteaiarühma pildistamisel monumendi taustal osutuda raskeks pärast pildi pealt ka kujud üles leida. Huvitav, mida see annab, kui suurmehi kujutada väikestena?

Õnneks on Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm oma tegevusega loonud mälestusmärgi, mis ajaga ainult kasvab. Kõikjal maailmas võtavad emad ja isad, vanavanemad, kasvatajad ja õpetajad ja muud sellised kenad inimesed oma lapsed ligi ja räägivad neile lugusid, mis algavad sõnadega „Elasid kord …,”, „Oli kord …” ning sellest suhtest saab toitu, kuidas olla inimene.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming