Jaapan on kaugel, Jaapan on kaugel, aga Island on natuke lähemal

Teet Korsten

Üks kummastav pilguheit Põhjamaade luulefestivali telgitagustele

Andri Snaer Magnason

Pidu on ikka siis pidu, kui saad sealt kaasa ka muud peale haige pea. Ses mõttes läks V Põhjamaade luulefestival peo ette küll. Väärt luure/luulealast teavet sai kah vahetatud.

Enne seekordset luulefestivali naljatasin, et mind kutsuti üritusele eksituse tõttu. Taheti värvata luureüritusele, aga ? võib-olla keegi pudikeelne ülemus väljendas ennast sekretärile arusaamatult ja ?luure? teatud partsuliku diktsiooni läbi teisalduski ?luuleks? ? sattusin keset luulet ja luuletajaid. Selmet väisata väärt mehiste meeste kilda. Aga luulefestivalilgi sai puhutud luurejuttu! Islandi kuti Andri Snaer Magnasoniga.

Magnapoja ehmatuseks oli festivali tarvis enim tõlgitud tema esimest luulekogu ?Illegaalne luule? (?Ljóðasmygl og skáldarán?, 1995). Kes see kõrges eas (vend saab selle aasta juulis juba 32aastaseks) oma esiklapsi ikka tahab tunnistada! Esiklaps oli sündinud ajal, mil esimene armastus ta elus kihva jooksis ja see kriis kajastub ka luulekogus. Veel enam: armuvalu sai tõukejõuks seal sisalduvatele luuletustele.

Magnapoeg kirjeldas, kuidas tema esimese armastuse untsuminekuga sünkroonis toimus Islandil võimas vulkaanipurse. Andri muidugi leiab, et loodus väljendas tema tundeid ja valu!

Magnasoni esimese luulekogu kaanel kujutataksegi plahvatust, mis mulle meenutas aatomipommi. Vestluses kirjanikuga kirjeldasin selle luulekogu ümbrisest inspireerituna ühte oma ammust unenägu, kus mu kodulinn Kohtla-Järve oli aatomirünnaku tagajärjel rusudes. Andri tundis huvi, kas pomm, mis linna oli hävitanud, oli USA oma. Islandi inimesed nimelt ootasid samalaadset ?õnnistust? NSV Liidu poolt.

Siis meenus mulle üks teine ammune uni. Arvan, et nägin seda aastal 1985. Minu unenäos oli Island kuulutanud sõja N Liidule. Une-sõja lõpptulemust ma ei mäleta. Vestluse käigus Magnapojaga sain järsku aru, et olin näinud tõeliselt prohvetliku une. Oli ju Island see, kes esimesena tunnustas taasvabanenud Eesti Vabariiki! Ja selle sündmuse tunnistuse ja tunnustusena asub me välisministeeriumgi selle Põhjamaa nimelisel platsil.

Muidugi võin ma asja tagantjärele analüüsida ja jõuda tõdemuseni, et mu prohvetlus ei olnudki prohvetlus, vaid johtus hoopiski sellest, et olin äsja lugenud Salingeri lühijuttu ?Just enne sõda eskimotega?. Et see pealkiri ajendas mind und nägema… Praegu siiski eelistan seda prohveti-versiooni!

Magnapoeg Andri ei jäänud samuti võlgu ja jutustas vastutasuks ühe teise luureloo. Hiljuti olevat üks islandlane kohanud Argentinas vene meest, kes teadis peast kümneid ja kümneid kummalisi islandi laule. Selliseid, mille kohta islandlased teavad, et isegi sealkandis ei ole need eriti levinud, on sellised spetsiifilised.

Põhjaliku uurimise tulemusena (kas rakendati ka piinamist ja medikamente, mis tõde tunnistama panevad?) selgus põhjus, miks venelane neid laule teadis. Põhjus oli proosaline, aga kõlab fantastiliselt. Nimelt oli see venku teeninud Nõukogude allveelaeval, mis passis Islandi läheduses ? üks tuumarakett suunatud Reykjavíkile, teine Islandi peamisele lennuväljale. Vaene puna-allveelaevnik sai seal vee all kuulata vaid ühtainumast raadiojaama, kust tuligi see kummaline islandi laul… Ma ei tea, võib-olla kuulavad praegu NEMAD meil Elmarit…

Kui Magnapojaga hüvasti jätsin, lubas tema oma kodumaa luuretalitust teavitada minu Islandi-teemalisest unest ja mina teavitan ülejäänud luuletalitusi ajalehe Sirp vahendusel.

Sestap ongi luulefestivalid nii vahvad, et seal saab muidu kodeerimist nõudvaid teateid esitada ka kodeerimata kujul ja vastupidi! Elagu luule ja luuletajad ning luure ja luurajad ? muidugi vaid meile sõbralike (Põhjamaade) riikide omad!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming