JÜRI KALDMAA

 

Miks ma 5. veebruaril 1976. aastal isale miilitsa kutsusin?  

Vetsu uks tõmmati mürtsuga kinni ja mõistagi jäin mina väljapoole. Nagu alati. “Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale,” ühmati.

See oli isa vana komme – võtta patakas ajalehti, seal leidus “Rahva Hääli”, “Noorte Hääli”, “Sirpe ja Vasaraid”, tingimata “Pärnu Kommuniste” ja küllap ka paar “Edasit”, lisaks lahutamatu “Priima” pakk ning teadmata ajaks oma “kabinetti” poti peale suunduda.

Isa pidas ennast kuningaks. Harry Julm, Harry Karm, Harry Ähvardav.

“Kui te veel minuga ühes lauas süüa tahate, siis jätke mu hing rahule!”

 

Vahel, kui paps näis natuke leebemas ja inimsõbralikumas meeleolus olevat – üldiselt juhtus seda kaunikesti harva – , võis ta isegi suuremeelselt vetsu ukse vahelt minu pissipoti ulatada. Selle peale mahtusin mina veel kuidagiviisi ära, aga mida pidi tegema ema, kel olid laiad puusad ja paksud reied…

 

Täna seisis pott köögis. Loomulikult olin ma selle ise sinna valmis pannud. Kahmasin poti ja läksin kikivarvul isa tuppa. Tavaliselt oli mul sinna ilma isa loata sisenemine rangelt keelatud. Aga siis, kui isa oma materjalidega vetsus töötas, võis ju keelust üle astuda ja ennast natuke vabamalt tunda.

 

Istusin potile ja mu pilk naaldus televiisorile. Teleka oli isa targu oma tuppa tõstnud, et minusugune seitsmeaastane jõmpsikas oma silmi ei rikuks ja ikka koolitükkidega tegeleks. Isa ise pidavat juba vana mees olema, elu peaaegu läbi ja tal silmi nii väga enam tarvis ei minevat.

 

Telekas käis parajasti mingi suusavõistlus. Pikad ja saledad mehed vehkisid ihust ja hingest suusakeppidega lumise metsa vahel. Pealtvaatajad elasid neile maruliselt kaasa. Kõikidele osavõtjatele olid numbrid selja peale kinnitatud. Finišisirgel pingutasid sportlased eriti rängalt. Rahvas plaksutas käsi, trampis jalgu ja lehvitas lippe. Üks oimetu suusataja jõudis üle lõpujoone ja varises niidetult maha kui salakütilt tina saanud metskits. Talle visati tekk peale ning ta kadus ekraanilt.

 

Nii jõudis minusse aimdus Surmast.

 

Ma olin täiesti veendunud, et suusataja, kes oli nagu nott pärast finišijoone ületamist maha langenud, ei tõuse enam ja heidab üsna pea hinge. Näis, nagu oleks nähtamatu Surm hõljunud seal joone kohal, et igaühel, kes lõpetab, teravaks ihutud vikatiga jalad alt niita ja igaveseks enda juurde kutsuda. Surmast kui vikatiga mehest oli isa mulle korduvalt rääkinud.

 

Televiisoriekraanile ilmus ikka ja jälle tabel, kuhu oli märgitud peatselt surija nimi, päritolumaa ja mingid numbrid.

Isa toas laua peal lebas siniste kaantega ruuduline vihik, kuhu ta oli sulepeaga üles tähendanud kõik need tabelid, mis pärast meeste surmapiiri ületamist ekraanile ilmusid.

Huvitav, mida see peaks tähendama?! Mida peaks isal pistmist olema võhivõõraste teiste riikide sportlastega? Äkki on isal Surmaga mingi eriline side, paps on tema teenistuses töötav nuhk, kes teeb kõikide jooneületajate kohta märkmeid ja kannab need hiljem Surmale ette?

 

See lugu ei saanud puhas olla.

Olin avastanud omaenda isas Surma spiooni ja kaastöötaja. Küllap ta seal poti pealgi tegeles millegi keelatu, salajase ja üleloomulikuga. Võib-olla suhtles ta Surmaga kuidagi kanalisatsiooni kaudu.

 

Valasin potist natuke isa vihikusse. Tint valgus laiali ja enam polnud võimalik ühegi sportlase nime korralikult välja lugeda. Neid andmeid sa rohkem Surmale ei edasta! Rikutud vihikut nähes läheb isa kindlasti endast välja ja kukub raevutsema. Ükskord oli ta ema lausa rinnust raputanud ja karjunud: “Kuhu sa mu eilaõhtused tabelid oled torganud?!”

 

Suusatajad aga muudkui sõitsid üle lõpuraja, lõõtsutasid ning minestasid nagu kokkulepitult. Ja jälle võis näha valgeid mäenõlvu, kust sööstsid üles ja alla üha uued uljaspead vastu enda hävingule.

 

Järsku mul plahvatas. Meie vets käis väljastpoolt ka riivi. Uks riivi ja kähku ülemiste naabrite, lastetu abielupaari, poole helistama! Sest meil pole ju telefoni.

Juhul kui ukse avab mees, kunstnik Leo, on kõik korras. Ta vaid mõmiseb ja juhatab mu kohe aparaadi juurde. Seejärel läheb ta alati delikaatselt tahatuppa, kus ta lillepilte maalib, ja jätab mind üksinda, et saaksin rahulikult lobiseda.

Aga kui peaks avama tema naine, tädi Maimu, on lugu täbar. See pisike putukas ei jäta mind esikusse telefoni juurde kunagi üksi, vaid passib alati läheduses. Justkui oleks mul kavas Uus-Meremaale helistada. Aga mul on vaja võtta kõigest tavaline tasuta kõne siiasamma, Pärnu linna miilitsajaoskonda. Muud ei midagi. Kuid kuidas ma, õnnetu hing, seda naabritädi kuuldes miilitsale seletan?

 

”Sõitke nüüd kähku välja. Minu isa on Surma spioon.”

Miilits küsib:

“Ja mis on sellel meie lugupeetud asutusega pistmist?”

“Kuidas siis ei ole?! Minu lihane isa on kurjategija! Ta märgib vihikusse televiisoriekraanile ilmuvaid suusavõistluste tabeleid. Ja pärast kannab need Surmale ette,” selgitan mina, peoga suud ja telefonitoru varjates.

Seepeale jääb militsionäär tõsiseks:

“Me sõidame kohe välja! Püsige vahetus läheduses ja ärge midagi puudutage.”

“Kas te tõesti arvate, et isa ootab teid siin niisama käed rüpes? Üldiselt võtsin ma omal käel juba üht-teist ette…”

“Kui ma tohin teada, siis mida?!” imestab miilits.

“Kui pärale jõuate, siis näete.”

Lisan vaikselt aadressi, et naabritädi ei kuuleks, ja panen toru hargile.

Tädi Maimu astub köögist esikusse.

“Sinu isa on kurjategija?! Mind hakkab see asi päris huvitama!” hüüatab naabritädi.

Ah et nüüd hakkab huvitama! Nii et ikkagi kuulas pealt.

“Lähme siis,” kiirustab Maimu mind takka, ise samal ajal käigu pealt kampsunit selga tõmmates, ent minult küsimata, kas ma teda kaasa soovin.

“Miilits võib iga hetk päral olla, ega nemad seal ei maga. Me ei või siin lobisedes aega kaotada, samal ajal kui nemad teie korteri ust maha murravad,” läheb ta eelseisvast üha enam põlema.

Tõepoolest – isa võib avastada, et on lõksu langenud. Ta läheb kindlasti marru. Äkki pääseb välja ja koguni tuletõrjeredelit mööda põgenema…

 

Naabritädi juurest väljudes nägin, et meie ukse taga seisab tüsedam mundris mees. Miilits oli kohal. Kuidas ta küll nii kähku jõudis?!

Äkki ta on juba uksekella lasknud? Siis on küll kõik mokas. Isa ei saa ju potilt tõusta ja läbi riivistatud vetsuukse korteri välisust avama tulla. Üks korralik korravalvur ei või ometi nisuke ohmu olla, et annab kurjategijat kinni võtma tulles endast ise avalikult märku.

Tahtsin köhatada, aga miilits jõudis must ette:

“Teie helistasite, jah?”

“Mina. Kas me ei siseneks nüüd kuriteopaigale?”

“Iga asi omal ajal,” jäi miilits kindlaks.

Ta mõõtis mind pika ja kavala pilguga:

“Võtsite omal käel midagi ette… Aga mida nimelt?”

“Kas naabritädi ei läheks nüüd oma tuppa tagasi? See on rohkem nagu meestevaheline asi,” tegin Maimule peenetundelise ettepaneku.

“Seda ma arvasin,” prahvatas ta. “Kõikjal, kuhu sa ei vaata – ainult kasvatamatus, häbematus, jultumus. Sa ju ise kutsusid mind siia! Kuidas sa nüüd mind nii jõhkralt ära ajad?!” ei suutnud Maimu nördimust varjata.

Ah et mina kutsusin!

Naabritädi suunurgad kõverdusid allapoole:

“Muidugi peab sinu isa üks igavene gängster ja suli olema. Ainult temasugusel võib olla sihuke masuurikas.”

Maimu sihtis sõrmega minu suunas. Punaseks lakitud küünega näpp näis nagu vereplekiga nuga, mis mu kõri korrapealt läbi lõikab, kui ma kohe ei leebu ja tal operatsioonist osa võtta ei luba.

Miilits pöördus minu poole.

“Meie patrull on maja ümber piiranud. Kahtlusalusel, teie isal nimelt, on võimatu põgenema saada,” raporteeris korravalvur.

Aga naabritädi juuresolek mulle ikkagi ei meeldinud.

“Ma panin isa WC-sse kinni!” teadustasin nagu midagi erakordset, mille peale võin tulla ainult mina.

Miilits süttis:

“Vaat see on tubli! Oleks Pärnus rohkem sääraseid poisse! See on märk tõelisest andest.”

Püüdsin tagasihoidlikuks jääda. “Seda oskaks teha iga loll.”

“Lähme siis vaikselt sisse,” pakkus korravalvur. “Ma saan raadiosaatjaga iga kell abi kutsuda.”

 

Tädi Maimu kahvatas. Minu süda tahtis rinnust välja hüpata. Miilits aga vajutas lingile. Me astusime tasakesi trepikojast meie korteri esikusse.

 

Ema polnud ikka veel tulnud. Hiilisin vetsuni, tõmbasin riivi eest ja avasin ukse. Miilits ja naabritädi puhkesid laginal naerma.

 

Isa istus kägaras poti peal ja magas, käed padjana pea all. Poolik “Agdami” pudel vetsu ühes ja ajalehepakk teises nurgas.

Pudelit suult võtmata jõin isa “Agdami” suurte sõõmudega tühjaks. Eks ma olin tema märjukesi varem ka proovinud.

Tormasin isa tuppa. Rikutud vihik nukrutses endiselt laua peal. Ma hüppasin aknalauale, naabritädi kile naer ikka veel kõrvus kumisemas.

 

Miilitsaautot polnud näha, patrulli kah mitte. Nad olid sama kiiresti lahkunud kui tulnudki.

 

Meie hoovis suusatas jõuliste paaristõugetega pikk habemik. Tema kannul jooksis vikatiga poole pisem mees, kes ajas pikka habemikku taga.

Nood kaks olid hämmastavalt sarnased, pisem nagu suurema vähendatud koopia. Viskasin pilgu telekale. Toosama pikk habemik suusatas ka telekas. Kuidas ta küll telekast meie õue peale sai?!

Aga tagaajajat telekas ei olnud. Vaatasin vaheldumisi aknast välja ja telekasse. Tee või tina. Väiksem vikatiga mees jooksis ainult meie hoovis.

 

Esimene oli soome suusakuulsus Juha Mieto, legendaarne Pikka Jussi, kes jäi 5. veebruaril 1976. aastal Innsbrucki taliolümpiamängudel 30 kilomeetri distantsil neljandaks. Ja tagaajajas tuvastasin Tartu luuletaja, tollase Eesti NSV Spordimuuseumi teaduri Hannes Varblase, kes sel mälestusväärsel päeval tõepoolest Pärnus Riia maanteel, meie kõrvalmajas, oma ämma ja äia juures viibis.

Mõistagi said suusataja ja vikativiibutaja, kes olid tol hetkel mõlemad 26-aastased, minu jaoks endale nimed alles aastaid hiljem. Kuid nende näod ja järsud hakitud liigutused salvestusid seitsmeaastase mällu kindlalt. Igatsus, et keegi või miski tippspordi surmaks, olgu siis või poeesia, elab minus tänase päevani ega ilmuta vähimaidki taandumise märke.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming