Jääraamatu vesine lõpp

J?n Rooste ja Peeter Helme kirjandusdialoog

  Ervin Õunapuu,

Meie igapäevane jää. Varrak, 2006.

260 lk.

 

J. R.: Õunapuu on kirjutanud mõned olulisemad tekstid vaba Eesti kirjandusloos: “Surmaminejad lasevad tervitada” ja “Väike palveraamat”. Neis on ta puudutanud teemasid, mis teistele hambu pole jäänud, mis teiste jaoks on kas marginaalsed (usuhullus ja usuinstitutsioonide – nende hulka näib ta meelest kuuluvat ka jumal – hullutav mõju) või tabulised (surm, argielu gootilik jõhkrus ja õõv).

Nüüd siis ambitsioonika pealkirjaga raamat, alapealkirjaks kuidagi eeldatavalt “Eesti gootika III”. “Meie igapäevane jää” kõlab külmalt ja raputavalt ja allegooriliselt, ses oleks kui peidus lubadus eksistentsialistliku mekiga vivisektsiooniks, justnagu ähvardus, et valutult me sest lugemiskogemusest ei pääse.

Mõte jääle või veele kirjutatud raamatust on nii maagiline, köitev. Tekst jääl on muidugi metafoor – tõesti paralleel Kiviräha ussisõnade hääbumise looga (nagu Janika Kronberg märtsi Loomingus viitab) – see on määratud kaduma, isegi igikelts planeedi poolustel hakkab sulama. Ses mõttes: see ei ole isegi mitte metafoor ühe kultuuri, vaid kogu inimkonna kadumise kohta. Tekst veel (vee peal) on suisa metafüüsika – too eeldaks, et mateeria iseenesest on mingit laadi kirjutus, juhataks meid autori otsinguile.

Nii et “Meie igapäevane jää” võiks oma eeldustes olla baturinlike püüdlustega (oma filosoofilisi ambitsioone Õunapuu ei varja) hoiatuslugu eshatoloogiliste aegade eelõhtust või siis kivirähklik kultuurikriitika ja kõverpilt eesti eluolule (Kiviräha groteskne huumor on hetkiti täitsa kohal). Aga see pole kumbagi. Loo kulgedes tekkib veel tunne, et Õunapuu on tahtnud matkida või pilada tänase lääneilma populaarkrüptoloogilisi lugusid, seiklusi sektide ja koodidega, ent ka seda ei kooru siit lõppeks…

P. H.: Vastu vaidlema ma sulle ei hakka. Kõiki neid eeldusi, mida mainisid, nägin raamatut lugema hakates minagi. Alapealkiri “Eesti gootika III” tekitas mus ühtaegu mingi programmilisuse ootuse, pealkiri “Meie igapäevane jää” rõhus aga poeesiale, kuid poeesiale selle sõna kõige boreaalsemas ja ultimathulelikumas vaimus. Nägin vaimusilmas “Vanema Edda” õõvastavat ettekujutust maailmast, mis kattub jääga, kui unustame oma kohustused nii igapäeva kui igaviku ees. Kuid need jäid täitumata. Esialgu tundus mulle isegi, et nõnda on hea. Lugu keris ennast ise  ja tegi seda üha kiirenevas tempos. Millalgi “Meie igapäevase jää” keskosas tundsin juba, et ma ei saa seda käest panna. Arenemas oli hoogne religioosne põnevuslugu, mis meenutas nii Dan Browni kui Robert Ludlumit… Ning Õunapuu fantaasia ei tundnud piire – katoliku piiskopi rüüs, kuid erepunase turbaniga krislamistlik piiskop Albert oli lihtsalt suurepärane, parim fantaasiapilt teoses on aga minu meelest jätkuvalt need fanaatilised katoliiklased, kelle meelest Maarjamaa on taas küps mõõgamisjoniks! Selles mõttes pole midagi öelda – Õunapuu oskab suurepäraselt luua kirjeldusi, panna kangelasi elama ja tegutsema ning hoida üleval pinevust ja publiku huvi.

J. R.: Sellele põnevusele lisandub siin tõesti pea kivirähklik must huumor: kas või mõõgavendade sadomasohhistliku mekiga piitsutusorgia (üksteisest pattude väljapeksmiseks), millega kaasneb priiskav õgardlus ja üsna peente vägijookide lembus. Usuilma sidumine snoobliku õgimisega on Õunapuul ju korduv motiiv, tasub vaid meenutada ooperilibretoks saanud “Gurmaanegi”, kus kirikõpetaja käib miljonäriga koos hindamatuid kunstiteoseid söömas, neist püha väge ammutamas. Sellise sapise ja satiirilisena on Õunapuu siin parimas vormis, lause on terav ja laad muutub: ta annab märku, et see on pigem tolle su mainitud põnevusžanri paroodia, sest tõtt-öelda jääb siin suurem kokkupõrge jõudude vahel (kui mitte arvestada üht mikrobussi ja üht puud) üldse ära ning kui hukatus kedagi tabab, siis lähtub see tast enesest. Põnevusest rullib välja hoopiski absurd.

Samas – midagi rahutuks tegevalt kurblikku ja transtsendentaalset on kahes tegelaskujus: Esimeses ja Teises, kes nagu isa ja poeg või nagu suur ja väike või nagu eesmineja ja järgneja uitavad väljaspool me aega ja ruumi, olles sellega justnagu mingi akna kaudu kontaktis või puudutuse kaugusel… Nende külmad dialoogikatked, kus Teine aina lapsikult küsib ja Esimene ta küsimusi pareerib, loovad siia teise, ebareaalse, palju põnevama dimensiooni, mida autor ei oska küll lõpuks ära kasutada muuks kui… Aga sellest allpool. Igatahes nende kahe kuju tõlgendamine, nende teekonna ja mõttekäigu jälgimine võiks olla üks siinse lugemisnaudingu allikaid.

Siis on veel Taavet, jää- ja veeraamatuga enim seotud, kuskil külmal, tühjal saarekesel kökitav armetu inimolend (kes ime läbi elus püsib), kellega saab kontakti ka vaid mingi vaimse portaali või nägemuse kaudu. Õunapuu muidugi õrritab meid teadlikult sellise metafüüsikaga, ja tahtmatult kirjutab oma romaani tolle dimensiooni läbi paremaks, õhulisemaks. Ilma selleta oleks “Meie igapäevane jää” nagu oblaat – õhuke ja kleepuv ja kaduv, nii et jääb küsimus – kas see nüüd oligi siis see?

Kui Õunapuu tehnikat, struktuuri, sündmustiku punumist vaadelda, siis on ta kasutanud siin eri vaatepunkte, eri jutustajahääligi. Vaatepunkte ja tegelasi on palju, pea igale, kes mängu tuleb, leitakse oma “raamat” (nõnda nimetab ta peatükke, ikka ses figureeriva tegelase-objektiivi järgi). See justkui välistaks jumaliku positsiooni, mida jutustajale vahel omistatakse. Jah, kõigest jumalikust hoiab Õunapuu end eemale nagu vampiir küüslaugupõllust. Kuigi puhttehniliselt, sündmustikku vaadeldes, eri vaatlejatena ühtekokku, see tal muidugi paraku ei õnnestu, kirjandusliselt ei saa seda lihtsalt vältida – teksti autori jumalik vaatepunkt sõidab sisse ja hakkab teadvusi ja toimuvat kujundama seda seirates – see on nagu mingi tunnetusteooria, kus maailm ja asjad on olemas ainult tänu vaatleja-tajuja olemasolule. Mul on tunne, et Õunapuu on siin too vaatleja-tajuja-asjade põhjustaja veidi enamgi kui lugeja; nii hoolega on ta oma kindakirja kudunud.

Ja see saabki raamatu suurimaks nõrkuseks, Õunapuu lõpetus, ta kudumi viimane silm, lahendus. Mulle meenus millegipärast paari aasta tagune Mihkel Muti “Kõrtsikammija”, kus hetkeks oli sama probleem, kuigi Mutt ujus sellest palju puhtama poisina välja – ka tema katsus tegevuse sürreaalsust, üleloomulikkust, maagilist realismust põhjendada unenäofaktoriga. Et peategelane avastas end uinununa, seega und näinuna. Õunapuu tegelased leiame me (leitakse lausa politsei poolt) narkojoobes (uni-narkojoove, suurt vahet pole), mis justkui tõmbaks vee pääle kogu lummale, mis enne loodud. Ja kuuleme Õunapuud pisikese kuradina irvitamas. Aga irvitagu ta seekord enese üle, sest lumma rikkumisega ei jää ta põnevikuaurast ka suurt järele. Ning nii vägevat mängu, et jumala või religiooni või metafüüsika kui sellise tühisuse näitamiseks on Õunapuu valmis tõmbama vee peale paarisajale leheküljele üsna lootusrikkalt köitvale romaanile, ei tahaks ka uskuda. Jah, ta teeb siin pea hollywoodliku lõpetuse, mis mõjub küll nagu deus ex machina, ja kruvib veel pinget üles, lastes meil päris lõpukaadreis Freddy Kruegerit uuesti silmata – annab mõista, et metafüüsikakoll võib mingil määral siiski ka olemas olla. Keda ta nii hanitada tahab? Mis mängu ta mängib?

P. H.: Noh, kui juba oblaadi-kujundit kasutasid, siis ütleksin, et ta on nagu oblaat patusele inimesele – ilma igasuguse mõjuta. Ja selles mõttes tekkis minul ka pärast raamatu läbi lugemist ühena esimestest tunne, et kui ta kellelegi “ära paneb”, siis kahjuks vist ikkagi iseendale. Minu meelest ei kanna ka asi mingi teadliku dekonstruktsiooni taset välja ning mõjub pigem mingi katsena lajatada vasaraga religioonikärbsele, kes paraku istub lajataja enda pea peal. Õunapuu oleks nagu võtnud endale suurema ülesande, kui ta seda lõpuks täita suudab. Jää sulab ja vastupidiselt “Meie igapäevases jääs” väidetule ei jää sõnad alles, need ei tule vee külmumisel uuesti nähtavale. Nad lihtsalt sulavad, voolavad vaiksel vulinal oma teed ja keegi kurat (ega ka jumal, kuigi mine tea!) ei mäleta teda.

Tulles korraks tagasi alguses lausutu juurde: Õunapuu on kirjutanud võimsaid ja tähtsaid tekste, kuid “Meie igapäevane jää” nende sekka kahjuks ei kuulu. Ning nagu juba vihjamisi ütlesid, on selle põhjuseks raamatu päris lõpp, päris viimased leheküljed. Tõsi ta on, Suure Teise olemasolule viidatakse veel prilliklaasipeegelduses, kuid ka selle puhul, mulle tundub, on tegelikult juttu ikkagi ulmadest, oopiumist rahvale, mida ei kõrveta mõnest välja ka kõige tehnilis-teaduslikuma maailmavaate armutu rakendamise puhul. Või teisiti öeldes – kuidagi kohustuslik maik jääb teose lõpule juurde ja see rikub ka lugemisnaudingu.

Õunapuu vahest ei peaks tõesti kõigest jumalikust eemale hoidma. Liiatigi ei õnnestu see ju ikkagi, nagu enne ütlesid. Autor on mingis mõttes jumal – või vähemalt puuslik. Kui Õunapuu oleks julgemini jumal, siis vahest võiks “Meie igapäevane jää” olla ka religioonivastase vahendina mõjuv. Mingid idud on ju iseenesest olemas – olgu nii raamatu ehituses (jaotumine raamatuteks nagu piiblis) või ka tema diktaatorlik käitumine tõesti õnnestunud ja kaasa elama kutsuvate tegelastega. Praegu aga mõjub “Meie igapäevane jää” tõesti hea põnevikuna, millele on mingi vale lõpp külge keevitatud. Su kujund hollywoodlikkusest oli päris hea, aga see hollywoodlikkus on nagu Eesti filmide hollywoodlikkus – taheti Hollywoodi, välja tuli kapsad und puder. Õunapuu puhul siis sulas Hollywood lihtsalt ära. Igapäevasest jääst sai harilik vesi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming