Ivar Ivaski stipendium Triin Soometsale

Janika Kronberg

Eelmise aasta lõpus, 20. detsembril anti Eesti Kirjandusmuuseumi Kreutzwaldi päevadel viiendat korda välja Ivar Ivaski stipendium, mille saab statuudi kohaselt kahe viimase aasta jooksul ilmunud silmapaistva luule-, essee- või kriitikaraamatu autor.  Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski mälestusfondi halduskogu (Sirje Olesk, Jüri Talvet, Hasso Krull, J. Kronberg) otsusega osutus tänavuseks väljavalituks luuletaja Triin Soomets,  põhjuseks 2009. aastal ilmunud luulekogu „Varjatud ained”. Varem on Ivaski stipendiumi saanud Jüri Talvet (2002), Toomas Paul (2004), Hasso Krull (2006) ja Ain Kaalep (2008). Nagu varasematelgi aastatel, nii osales ka tänavu stipendiumi üleandmisel Ivar Ivaski Riias elav lesk, läti luuletaja Astrid Ivask. 

Otsus ei vaja ilmselt pikemat põhjendamist,  ent nagu Juhan Liivi luuleauhinna – mille kahekordne laureaat Triin Soomets samuti on! – puhul tavaks, otsitakse ja eeldatakse auhinnatava luuletuse puhul teatavat liivilikkust, nii kerkib kiusatus ka Ivaski ja Soometsa luule puhul otsida kui mitte just sarnasusi, siis vähemalt neid ühendavaid erinevusi. Kontrastid on sageli kõnekamadki – ja kui neid ei leidu, siis loogem neid! 

Ivar Ivask (1927–1992) oli Riias eesti-läti peres sündinud poiss, kes kasvas üles Tartumaal Rõngus ja kellest hiljem sai kirjandusprofessor Oklahomas ja eesti luuletaja paguluses. Kirjandusteaduses juurdus Ivask kindlalt Euroopa traditsioonis ja eriti Austria kirjanduses. Palju reisinuna on tema meditatiivne  vabavärsiline luule vastavalt tihti topograafiline nagu reisipäevik, peegeldades maid, pinnavorme ja kohatud inimesi ning põhinedes tihti ka sekundaarsel inspiratsioonil arhitektuurist muusikani. Ent samas on Ivaski luule kirjutatud „südame süüsid pidi”: välisilmast jõutakse seoseid kaudu ajuti siseilma ja seal peegelduvate mälestusteni. Pagulasena igapäevasest eestikeelsest keskkonnast ja seltsielust eemal oli luule – nagu ka tema  mahukas päevik – ainsaks võimaluseks elada eesti keeles. „Keel nagu oma nurk. See viimne omane ajaloo kasvavas mõõnas.” Nii kirjutas Ivask 1975. aastal Iirimaa linna nime kandvas luuletuses „Fountainstown”, mille ta hiljem ristis Allikalaks ja kus möödusid tema viimased eluaastad.       

Millist kohta aga kirjeldab Triin Soometsa „Varjatud ained”? Kusagil varem ilmunud luuletuses kõnetab teda põõsas Madridi kuningalossi juures, aga see on ka ainuke topograafiline märk, mis meenub. „Varjatud ained” on teekond siseilmas, kust vaid ajuti „eksitakse” rabasse, kõrbesse, merepõhja või kosmosse. Küsigem aga siis, kui tihti esinevad tema luules  sellised siseilma atribuudid nagu „vaim”, „süda” või „hing”? Vaid tühisel, vahest juhuslikul või isegi välditud määral, ehkki kord küll defineerides: „keha väljendab hinge”. Otsesõnu ei nimetata seda, mis olulisim, ja luulekogu pealkiri on seega tabav, mida lisaks rõhutavad ka Jan Kausi illustratsioonid väljajäetud luuletustele, mis sisuliselt kujutavad endast mahatõmmatud või osalt loetamatuks läbi kritseldatud värsse.       

Need osaliselt loetamatud tekstid muutuvad huvitaval kombel aga kõnekaks ootamatus kontekstis. Kui avada Indias ilmuva kaasaegse luule ajakirja Kritya võrguväljaanne (http://www.kritya.in/0407/hn/poetry_at_our_time5.html), leiame sealt Triin Soometsa luuletusi hindi keeles ehk devanaagari kirjas, millise kirja tundjaid meie miljoni hulgas on vahest mõnikümmend. Küll aga on seda võimelised lugema kirjaoskajad umbes 680 miljoni hindi hulgast! Proportsioonid on lausa kosmiliselt erinevad ja Triin Soometsa luule läbi on eesti keel, eesti luule „oma nurgast” märgatavalt välja murdnud.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming