Isiklik ja põhjalik Rein Taagepera

Aivar Kull

Rein Taagepera, Määravad hetked. Mälestusi aastani 1960. Fotod autori erakogust. Sari „Palju aastaid”, Ilmamaa, Tartu 2012. 650 lk. Mind paluti kõnelema ilmselt seepärast, et olen seni Rein Taageperast juba mitmel korral kirjutanud, arvustasin aastal 2000 tema raamatut „Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis”, võtsin sõna ühe tema Akadeemias ilmunud artikli puhul ja nüüd 10. mai Tartu Postimehes tutvustasin ka tema värsket mälestusteraamatut. Aga eks iga kriitik tahaks lihtsa tutvustamise kõrval ka natuke kritiseerida. Ja siin jäin ma Taagepera raamatuga päris hätta, sest ei osanud sõnastada ühtegi tõsisemat kriitilist etteheidet ega vihjetki. Vaatasin, et olen üldse arvustanud üle 30 raamatu mälestusi, ka päevikuid ja kirjavahetusi, aga julgen arvata, et Rein Taagepera memuaarid on olnud nende hulgas üks kõvemaid pähkleid. Mälestusi arvustada on ju ikka natuke raske, sest kergesti tekib tunne, nagu tahaksid arvustada teise inimese ELU. Rein Taagepera raamatu puhul on see tunne isegi tavalisest tugevam, sest tema mälestused on põhiosas tõepoolest väga eraelulised ja isiklikud, hõlmates peamiselt autori esimest kahtekümmet seitset eluaastat, mõne kõrvalepõikega hilisemasse aega. Siin on mitmeid autori luulekatsetusi ja päevikukatkeid, palju puhtisiklike emotsioonide, elamuste ja kogemuste jäädvustusi. Teiselt poolt läheneb see raamat oma põhjalikkuselt, faktitäpsuselt ja süvitsi mineva eluloo-uurimusliku kallaku poolest tõsisele teadustööle. Autori isapoolne sugupuu on välja uuritud 250 aasta ulatuses, peaaegu Põhjasõjani välja. Ja näiteks autori venna Arvo (1927–2007) elulugu on peaaegu nagu omaette biograafilis-psühholoogiline lühimonograafia.

Nii et, jah, kui Rein Taagepera oleks avaldanud oma raamatus ära toodud luuletustest koostatud luulekogu, siis oleks selle kohta nähtavasti öelda nii mõndagi. Aga siinse raamatu kontekstis oleks kriitikul igatahes imelik selle lihtsa ja kena nooruslüürika üle nurisema hakata. Võikski siis saalomonlikult öelda, et nii paks, tark, põhjalik ja isiklik raamat räägib enda eest ise ega vajagi mingit kiitust ega laitust. Aga nii-öelda reklaami huvides võib ikkagi rõhutada, et kogu oma ülimalt faktiküllase üksikasjalikkuse juures pole see raamat mingilgi määral kuiv kroonika, vaid seda võib ka vabalt lugeda kui elavas esseistlikus stiilis köitvat reisikirja, mis viib meid autori sünnilinnast Tartust teise maailmasõja lõpuaastate Saksamaale, sealt edasi Aafrikasse Marrakechi ja lõpuks Kanadasse Torontosse. Autori terav psühholoogipilk avab väga veenvalt raamatu arvuka tegelasgalerii (eriti muidugi minajutustaja enese) hingeheitlusi ja käitumismotiive. Ning loomulikult eksistentsiaalseid saatusepöördeid, „määravaid hetki”, nagu seda lubab teose pealkiri.

Selle raamatu põhjal oleks nähtavasti võimalik kirjutada sisukas lühiuurimus pealkirjaga „Rein Taagepera elufilosoofia”. Tema pihtimuslikest ja kaasakiskuvatest maailmavaatelistest ja religioossetest otsingutest (peatükis „Luterliku ateisti usurännak (1939-1959)”) ma oma Postimehe arvustuses juba natuke kirjutasin ja tõin ära paar tsitaati. Tänase sõnavõtu lõpul aga tahan esitada veel ühe autori lakoonilise mõtteavalduse, mis võiks olla raamatu eluvaateliseks kreedoks: „Minu jaoks on alati kehtinud topeltstandard selles mõttes, et nõuan endalt rohkem kui teistelt” (lk 287).

Aga päris lõpuks tahan muidugi kinnitada, et raamat vajaks järge. Loodan väga, et autor ei võta seda kui tüütut kohustust (minu meelest on teosest tunda peale kõige muu hea ja väärtusliku ka ehtsat kirjutamise mõnu, ja just seda tahaksingi edasiseks autorile veelgi suuremates kogustes soovida.

*Sõnavõtt raamatu „Määravad hetked. Mälestusi aastani 1960” esitlusel 22. mail Tartu Kirjandusmajas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming