Irooniast ja empaatiast romaanikunstis

Jan Kaus

 

13. aprilli Sirbis ilmus Toomas Raudami tekst “Evelyn Waugh ehk Kuidas olla irooniline kirjanduses”, mis esmasel pilgul arvustas Waugh’ äsja eestindatud romaani “Peotäis põrmu”, kuid hoolimata lühidusest ulatus olema ka tähendusrikas essee irooniast kirjanduses. Haakuksin siin eelkõige ühe kohaga, kus Raudam esitab põhinõudeid “irooniliseks kirjanikuks olemisel või selleks saamisel”. Punkt nr 1 kõlab nii: “Kirjuta kolmandas isikus. Mina-vorm toob paratamatult kaasa empaatia, mida oleks parem vältida”. Pole kindel, kas Raudam ütleb seda irooniliselt või mitte, igatahes on see huvitav teema, millel võiks kirjandushuviline pikemalt peatuda.

Raudam kirjutab, et iroonilise kirjutuse põhinõudeks on distants kõikide oma tegelastega. Tõsi ta on, et esmapilgul tundub just mina-vorm, loo jutustamine ainsuse esimeses pöördes kõige efektiivsem distantsist hoidumise vorm romaanikunstis. Ometi tundub mulle, et mina-vormis ilukirjanduslik lugu, kus minategelasega luuakse siiski kindel distants, kus minategelasse suhtutakse irooniliselt, tähendab nii sisulist kui vormilist väljakutset. Tõsi, on raske ette kujutada, et sellises kirjutuses oleks võimalik “puhas” iroonia – “puhta” iroonia esinemise võimalikkus on üleüldse omaette küsimus –, Raudam kirjeldab ju selle võimatust ka esmapilgul väga iroonilise Waugh’ “Peotäie põrmu” hõllanduslikus finaalis.

Üks ehk XX sajandi teise poole filigraansemaid romaane, John Fowlesi “Maag” kasutab võtet, kus teose minategelane, teose kangelane on loetav ühtlasi ka selle antikangelasena. Kuid mitte pelgalt – Nicholas Urfe’i puhul pole tegu selgepiirilise antikangelasega, vaid tegelasega, kellele saab kaasa elada ja tunda. Fowles on teinud ju kõik, et Urfe oleks sügavuti avatav, ambivalentne, ta hülgab Raudami kirjeldatud puhtalt iroonilise, seega ka väga napi, otsesele kõnele keskenduva kirjutuslaadi, laskudes just tegelase enesepeegeldusse, dialoogide läbi- ja ülemõtestamisse, lehekülgi kestvaisse kommentaaridesse. Niisiis peaks Urfe’i ohtrasõnaline enesepeegeldus ja -õigustus tegema lugejapoolse distantsisäilitamise võimalikult raskeks, ometi avaneb “Maag” mitmelegi lugejale kui võitlus minategelase hinge(puhtuse) pärast, mis väljendub ka Nicholase valikute ja eelistuste kahtluse alla seadmises. Tõsi, õieti on “Maag” loetav ka lihtsamalt, positiivse Nicholase ning negatiivse Conchise vastandusena – tean selliseid lugejaid rohkem kui neid, kes näevad Nicholases eneses Fowlesi teose põhilist küsimärki. Kuid on oluline, et “Maagi” minajutustaja on loetav mitte ainult kas iroonilises võtmes või empaatilises võtmes vaid ka nii iroonilises kui ka empaatilises võtmes (seda samaaegselt, ühes ja samas lugemises).

Selline saavutus pole sugugi enesestmõistetav, kuna reeglina eeldab ainsuse esimese pöörde kasutamine tõesti seda, et minategelane on ka raamatu positiivne kangelane, sageli lausa protagonist. Teisalt aga on kergem hoida irooniat ning empaatiat lahus; ka meisterkirjanikel ei pruugi iroonia ja empaatia ühes tegelases kohtuda või ühelt tegelaselt teisele liikuda. Näiteks ühe parema eesti kirjaniku Oskar Lutsu Paunvere-lugude pentaloogias võimendub mingis mõttes Arno Tali ja Jorh Aadniel Kiire vastandus just autoripoolse empaatia-iroonia teljel. Talisse suhtub autor jätkuva ja süveneva sümpaatiaga, Tali on romantiline, kannatav kangelane, tundlik ja salapärane natuur, kelle olemuse sügavus ja sellest sügavusest tulenev traagika avaneb täies mõõdus alles “Sügise” lehekülgedel, kus Arno puistab Lestale oma südant – avades lausa strindbergliku eksistentsiaalsusega salapärase Virve (kellele kirjutatud kirja Teele “Suves” salaja loeb) armastamise loo. Tali muutub Lutsu käsitluses peaaegu ebamaiselt positiivseks kangelaseks, kes räägib oma kannatustest teatud stoilisuse ja isegi irooniaga. Empaatilisele Talile vastandub groteskne Kiir, kelle ebameeldivus süveneb “Sügises” lausa usutavuse piirini. Lutsu iroonia Kiire suhtes muutub peaaegu vaenulikuks sarkasmiks.

“Maagi” juurde tagasi. Muidugi pole Urfe ainuke tegelane õhtumaise romaani ajaloos, kellesse autor suhtub üheaegselt iroonia ja empaatiaga. Mõeldagu kas või Balzaci Lucienile, kelles ühendus kergemeelne edevus ning intuitiivne südamlikkus – iseloom, mis pani mefistoliku Vautrini Lucieni surma puhul kibedaid pisaraid valama. Kuid asja konks tundubki olevat selles, et Urfe’i vastuolulisus, tema karakteri areng ja lõpetamatus antakse edasi minategelase enesepeegeldusena. Ka see pole ainukordne – Vladimir Nabokovi “Lolita” minategelase puhul on selgelt tegu isiksusega, kellega on raske samastuda, kuid samamoodi on raske tema vastu mitte huvi tunda. Võib vaid kadestada Nabokovi suurepärast võtet panna Humbert Humbert hiilgavalt väljenduma. See annab alust väita, et ta kehastab kinnitust seisukohale, et ka “elukauge” intellektuaal võib olla julm ning et kõnealuse tegelase julmus väljendub uudishimupuuduses teiste inimeste (näiteks oma armastatu) kannatuste vastu. Humberti kalkuleeriv iha on ühene, talle endale selge, seega peaks Humbert mõjuma küll huvitavana, mõneti lausa kütkestavana, kuid empaatiat on ehk tema suhtes raskem tunda. Nicholas aga alustab “pimedana”, ta ei näe ennast oma loo alguses sugugi selgelt, seega on ta emotsionaalselt arusaadavam. Juba psühholoogiliselt on huvitav, kuidas raamatu minategelane, rääkides lugejaga usalduslikult, peaks tegelikult viima lugeja (tahtmatult!¤) eksiteele, mis ühtlasi peaks ideaalis olema ka rännak nii minategelase kui ka lugeja olemuse lätetele. Fowles, keda alati on huvitanud omandatu ja autentse vahekord inimese isiksuses, peaks olema vist kusagil öelnud, et kui poleks inim- ja rahaliste ressursside puudust, võiks iga läänemaine noormees teha läbi samasuguste katsumuste kadalipu, nagu langes osaks Nicholasele, kelle – peetagu teda siis kas positiivseks kangelaseks või tegelaseks, keda tuleks vaadelda distantsilt – lugu katkeb justkui poolelt sõnalt, jättes kõik otsad lahtiseks, jättes lugeja otsustada Nicholase edasised sammud; küsimuse, kas õigus oli autori iroonial või empaatial. Kuid kõige olulisem, et autori iroonia oma tegelase suhtes ei tähenda siin distantsi hoidmist, see pole võimalik juba vormilistel põhjustel (kas mina-vorm tingib alati autori ning minategelase samastumise – mingi piirinigi?). Nicholas on nii “Maagi” küsi- kui ka eesmärk ning näide ilukirjandusest, kus distants ei välista empaatiat ega empaatia distantsi.

Toomas Raudami kirjutuse Suur Ülesanne tundub olevat elu ja kirjanduse ühendamine, kus kirjandus on elu ning elu on kirjandus – igas minategelases on seega ühtlasi “mind ennast”, kõiki “minasid”; lugejat, lugejaid. Sellises nägemuses tundub Fowlesi võte – vaadata “mind” ühtlasi soojalt ning irooniliselt – eriliselt kütkestav. Nicholase areng, kus isiksuses selginevad enesekriitilisus ning eneseusaldus, nii et üks ei lämmataks lõpuks teist, tundub ju ideaalsena, idealistlikuna ka väljaspool “Maagi” piire. Paraku jääb elu Fowlesi majesteetlikule konstruktsioonile alla. Avatagu kas või televisioon ning tunnistatagu, kuidas eneseusaldus muutub eneseimetluseks, kuna esimesest puudub enesekriitilisus, eneseavastamine, ehmumine endast, eneseiroonia.

 

¤ S.t Nicholas tahtmatult, Fowles tahtlikult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht