Ironiseeriv luulekuningas oma kaanoni võrgus

BORIS VEIZENEN

Mu kahemõtteline kuulsus

On kahemõtteline mitte selle pärast,

Et ausse valesti ma tõstet

Mitte mu talendi järgi …

 

Vaid kuna ilmne väljakutse

Ja tinglikkus on minu värssides?

Ja palju kirbeid üllatusi

Kapriisitsevais sõnades?

 

Igor-Severjanin, „Kahemõtteline kuulsus“

 

Tänapäeva eesti, aga isegi vene lugeja tunneb Igor-Severjanini (1887–1941) loomingut suhteliselt halvasti. Omal ajal luuletajate kuningaks kroonitud autori luuletustest tuntakse praegu parimal juhul ära igihaljas „Ananassid šampanjas“ või palju kära tekitanud „Geenius“, kus luuletaja viskab lugejatele ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta näkku, et tema see geenius ongi. See äärmiselt mänglev, vitaalne ja eneseirooniline Igor-Severjanini loomingu osa on paraku jätnud varju tema tõsisemad ja sügavamad tekstid. Sedagi teavad vaid vähesed, et suure osa oma elust elas kirjanik Eestis ning oli abielus eestlannaga, kes oli talle abiks ka paljude eesti luuletajate tekstide tõlkimises. Ei huvitu Igor-Severjaninist ka viimaste aegade kirjandusloolased, nii et ta kuulub nende väheste hõbeajastu suurte autorite sekka, kelle kohta pole veel ilmunud põhjalikku ja detailset eluloolist käsitlust. Tema luuletuste eestikeelsed tõlked on laiali ajakirjades ja krestomaatiates, esimest korda ilmusid need ühiste kaante vahel alles sel aastal Anne Ratmani koostatud ja tõlgitud kogumikus „Aeg hümnistada“. Kuid enne kui selleni jõuame, tahan veidike mõtiskleda Igor-Severjanini loomingulise omapära üle.

Nimi Igor-Severjanin on mõistagi pseudonüüm. Selle kirjapildi üle on peetud poleemikat, jõudmata kokkuleppele, kuid vähemalt tema emigratsioonieelse luule puhul tuleks see siiski sidekriipsuga kirjutada. Igor-Severjanini pärisnimi oli Igor Lotarjov. Mis puutub luuletajate kuninga tiitlisse, siis selle sai ta 1918. aastal, kui Moskva polütehnikumi muuseumis leidis aset üritus, kus luuletajad ja näitlejad lugesid publiku ees luuletusi ning publik valis esinejate seast võitja. II koha sai Vladimir Majakovski.

Igor-Severjanini äärmiselt suure populaarsuse (sh mitte ainult Venemaal – ta käis oma luulet lugemas ka Lääne- ja Põhja-Euroopas) ja menu pärastise vaibumise põhjusi on mitu. Üks olulisem peitub kindlasti ka hõbeajastule omases suhtumises, mille järgi peab teatud ilukirjanduslikule esteetikale alluma ka kunstniku eluline eneseväljendus: ta peab etendama mingit kindlat rolli, mängima lugejate ootustega, publikut šokeerima jne. Luuletaja pidi positsioneerima enese kui ülima olendi, maagi ja sõnapreestrina, asetama end teistest palju kõrgemale kohale. See ei olnud midagi uut, vaid juba groteskseks kulunud võte XIX sajandi romantikute pagasist. Loomulikult oli Igor-Severjanin selle kasutamisel läbinisti irooniline, võib koguni täheldada, et ta järgis meelega kuulsa Kozma Prutkovi eeskuju. Prutkov oli XIX sajandi keskpaiku mitme autori loodud kirjanduslik fantoom, kes kirjutas äärmiselt ennastupitavat ja paatoslikku luulet, naerdes välja minevikulised romantilised konventsioonid.

Suur erinevus Igor-Severjanini ja Prutkovi vahel seisnes aga selles, et kui Prutkov oli puhtalt satiiriline „väikekodanlasest geeniuse“ portree ning tema nime all ilmunud tekstid olid avameelselt enesesarkastilised, siis Igor-Severjanini luuletusi iseloomustab suur väljendusrikkus, ajastule omane intrigeeriv keeleline mänglevus, haarav elujanuline mahlakus ning lõbusus. See oli, jah, koketeerimine publikuga, tore poosetamine romantiliste klišeede taustal, varuks hõbeajastule omased luuleavastused, kuid tulemuseks sai särav võimas luulepidu, mis õigupoolest jäädvustas väga täpselt tolleaegse massilugeja esteetilist maitset. Nii ananassid šampanjas kui ka sirelijäätis, fokstrotid, cinema’d ja lotod olid ajalooliselt tähenduslikud motiivid ja nendesarnaseid, aga vähem õnnestunud tekste võib leida ka teistelt toonastelt autoritelt. See oli oskuslik ja moekas „tühi“ luule neile, kes nagu Leo Tolstoi otsisid tõsisust ja sügavust. Igor-Severjanin on küll ise luules väitnud, et „ta ei ole üldse see, mis temast arvab mõni kergats“, kuid arusaamatuks jäänud kunstniku imago oli teadlik mängu osa, nagu ka kergelt põlastav suhtumine oma publikusse (mis tollele just meeldis).

Ananassi- ja sirelijäätisepidu lõppes oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja puhkemisega Venemaal. Emigratsioonis (alates 1918. aastast Eestis) algas Igor-Severjanini uus ja teistsugune loominguline periood, kuid see nostalgiast ja argimuredest sündinud ebapidulik luule pole kunagi saanud nii populaarseks kui tema varasemad teosed. Osalt seetõttu, et see vajanuks teistsugust publikut, aga teiseks jäidki Igor-Severjanini kodumaaigatsus ja kurvameelsemad mõtisklused elu ja saatuse üle kahvatumaks kui tema ekstsentriline ja hoogne luulekarjääri algus. Nõukogude kirjandusteaduse silmis sai ta aga topeltmiinuse ideoloogiliselt sisutühjade luuletuste ja emigreerumise pärast. Huvi Igor-Severjanini vastu elavnes alles nõukogude aja lõpus, mil Tartu ülikooli emeriitprofessori Sergei Issakovi eestvedamisel anti välja tema paremiku venekeelne kogumik „Teosed“ („Сочинения“, 1990).

Igor-Severjanin kuulub nende väheste vene kirjanduse hõbeajastu suurte autorite sekka, kelle kohta pole veel ilmunud põhjalikku eluloolist käsitlust.

Igor-Severjanin kuulub nende väheste vene kirjanduse hõbeajastu suurte autorite sekka, kelle kohta pole veel ilmunud põhjalikku eluloolist käsitlust.

Wikimedia Commons

Kogumiku „Aeg hümnistada“ puhul on tegemist vihikulaadse trükisega, millesse tõlke autor on valinud mõningaid olulisemaid luuletaja tekste. Arvestades, et kogumiku peamine eesmärk on luuletaja loomingu põhijoonte tutvustamine, tuleb valitud formaat heaks kiita (seda enam et koostaja sõnade järgi võib luulevihikuid tulevikus veel ilmuda). Põhjendatud näib ka kogumiku tekstide rühmitamine kolmeks osaks. „Ilusa elu“ osas on luuletused, mis rõhutavad autori maailmanägemise kontraste kuulsatest ananassidest „maasse vajunud hüttideni“. „Elus“ leiame rohkem tundelist ja veidike ka Eesti-teemalist luulet. Viimase osa „Igor Ise“ puhul on tegemist väikse katsega maalida Igor-Severjanini poeetilist autoportreed. Selline jaotus on veenev, kuid eelistaksin kronoloogilist esitusviisi, mis võimaldaks paremini näha luuletaja loomingulist arengut ja temaatika varieerumist, seda enam et tema eri ajal kirjutatud tekstide tonaalsus on väga erinev alates intrigeeriva maski kergemeelsetest müstifitseerivatest pihtimustest kuni päris lihtsate ja siiraste tekstideni.

Luulevihiku pluss on kindlasti ka selle kakskeelsus, tänu millele saavad seda lugeda nii eesti kui ka vene lugejad ning veenduda, kui keeruline on Igor-Severjanini õhulist graatsilist luulet teises keeles kõlama panna. Tõlke autori ja konsultant-toimetaja kirjutatud sissejuhatustest ning vihikus leiduvatest vahekommentaaridest kumab läbi suur vaimustus ja armastus luuletaja vastu, antakse ka väike sissevaade sellesse, kuidas see huvi alguse sai. Raamatu kujunduses on üritatud haakuda luuletaja tekstide väljapeetusega – nii heas kui ka halvas mõttes. Veidi imelik tundub otsus märkida tärnikesega need luuletused, millele tõlke autor on kirjutanud saateviisi – lugeja neid ju kuulata ei saa. Ehk oleks võimalik ka laulud CD-l või internetis avaldada?

„Aeg hümnistada“ on hea sissejuhatus neile, kes ei ole kunagi Igor-Severjaninist kuulnud. Muidugi võib vaielda mõningate tekstide valiku ja tõlkedetailide üle või avaldada soovi, et kogumikus oleks rohkem tekste (sh neid, mis on seotud Eesti, kohaliku elu ja kultuuri reaalidega), kuid igal juhul on olukorras, kus kirjandusloolased ja soliidsed väljaanded vaikivad, vaja ka selliseid väiksemaid laiale lugejaskonnale mõeldud valikkogusid. Isiklikult sooviksin siiski ühel päeval näha suurt eestikeelset Igor-Severjanini väljaannet, kus peale luuletuste oleks nii põhjalik elu ja loomingu ülevaade kui ka lugejat abistavad faktoloogilised ja kirjandusteaduslikud kommentaarid. Teades, kui väga oli luuletaja kiindunud Eestisse ning kuidas ta tundis huvi siinse kultuuri ja luule vastu, mind isegi üllatab, et seda ei ole veel välja antud. Loodan, et „Aeg hümnistada“ on alles esimene samm sel teel. On aeg õppida tundma omapärast luuletajat, kes lõi mängides iseenda piduliku kaanoni ja jäi siis sinna lõksu. Või kas ikka jäi? Tulevased väljaanded võiksid hoopis aidata kujundada uut Igor-Severjanini kaanonit, milles oleks näha mitte ainult vene, vaid ka eesti kultuuri mõju luuletajale, ja vastupidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming