Inimnäoline postmodernism – sõnaga üksi ja eluga tagasi

Berk Vaher

Kui Anti Saar Vikerkaares avaldatud debüütteksti eest kirjandusfestivali “Prima vista” Esimese Sammu auhinna pälvis, oli tema raamatki juba ilmunud – tõendades, et too Vikerkaare-tekst polnud juhuslik ega ainuline, vaid osa avaramast tekstivõrgust, mille loojaks on noorautori kohta (või taevas hoidku, mis tahes eas autori kohta) tavatul määral kirjasõna üle juurdlev inimene.

See juurdlus ei lubanud tal erinevalt mitmest teisest kaasaegsest oma tekste kohe esimese soojaga laiema lugejaskonna ette paisatagi; raamatusse on sisse jäänud ka tõdemus: “Olles jätkuvalt oma loomingu ainukeseks lugejaks, võin seega rahuldustundega nentida, et kirjutan keskmisest suurema lugemusega sihtgrupile.” (Lk 137). Ju on siin tiba eneseirooniat ka, aga ikkagi on tõdemus vägagi eluterve. Saar ei ürita iga hinna eest meeldida, vaid deklareerib oma hinnangu nagu möödaminnes: “Halb raamat on sul kaasa sattunud. Lihtne ja kerge ja edeneb kähku, aga see just lugemise raskeks teebki.” (Lk 67) – ometi vastukaal tootmis- ja tarbimismaania promotavale väärarvamusele, et iga seapeet võib “maksumaksja” positsioonilt kirjanikele “laheda lugemise” nõudmisi esitada!

Saar on harva otseselt konfrontatiivne, ent läbivalt nõnda aus ja siiras. Nood viimased sõnad võivad kõlada eksitavalt – liiga sageli on neid kuritarvitatud vagatseva kompleksidega liputamise kohta või mõne bluffharitlase pealiskaudsete purtsatuste õigustamiseks. Saare ausus ja siirus pole ennastmüüv, vaid lugejat tekstis aina kahtlema ärgitav: käibeliselt “arusaadav” jutustamine ongi mitte otse-, vaid eksitee, ning kui kirjutaja tahab ise mingisugusegi arusaamiseni jõuda (saati siis kedagi teist selleni viia), peab ta kirjutades unustama populistliku lugejakuvandi ja jääma sõnaga kahekesi:

“Suhtlemine on ladus, kui keskendutakse omaksvõetud tähendustele ning mitte sõnale endale – aru andmata sellest, et tegelikult komberdab teade kõnelejast kuulajani mööda sõnade kõverat joont.

Aga mina jäin sõnaga üksi. /—/ Mul pole enam kuulajat, pole tarvidust taotleda silmakirjalikku otseteed kokkuleppelistes tähendustes – oleme ainult mina ja sõna.” (Lk 51).

Ühelt poolt ta deklareerib: “Ühtki kehalist aistingut – lõhna, maitset, heli, puudutust – ei leidu väljaspool olevikuhetke, tajud on alati siin ja praegu.” (Lk 11); teiselt poolt tajub ajalõhet sama aistingu tunnetamises mitte ainult selle kirjapanija ja kirjapandu lugeja vahel, vaid isegi sama kirjutamisakti piires. Ühelt poolt püüdleb ta tekstist läbi ja üle, sõnade-eelsete eluilmutuste poole; teisalt on need tema mälus selgelt taastatavad just läbi teksti ja lugejale edastatavad ainumalt sel moel. See on ühtaegu äärmise võimu ja äärmise abituse positsioon ning Saart see nii ängistab kui lõbustab. Ta võib nentida: “Mees jõudis minuni, lausus sõnad, mis ta suhu olin kirjutanud.” (Lk 20) või mängelda: “Kirjutaksin su tõtlikku sammu tagasihoitud kahetsuse ja süü; kirjutaksin su komistama tänava äärekivil; kokkupõrkes möödujaga laseksin sul reeta kaotatud enesekontrolli. /—/ Liiklusmürasse Vaugirardi tänava kohal kirjutaksin su nime – hüüumärgiga otsas, jutumärkidega ees ja taga.” (Lk 31).

Lugeja, kes eeldab tekstilt maksimaalselt läbipaistvust, “loo” edastamist ilma emma-kumma konstrueeritusele tähelepanu tõmbamata, pistab kisama ja viskab raamatu käest. Lugeja, kes tahab oma lugemisest arusaamiseks mõista, kuidas loetav kirja pandi, tajub neid sõnu märksa elusamana kui rutiinselt “lugejasõbralikku” löga.

Nõnda võib kahtlustada, et Saare raamatu lugemine jääb gurmaanide pärusmaaks – nagu on läinud autoritega, keda tema raamatust kas otsese mõjutajana ära võib tunda (ennekõike Madis Kõiv oma aja-, koha-, keele- ja mälumetafüüsikaga, aga ilmsesti ka Toomas Raudam, kes Saart omajagu hea nõuga olla toetanud), vähemalt mõttekaaslaseks pidada (Aare Pilv, Ülar Ploom) või siis kirjandussituatsioonide kõrvutamisel positsioonilt kõnealusele debüüdile analoogiliseks lugeda (Jaan Unduski “Kuum”). Ent miks ei pruugiks temast saada Kaplinski või Tode tuntusega kirjanikku? Nendegi kohalolu on ta raamatus olemas: “Kuid õhk, mis mu kopsudesse sukeldus, oli tol korral tühi – tühi lõhnadest, tühi tolmust ja värvidest.” (Lk 16); “Usu: mis tahes seisus me suhted ka poleks – ma ei lubaks seda juhtuda – lasta sul saada Ida-Euroopa anonüümseks eksootikaks mõnes haiges fantaasias.” (Lk 32).

Ometi on selle raamatu iseväärtus märksa suurem kui viidete ja eeskujude summa. Juba siis, kui neid jutte käsikirjas lugesin, hakkas mind kummitama äratundmine, mille sõnastamiseks laenan fraasi Hasso Krulli “Katkestuse kultuurist”: “…kõige iseloomulikum tunnus on kindlasti see, et teda ei olnud olemas enne, kui teda enam ei olnud olemas.”

Krull kirjutas nõnda 1980ndate eesti kirjandusest; Saare puhul pean aga silmas postmodernismi. Seda(gi) sõna on ebamugav pruukida – eelmise aasta kirjandusarutlustest käis sageli läbi mõte, et po-mo on nii maailmakirjanduses kui Eestis end ammendanud ja/või oma taotlustes nurjunud ning (taas) on aeg viljelda psühholoogilist realismi või siis eepilist “tõe ja ilu” kunsti (mis praktikas teostuvad enamasti vastavalt olmekirjanduse ja jutlustamisena).

Erandid kinnitasid reegleid – Kiwa “Roboti tee on nihe” ja kogumik “Kangelasema toitepiim” tundusid mitmetele literaatidele kätte näitavat selle non plus ultra, mille ette tõmmati mõistlikkuse piir; sellest piirist demonstratiivselt üle kolijaid võib pidada juba häälekandjaiks millelegi uuemale (elik hästiunustatud ja ümbermõtestatud vanale – esimest “sünnipärast” küberkodanike põlvkonda kõnetava Barthol Lo Mejori “popdada” kulgeb suurel määral pigem romantismi kui vana dada jälgedes).

Niisiis – oleks justkui olukord, milles midagi programmiliselt postmodernistlikku ei peeta ka kirjandusinimeste endi poolt enam vajalikuks lugeda ega mõista, saati siis laiemale ringile soovitada. Ent ennäe – seepeale ilmub kohe midagi, mis kõnetab ka uuenenud maitset (kuna teksti võib rahumeeli pidada ka näiteks psühholoogiliseks realismiks) või konservatiivseid hoiakuid (kuna Saare raamatus on omajagu nii külarealismi kui kõrgmodernismi), ent mis ometi on ka postmodernistlik “kirjutamisest kirjutamine” par excellence. Tuletades meelde, et just toosinane kirjutamisakti enda läbivalgustamine oli postmodernismi pärisosa, ja mitte brändide, anglitsismide ja suguosadega vehklemine.

Tõsi, omajagu eesti kirjanduses viljeldud dekonstruktiivset postmodernismi paigutus sel määral abstraktsiooni või virtuaalsusse, mingisuguste kultuurilooliste märkide või meediavõtete ruumi, et süvenemisvõimelisemgi lugeja jäi nõutuks: mida selle lugemine ütleb mu inimeseks-olemise argikogemuse kohta? Saare tekstuaalsete enesekummutuste mäng ja äng toimib aga üsnagi koduses miljöös. Nimiloos küll ka Pariisis, ent domineerima jäävad külaelu kunagises Emajõe kolhoosis ning Tartu Karlova linnaosa agulimaastik, mis kohati aadressilise täpsusega kaardistatud: “Kuu 4–11, Tolstoi 14–3, Sõbra 35c–2”, loetleb autor oma elukohti. (Lk 15).

Needki pole pelgalt nimed ja numbrid: raamatu kolmest tekstist viimases ja pikimas täidab Saar ühe avaloos seatud ülesannetest (“Õmmelda paik lüngale Karlova kohal”, (lk 15) ning kujutab detailselt Tartu Karlova linnaosa eluolu ja miljööd ühes kahekorruseliste puukuuridega, külmunud torudega ja naabrite isevärki harjumustega; viimastes võib olla madsenlikku “inimeste jutustamise” hüperbooli, aga miks mitte ka kajastusi sellest, kuidas reaalsed inimesed oma elu jutustavad: näiteks dotsendiproua “saunategu” (lk 125) pruugiks aduda nii maagilise realismi piiril triivimisena kui ka muheda agulirealismina Lutsu moodi. Ja ei ole Luts ega keegi teine mu teada veel Tartu talvest nii muherealistlikult ja samas ülemlaululiselt kirjutanud kui Saar! (Nt. “Punane piiritusetilk katsus kolvikesse aknataguse termomeetri alumises otsas kerra tõmmata, aga päriselt ära ei mahtunud.” (Lk 88).

Jutukstulev linn või linnaosa sulab orgaaniliselt sisse Saare erku keeletajusse: esimeses tekstis “Lünk Karlova kohal” seisab kirjas, et “Kesk tänav on nagu ta nimi, mida kõnes korralikult käänata ei anna; mis lõpeb luksatusega, kuid mida ütlemata Karlovast läbi ei pääse.” (Lk 20). Olgu see üks sõnasõnalisem illustratsioon neile pürjelitele, kes Tartu kultuuripealinnaks kandideerimise esseekonkursi võidutööd lugedes ei suutnud kuidagi aru saada, mida tähendab “linna kõnelema”. Aga Anti Saar (kes selle võiduessee kirjutaski) kõneleb linna ja ka külamaastikku nii raamatus kui elus ka veel komplekssematel viisidel – milleni võimupositsioonilt nähtavasti ealeski ei küünigi.

Saarele on oluline kirjutada nii, et see mitte ei kirjelda ega imiteeri elu, vaid tuleb äratuntavalt elust ja saab eluks. Kirjutamise ja elamise lahutamatus ja kummati ka määratu kattumatus kummitavad Saart ikka ja aina; need võimenduvad konkreetse ja abstraktse piire hägustavaist kujundeist, olgu need hetkelised (“Eileõhtused küsimused kakerdasid äädikakärbestena tühja veinipudeli kaela ümber”, lk 33; “Mida kauemaks ma jään, seda kindlamini püsib ettekääne kohvitassi põhjas”, lk 52) või kogu teksti läbivad (jalgrattur viimases loos). Ning ülimal määral – noid kolme lugu läbiv “Sina”-kõnetamine, või õigemini tolle “Sina” öeldu tagasikirjutamine: selle sõnumi tunnetamine, millest elus suuremat pole.

Ehkki Saar kirjutab ka: “Sõnad on mu ees valgel paberil – elu kestab edasi mujal. Sõnad on riid, aga elu on rahu, mis sõnust ennast määrida ei lase.” (Lk 112), suunab ta lugejat elu juurde just sõnadega, just nende sõnadega – nii ei jää need ellupöördujast maha nagu nii paljud kirjutatud sõnad.

 

“Üheainsa tähepauna tõmbamise jooksul jõuab rihtida tuhandesse ilmakaarde – kaugele, kaugele endast ära ja kaarega koju tagasi.”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming