Indrek Koff – ei noh, täitsa normaalne mees ju

Jan Kaus

Jan kausi intervjuu Siugja Sulepea laureaadiga        FOTO: Piia Ruber SIRP: Palju õnne Siugja Sulepea auhinna puhul! Milline lause auhinna pälvinud „Eestluse elujõust” kõlbaks iseloomustama selle uudisega seotud tundeid ja mõtteid? INDREK KOFF: Mis nüüd mina, lihtne inimene.  Räägi, kuidas ja millal tärkas sinus sügavam huvi kirjanduse vastu? Kas näiteks su gümnaasiumiaegsed õpetajad saavad praegu  öelda, et Kofi ilukirjanduslikud huvid ilmnesid selgelt juba koolipõlves? Lapsena olin tihti haige ja mis sa hing siis kogu selle ajaga ikka peale hakkad – lesid voodis ja loed. Õnneks ei olnud ETVs ja Kesktelevisioonis päeva ajal vist saateid ka. Mõni raamat kulus ikka päris pähe. Väga oluline suunaja oli vanem sõber Andrus Joonas, kelle seltsi sattusin umbes 13aastasena. Olime väga vaimlised, ikka kohe rõhutatult vaimlised, lugesime päris palju ja päris huvitavat kirjandust. Igatahes hea kirjandusõpetaja Elma Künnapas ja teisedki Sütevaka kooli õpetajad ei pidanud mulle eriti peale käima, et ma ometi raamatu kätte võtaksin. Umbes kümnendas klassis kirjutasin klassivendade eeskujul natuke rämeluulet ka, tegime isegi ühe samizdat-luulekogu, aga siis jäi kirjutamine aastateks soiku, polnud sellist mõtetki, et võiks midagi kirjutama hakata. Miks ma vanuigi jälle „sule” haarasin, ei oska  öelda, ju see pidi siis nii minema. 

„Eestluse elujõust” on mitmes mõttes erandlik teos. See paistab silma juba harva esineva žanrimääratlusega: „hüsteeriline traktaat”. Kuidas ja miks jõudsid sellise vormini?

Lihtsalt turgatas pähe, nii nagu raamatu idee ja tekstki, mis lõpuks kirja sai. Tundus õige. Pärast vaatasin, et tekst vastab määratlusele üsna täpselt. Kontrollisin ka EKSSist, mille järgi traktaat on „arutlev uurimus, mingi üksikküsimuse  arutlev käsitlus”. Kas ta on arutlev ja kas ta on uurimus, see vist on suhtumise küsimus. Ise arvan, et on. Ja hüsteeriline? Ikka, jah.       

Kas „Eestluse elujõust” kui eestikeelsete käibeväljendite koondkogu võiks sinu meelest käsitleda pigem avastamis- ja mängurõõmu, keelelisi ahhaa-elamusi pakkuva esteetilise eksperimendina või hoopis pedagoogilise, rahvavalgustusliku „töövihikuna”?

Sa pakud oma küsimuses juba kaks hääd võimalust, kuidas sellele tekstile läheneda, aga  eks neid ole ehk rohkemgi – ilu pidi ju vaataja silmades olema, mitte kirjutaja ega lausuja pääs! Näiteks võib seda traktaati lugeda nagu jutukat, olen vähemalt selle poole püüelnud. Aga soovi korral võib mu teksti võtta kui lihtsalt soperdist või lausa solvangut. Võib koguni minna raamatukokku, korrektorteip taskus, ja veeta mõnegi meeldiva tunni ebasobivaid kohti kinni kleepides. Mida rohkem arusaamu üks teos võimaldab ja mida erinevamaid reaktsioone  esile kutsub, seda rahulolevam võib mu meelest olla tema autor.     

„Eestluse elujõust” sisaldab ka kujunduslikke üllatusi. Karta on, et paljud raamatut käes hoidnud inimesed pole märganud, et seal seisvaid fotosid saab kraapida nagu lotopileteid. Kuidas tekkis selline idee?

Kuidas mõte täpselt tekkis, tuleb küsida kujundaja Piia Ruberi käest. Mina igatahes vaimustusin  sellest paugupealt ja ehkki viimase hetkeni polnud selge, kas Piia hull idee on ka trükitehniliselt teostatav, ei lasknud me sellest lahti. Lõpptulemusega olen väga, väga rahul. Aga kontseptsiooni ei tahaks seletama hakata, las mõtestamine jääda ärksa lugeja ülesandeks.     

Kuigi su esikraamatu „Vana laul” (2006) lüürilisust ja meelenukrust ei saa kuidagi siduda värske teose rahvuslike stereotüüpide lõbusa kuhjamisega, siis on mõlemad  üles ehitatud mingis mõttes sarnase meetodiga: kasutad üht kindlat ja tervet teost läbivat või lausa ülesehitavat kirjanduslikku võtet, motiivi. „Vanas laulus” oli selleks (suudlemata ja suudeldud) suudluste kujund, „Eestluse elujõust” aga tõsiasi, et lõviosa neist lausetest kuulub üldisesse käibesse, s.t ei kuulu tegelikult sinule, vaid „kõigile meile”. Kas selline kahe raamatu vormiline sarnasus on juhuslik või mitte? 

Kas seda nüüd just vormiliseks sarnasuseks nimetada saab? Aga olgu, nagu sa ütled. Miski neid kahte tõepoolest seob ja juhuslik ei ole see miski kindlasti mitte. Ma arvan, see sarnasus tuleb minu aju ehitusest – olen kunstist alati otsinud lihtsust ja terviklikkust. Kusjuures ma ei pea silmas seda, et üks korralik kunstiteos olgu ehitatud nagu Hollywoodi film. Sugugi mitte, saladust ja lahtisi otsi peab olema. Aga mind liigutab alati, kui satun sellise  kunstiteose peale, mille puhul näen, et autori käed on ulatunud embama suurelt ja et nad on samas suutnud emmatava materjali koos hoida. Uuemast eesti kirjandusest näiteks hindan väga Kaupo Meieli „Polügrafisti käsiraamatut” ja Kalev Kesküla „Vabariigi laule” – seda lugesin esimest korda alles kümme aastat pärast ilmumist ja käisin siis tükk aega ringi, kuulutades, et jätkuva aktuaalsuse ja muidu geniaalsuse eest tuleks Kalevile sama raamatu eest teist korda kulka preemia anda. „Elu sumedusest” oli samasugune tervik, mis mulle väga hinge läks.       

„Eestluse elujõust” žanrilist piiripealsust või avatust iseloomustab ka tõsiasi, et esimene kord jõudis see avalikkuse ette suulises ettekandes – nii et kaunis teatraalse olekuga tekst. Millisel määral on selline tekstuaalne avatus elavale esitusele olnud taotluslik?

Ma pean vist alustama sellest, et ega ma oma tekstide puhul midagi nii väga taotlenud ei olegi. Nad on kuidagi ise tulnud, kusjuures üsna piinaval ja ebameeldival moel. „Vana laul” pressis ennast välja selliste sünnitusvaludega, mida ma ei uskunud olemas olevat. Pidasin igasugust loomepalangu-juttu haledaks väljamõeldiseks, aga siis sain otsekui karistuseks selle ise kaela. Traktaadiga oli natuke sama lugu: käisin mitu nädalat ringi, märkmik näpus, ja vehkisin palavikuliselt üles kirjutada, mis kõrv kuulis ja sisemine hääl pähe tõi. Ühesõnaga, teadlikust taotlusest ei saa siin  õieti rääkida. Aga tõsi ta on, et kirjutamise ajal kujutan peaaegu et tahtmatult ette, kuidas ühte või teist tekstijuppi kõva häälega lausuda oleks. Eva, mu armas küljeluu, funktsioneerib ka mõnes mõttes samamoodi. See pole juhus, et ta on enamasti teatrile kirjutanud.       

Millist lauset või väljendit „Eestluse elujõust” pead oma isiklikuks lemmikuks ja miks?

„Ei, ega ma ei ütle”.       

Üsna harva „juhtumina” oled nii tähelepanu vääriv autor kui ka võimekas tõlkija. Kas väljendav ja vahendav poolus ei kipu teineteist häirima?

Seni ei ole märganud, et kipuks. Aga äkki tegelikult häirib ja mina ei ole lihtsalt tähele pannud? Kui „sädelev loojanatuur” hakkab mu tõlgetest välja paistma, siis antagu palun märku! Kui tõsisemalt rääkida, siis see on kahe otsaga asi. Tõlkija peab olema looja, muidu saab ta küpsetada ainult ühesuguseid saiu, aga kõik raamatud ei ole ju vormisaiad! Ja samas peab  tal jätkuma alandlikkust, et autorit mitte oma maitse järgi kõveraks väänata. Ma arvan, hea tõlkija peab olema väga empaatiline, mis aitab hädavajaliku loovuse suunata tõlgitava autori looduga sobivasse sängi.       

Mil viisil jõudsid prantsuse keeleni?

Koolis oli valida saksa ja prantsuse keele vahel ja siis polnud muidugi kahtlust – esprii, Piaff, Parii, amuur! Aga erialaks sain selle keele küll üsna juhuslikul teel: parim sõber läks proovima, mina unustasin ta mõjul oma muud plaanid ja läksin kaasa. Ja juhtus nii, et sõber ei saanud sisse, aga mina sain. Alles hiljem sain  aru, et olen üsna õigesse kohta sattunud. Saatus?     

Kumba sa ise rohkem lugema kaldud – tõlkekirjandust või eesti algupärandeid? Mida sa viimastel aastatel eesti keeles ilmunust ise esile tõstad? Milline tundub üldpilt?

Kui võimalik, loen raamatuid originaalis. Professionaalne kretinism ei lase tõlkeid tingimusteta nautida, ikka kipub mõni asi silma jääma, mis häirib. Mõnel puhul olen siiski ära unustanud, et loen tõlget, viimati näiteks Torgny Lindgreni „Isa armu” puhul. Geniaalne raamat ning Tõnis Arnoveri ja Anu Saluääre kongeniaalsed tõlked! Eesti kirjandust loen väga hea  meelega, seda ilmub uuemal ajal väga palju ja selle paljususe seas on ka rabavalt häid raamatuid olnud. Kalevit juba eespool mainisin, ta on üks mu lemmikautoreid üleüldse. Pärast pikka pausi sain korraliku vapustuse, lugedes enam-vähem järjest „Katkuhauda” ja „Sedasama jõge”, mis ilmusidki ühel ja samal aastal, kui ma ei eksi. Sass Henno „Esimene arest” on väga tugev raamat, mis liigitati kahjuks lasteja noortekirjanduse alla, mida meil näikse  peetavat alamaks, ja nii ta jäigi mu meelest tõsise kriitikata. Maarja Kangro ahviraamat oli nii hea, et ma lausa üllatusin – näe, kohe päris kirjaniku raamat! Ajakirju ma ei jaksa regulaarselt lugeda, aga õnneks sattusin peale Valdur Mikita „Jänesekapsa teoreemile” ja Anti Saare „Metroskoobile”, mis tekitasid minus vaimustusjudinaid. Eks neid üllatavalt häid raamatuid ole veel teisigi, aga kõik ei turgata kohe meelde ja ega siin poleks ruumigi, et need kõik üles  lugeda ja ära kiita. Igatahes arvan, et eesti kirjandus on rasketest aegadest hoolimata või just tänu neile väga heas seisus!   

Tundub, et käsitled tõlkijatööd ka millegi enama kui vahendamisena. Kui mõelda sinu tõlgitud Michel Houellebecqi „Elementaarosakestele” (2008) või Emmanuel Carrère’i „Vaenlasele” (2002), siis need teosed osutavad ju valusalt lääne inimese vaimsele kapseldumisele ja instrumentalismile, traditsioonide hajumisele. Võib siin näha sellises  valikus laiemat soovi osutada konkreetsetele probleemidele, lüüa häirekella, enne kui hilja?   

Tõlkijana on mu saatus selles mõttes õnnelik olnud, et enamiku raamatute puhul olen saanud nende valimisel tõepoolest kaasa rääkida. Aga „häirekella lüüa” või loota, et ma ühiskonda oma tööga kuidagi mõjutada saaksin … Olen selleks liiga pessimistlik ja ehk ka liiga „mis nüüd mina” tüüp. Kui selle valiku taga midagi on, siis vahest soov jagada neid maailmu, mis on mulle endale korda läinud. Hea on mõtelda, et võib-olla on kuskil inimesi, kellele on mõni  mu tõlgitud raamat midagi andnud, keda ma võin äkitselt mõttekaaslastekski pidada.   

Mis võlub sind Eric-Emmanuel Schmitti juures?

Lihtsus vist, ja julgus lihtsalt kirjutada. Pisut liialdades võib öelda, et kodumaal peab osa peenemaid asjatundjaid teda labaseks autoriks, kes vorbib raha pärast massidele eneseabiraamatuid. Võib ju ka nii, aga mina ei saa sellega kuidagi päri olla. Schmitt kirjutab ju tõesti palju ja eks ta loomingus ole igasugust, aga mõni pärl särab ikka väga eredalt. Mu enda lemmik on „Oscar ja Roosamamma”, kus Schmitt kõneleb  väga ilusalt ja õrnalt ja julgelt nii rasketest asjadest nagu lapse haigus ja surm. Üllar Saaremäe ja Ines Aru on seda Rakvere teatris juba mitu hooaega mänginud ja mängivad küllap veelgi – nad on leidnud koduse ja kuidagiviisi õige mooduse neid raskeid asju publikuga jagada ja sellest vist saadakse aru. Nad oskavad teha nii, et ei lähe läilaks pisarakiskumiseks, aga ei ole ka läbinisti must ja masendav, vaid rohkem tõstab ikka ülespoole. Nii, nagu Schmitt võiks seda  minu arvates mõelnud olla. 

Oled tõlkinud prantsuse keelest mitte ainult  ilukirjandust, vaid ka mõttelugu, sealhulgas kaks Claude Lévi-Straussi teost: „Nukra troopika” (2001) ja sel aastal ilmunud raamatu „Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”. Mida hindad Lévi-Straussi juures kõige rohkem?

Mõtteselgust. Tema seisukohtadega ei pruugi alati nõus olla, aga vähemasti on siis alati teada, millega nõus ei olda. Erinevalt paljudest moodsa aja kunstnikukalduvustega filosoofidest ja muidu teadlastest ei ole Lévi-Strauss  endale iial lubanud hämamist. Ta võib esmapilgul kohutada leheküljepikkuste lausetega, aga lähemal vaatamisel selgub alati, et iga lause taga on raudne loogika. Tema raamatud tuleks teha kohustuslikuks igaühele, kes tahab end mingil põhjusel kirjas väljendada. 

Millist mõju avaldab sulle kriitika? Milliseks hindad siinse kirjanduskriitika praegust taset?

Ikka teeb meele hääks, kui keegi su tööd tähele paneb ja sellest hästi arvab. Eriti muidugi, kui tundub, et arvaja on asjast „õigesti” aru saanud,  mõtleb kuidagi samal lainepikkusel. Mõnikord paneb ikka päris heldima. Tobeda, lahmiva kriitika kogemus mul puudub, Taevaisa on mind seni selle eest kaitsnud. Või on meie kriitika nii konstruktiivseks läinud, et huupi enam ei tümitata? Ei oska arvata, selle valdkonna kohta mul mingeid eriteadmisi ei ole ja umbluud ei hakka ka ajama. 

Edasised ilukirjanduslikud plaanid?

Neid praegu ei ole. Õieti, paar mõtet on pääst  läbi käinud, aga need on kängu jäänud ja nendega tegelemine on ametlikult edasi lükatud selle ajani, kui väiksemad lapsed lasteaeda lähevad. Seni on kogumise aeg.

Küsinud Jan Kaus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming