In memoriam Marcel Reich-Ranicki

Mati Sirkel

18. septembril suri 93aastasena legendaarne saksa kirjanduskriitik Marcel Reich-Ranicki. 1920. aastal Poolas sündinud juudipoisi pere asus 1929. aastal elama Berliini. 1938. aastal küüditati perekond Poolasse ja 1940. aastast peale elasid nad Varssavi getos. Kaotanud kõik lähedased, õnnestus tal koos oma naisega imekombel ellu jääda ühe poolaka „põranda all”. Reich-Ranicki valis elupaigaks siiski Saksamaa ja pühendas oma elu jäägitult kirjandusele, tehes seda väga kirglikus ja resoluutses vaimus. Andrzej Szczypiorski on kirjeldanud seda nõnda: „Tegelikult on Reich-Ranicki Saksamaal tulnukas kadunud maailmast ja vahest see laseb tal näha kirjandust terasemalt, teeb tema vahekorra sellega nii tormiliseks ja tõrksaks.” Marcel Reich-Ranicki lõi endale nime kirjanduskriitikuna Frankfurter Allgemeine Zeitungis, kus ta pikki aastaid jagas hirmu ja armu väga terava sulega, mõnikord küll ka viltu lastes, nagu näiteks Günter Grassi „Plekktrummi” pihuks ja põrmuks tehes.
Tõeliseks „kirjanduspaavstiks” sai ta aga 1988. aasta telesaatega „Kirjanduslik kvartett” (aastani 2001  77 saadet), mille tohutu menu toetus peamiselt põhitegija värvikale isikule. Ta ei peljanud kaamerat ega hoidnud end oma vaimukates teravustes tagasi. Vahelduva koosseisuga (oluline kaasalööja oli Hellmuth Karasek) mõjutas saade suuresti saksa kirjanduselu ja aitas nii mõnelgi autoril tuntuks saada kas või tänu sellele, et Reich-Ranicki oli ta maha teinud. Ajalukku on läinud saade, kus just siis, kui Reich-Ranicki põrmustas Martin Walserit, prahvatas väljas telestuudio kohal äikesekõmakas. Seepeale tõstis Reich-Ranicki teatraalselt käed taeva poole ja hüüdis: „No vist ikka tohib veel midagi Walseri vastu öelda!”.
1999. aastal ilmusid Marcel Reich-Ranicki mälestused „Minu elu”, millest sai tõeline bestseller, eriti seejärel, kui selle põhjal tehti ka telefilm. Aga kui 2008. aastal taheti Reich-Ranickile anda televisiooniauhind, lükkas ta selle tagasi napi kommentaariga „Jamps!”. Ta oli oluline ka tekstikogumike koostaja ja väljaandjana, näiteks rohkem kui 30 köiteni jõudnud „Frankfurdi antoloogia”. Tema žanrieelistus kuulus luulele.
See üks mees oskas teha tõsisest kirjandusest ka meelelahutuse, kuid intellektuaalset latti madalale laskmata. Ta oskas meediat kasutada ilma selle ohvriks langemata, luues formaadi, mis kadus koos temaga.

Toogem ära tema aasta enne surma ajakirjale Focus antud intervjuu. Härra Reich-Ranicki, rohkem kui aasta tagasi suri teie naine. Te olite peaaegu 70 aastat abielus. Kas mõte surmale on teile sellest peale lähemale tulnud?
Ei. Kui olla minu kombel üle 90 aasta vana, seisab surm alati silme ees. Lähemale tulla ta ei saa. Muidugi tunnen ma oma naisest puudust, iga päev, iga silmapilk. On tunne, nagu oleks üks ihuliige maha lõigatud.

Kas teil on hirm surma ees?
Jah, väga. Aga mulle ei meeldi küsimus sellisel kujul. Ma ei karda surma. Mul on hirm mitte enam eksisteerida.

Teil tuli noore mehena olla Varssavi getos surmaga rohkem silmitsi kui teistel inimestel kogu elu jooksul. Kas see muutis teie suhtumist surma?
Getos oli surm reaalne kogemus. Kui me naisega hommikul kodunt välja läksime, pidime üle tänaval lebavate laipade astuma. Neid viidi lahtiste kärudega minema. Tosiaga tutvusin ma 19aastaselt sel päeval, kui Tosia isa oli end getos oma püksirihma otsa üles poonud. Ta lebas surnult kõrvaltoas. Tosia oli ta alles mõne minuti eest avastanud. Kahe aasta pärast pidime lahkuma minu vanematest Helenest ja Davidist, kui nad getost minema viidi. Mõni päev hiljem kuulsime, et nad olid Treblinka gaasikambrites tapetud. Nii sai surmast midagi väga tegelikku.

Surm kuulub kirjanduse tähtsaimate teemade hulka. Mida võib kirjandusest surma kohta õppida?
Tõelisel kirjanikul võib õnnestuda meile surma meelde tuletada. Meie täiesti isiklikku surma. Igaüks teab, et elu millalgi lõpeb. Kuid harva teeme endale selgeks, et need, kes surema peavad, oleme meie ise, sellal kui maailm ükskõikselt edasi kestab. Kirjandus avab meil mõnikord paariks hetkeks silmad selle tõe nägemiseks, mille ees me nad enamasti kinni paneme.
Kas kirjandus aitab teil toime tulla mõttega omaenda surmale?
Surmamõttega ei saa toime tulla. See on täiesti mõttetu ja hävitav. Võib-olla aitab kirjandus elu vältimatust lõpust teadlikuks saada. Aga sellega toime tulla? On inimesi, kes võtavad endalt ise elu, nagu Kleist, Tucholsky, Hemingway. Nad ei tahtnud enam elada. Aga ma kahtlen selles, et nad surmaga toime tulid. Surmaga ära leppida on võimatu. Enesetapjad valivad surma, kuna see on neile väiksem häda kui talumatu olemasolu.

Kas on mõni raamat surmast, mis on teile erilist mõju avaldanud?
Paljud suured kirjanikud räägivad surmast. Mind puudutas tugevalt Lev Tolstoi raamat „Ivan Iljitši surm”. See pole romaan, vaid pikk jutustus. Aga see, kuidas Tolstoi püüab raamatus kinni surmahaige inimese mõtted, sellise inimese, kes ei taha ega suuda uskuda, et ta ise peab surema koos kõigi oma tunnete, mõtete ja mälestustega ja et seejuures hävib kõik, kes ja mis ta on, see on grandioosne. Tolstoi on kirjeldanud inimese hinge, psüühet nii täpselt nagu vaevalt mõni teine kirjanik. Ta näitab oma kangelase Ivan Iljitši hirmu, tema abitut viha, tema uskmatust, kui ta saab teada, et on surmahaige. Lõpus kirjeldab ta, kuidas kolm päeva kestvas surmaagoonias Ivan Iljitšist lausa pressitakse aeglaselt ja vastupandamatult välja tema elu. Üüratu ja võrratu raamat.

Kas on midagi, mis võib olla lohutuseks omaenda surma puhul?
Ei. Ei ole midagi.

Kuidas kujutate ette teispoolsust?
Pole mingit teispoolsust. Ei ole elu pärast surma. Seega pole ka mingit mõtet endale teispoolsust silme ette manada. Surm on lõpp-punkt.

Kirjanduses on palju teispoolsuse kirjeldusi: Dante „Jumalik komöödia” või Sartre’i „Kinnine kohus”, Sibylle Lewitscharow kujutab oma romaanides ikka ja jälle teispoolsuse maastikke, kus liiguvad surnud.
Ärge nüüd kõike sassi ajage: „Jumalik komöödia” pärineb XIV sajandist, Dante muutis siin teoloogia kirjanduseks. Kas ta tõesti mõnda teispoolsusse uskus, on teine teema. Sartre’ile oli „Kinnine kohus” mõttemäng, ta tahtis teatud filosoofilisi ideid kirjanduslikeks kujunditeks transformeerida. Mõttega teispoolsusele pole sel mingit tegu. Ja kui selline autor nagu Sibylle Lewitscharow praegu arvab, et peab kirjutama sellest, kuidas läheb surnutel teispoolsuses, siis on see selle autori asi. Mina seda lugeda ei tahaks.

Te pole religioosne inimene. Paljud religioonid tõotavad, et elu kestab pärast surma edasi. Kas leiaksite meelsasti lohutust mõnest religioonist?
Ei. Pole elu pärast surma. See on soovmõtlemine. Marx nimetas religiooni oopiumiks rahvale. On tähtis näha tegelikkust sellisena, nagu see on. Ka siis, kui nähtu mulle ei meeldi. Pole mingit mõtet ennast petta. Religioon on nagu prillid, mis hägustab pilku tegelikkusele, pannes kibeda tegelikkuse kaduma leebe loori taha. Seepärast hakkavadki kõik religioonide poolehoidjad nii ägedalt vastu, ei taha neid prille kunagi eest võtta. Mulle ei tähenda see midagi. Isegi getos püüdsin ma näha asju sellistena, nagu nad on, ja endale mitte mingeid illusioone luua.

Mida te teete, et surmamõttega toime tulla?
Surmamõttega ei tulda toime. Sellest me juba rääkisime. Mõte sellele on piin ja selles ei saa midagi muuta.

Te olete nüüd 92 aastat vana. Kui te nüüd kokku võtaksite, mis oli teile teie elus tähtsaim ?
Armastus, kirjandus, muusika, mu perekond, mu naine. Mitte alati selles järjekorras. Kord oli tähtsam üks, kord teine. Need asjad vahelduvad sedamööda, millises olukorras olla.

Kas on midagi, mis teil elus tegemata jäi?
Alati on midagi, mis tegemata jääb. Iseäranis seksuaalses osas.

Kas on midagi, mida te veel heameelega teeksite?
(Pikk paus.) Ennekõike tahaksin, et suudaksin veel võimalikult kaua midagi teha. Kord ma ütlesin, et surma juures kohutab mind kõige rohkem see kindelolek, et ei saa enam järgmise päeva ajalehti lugeda. Ma tahaksin teada, kuidas asjad edasi lähevad. Tahaksin seal juures olla. Ma tahan ikka järgmist ajalehte lugeda. Aga see pole võimalik, millalgi on lõpp.

Nagu ütleb banaalne sedastus, on vanadusel terve hulk puudusi. Aga kas teie meelest on vanadusel ka eeliseid?
Ärge laske endale midagi rääkida vanaduse tarkusest või leebusest. See on sentimentaalne loba. Vanadus on kohutav. See röövib sult aegamööda kõik selle, mis oli sulle armas ja tähtis, kõik, milles sa arvasid võivat kindel olla. Suur  ameerika kirjanik Philip Roth ütles kord: vanadus on tapatöö. Stockholmi akadeemia peaks häbi tundma, et pole talle ikka veel Nobeli auhinda andnud. Rothil on õigus. Vanaduses seisame silmitsi ülivägeva vastasega, me oleme üksi ja jääme aina nõrgemaks. See vastane – aeg – läheb üha tugevamaks ja hävitab meist aegamööda ikka rohkem, ilma et me suudaksime end kaitsta, kuni ta meid lõpuks täiesti kustutab. Mingit eelist ma selles ei näe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming