Imestuse kiituseks

Mis oleks, kui me ei peaks iga nädal vihastama, solvuma ja kaklema, vaid teeksime sinna vahele imestamise nädala?

JIM ASHILEVI

Vonneguti reekviem (EV100 remix)

Kui ristilöödud Eesti Vabariik
peaks leidma hääle
ja irooniataju,
ütleks ta küllap
meie kurvitarvitamise peale:
Andesta neile, Isa,
nad ei tea, mida nad teevad.“

Iroonia seisneks selles,
et me teame,
mida me teeme.

Kui viimane eestlane
on meie pärast ära surnud,
küll oleks poeetiline,
kui Eesti saaks öelda
häälel, mis kerkib
näiteks
Suure Munamäe
tipust:
See on tehtud.“
Inimestele ei meeldinud siin.

*

Sünnipäeval on tavaks saata sünnipäeva­lapsele õnnitlussõnumeid, võib-olla helistadagi. Kui ollakse päris lähedased, minnakse külla, vahel lausa ette teatamata, jah, vahel minnakse ja tehakse sünnipäevalapsele üllatus, ilmutakse talle akna taha, tavaliselt väikse sõprade pundiga, ja äratatakse ta lauluga üles. Viimast juhtub muidugi harva, inimestel pole tavaliselt nii palju aega ja viitsimist. Kõige levinum õnnitlusviis XXI sajandi alguse Eestis on siiski lühike emoji’dest palistatud õnnesoov sünnipäevalapse Facebooki seinal.

Iga endast lugupidav ettevõte on oma toodangule aegsasti vabariigi saja aasta juubelit tähistavad logod külge pannud, iga vorstijupp, šokolaaditahvel, saabas ja sall on tänavu Eestile pühendatud, sest üleskutset „teeme Eestile kingitusi“ on kuulda võetud. Karolina Kapinus. EW49 vandalism, 2018.

Facebookis on inimestel sadu sõpru. Peaks olema robot, et suuta kõigi sünnipäevi meelde jätta. Õnneks on Facebook ise robot ja tuletab iga päev meelde, keda õnnitleda ja keda mitte. Eestiga on selles mõttes lihtsam, et ta on valdavale enamikule oma sõpradest siiski piisavalt tähtis, tema sünnipäeva juba naljalt ei unustata. Facebook ei pea meeldetuletust saatma, kõik kohad on 100. aastapäeva eel juba kuid olnud meeldetuletusi täis. Iga endast lugupidav ettevõte on oma toodangule aegsasti vabariigi saja aasta juubelit tähistavad logod külge pannud, iga vorstijupp, šokolaaditahvel, saabas ja sall on tänavu Eestile pühendatud, sest üleskutset „teeme Eestile kingitusi“ on kuulda võetud. Sünnipäevalaps Eesti ei pea kartma ka seda, et ta sünnipäevahommikul laulust ilma jääb, oh ei, hull peast, see oleks kõige asjatum hirm maailmas! Loetud nädalad enne suurt tähtpäeva ilmus vabariigi reklaampindadele sõnum „Hakkame sättima! Kohe-kohe on 24. veebruar!“. Võib kindel olla, et meie parimad viisipidajad hakkasid juba eelmisel aastal häält soojaks laulma. Asjaolu, et aastavahetusel Tallinnas Vabaduse väljakul hümn laulmata jäi, mille peale ühiskond tõugati taas kord lõhestumise äärele (see oli siis selle nädala lõhestumine, edasi tulid juba uued) ja kõlas isegi hüüatus „olen viimse hingetõmbeni sellise Eesti vastu, kus unustatakse aastavahetusel hümni mängida1, tõstis juubelil hümni laulmise tõenäosust veelgi; kui varem oli tõenäosus 100%, siis nüüd on 1000%.

Eesti võib igati õigustatult heita, elevus südames, ööl vastu 24. veebruari magama, kõrvad akna poole. Kui kukk kireb, kireb kogu maa: „Mu isamaa …“

*

Eestlased on laulurahvas. See on üks sadadest käibetõdedest, mis mu mälupööningul tolmu kogub ja mida pole võimalik välja visata. Mu peas on terve laotäis materjali, mida võiks kategoriseerida sildi alla „Eesti truismid“ või „aabitsatõed eestlaste kohta“. Sealt võib leida lademeis eestlasi ja Eesti elu iseloomustavaid lauseid, üks kulunum kui teine, ja need on ka täiesti sorteerimata. Näiteks võib seal puhtjuhuslikult näppu jääda väide, et „eestlased on metsa­rahvas“. Olgugi et see metsarahvas armastab laulda, on eestlased ka „vaiksed ja endassetõmbunud“. Viimast tõdemust leevendab õnneks seletus, mille kohaselt „eestlane on pealtnäha külm, kuid seest sooja südamega“. Samas ei maksa eestlasele lähenedes kunagi valvsust kaotada, sest „eestlase lemmiktoit on teine eestlane“. Selline metsa poole laululembene inimsööjarahvas ühesõnaga.

Eestlased on metsa poole laululembene inimsööjarahvas. Pildil eestlased Laulukivil Jõelähtme vallas.

Piia Ruber

Kui guugeldada sõnapaari „eestlased on“, saab veel igasugu kasulikke asju teada. Näiteks kas te teadsite, et eestlased on „usinad sügavkülmutajad“, „Grammy nominendid“ ja „hullemas seisus, kui arvasime“? Mina seda esimest küll ei teadnud. Teist muidugi teadsin, mõni eestlane on ju koguni laureaat. Kolmandat aga püüan aktiivselt mitte uskuda, sest kui palju hullemaks saab siis veel minna? Meil on ju seljataga 700aastane orjaöö, häda ajab viletsust taga juba sellest ajast peale, kui esivanemad Uuralite tagant Läänemere kaldale jõudsid. Isegi kui mõne eestlase organism suudab trenni, seksi või narkootikumide abil korraks oma endorfiinitaset tõsta, jääb õnnetunne üürikeseks, sest needsamad endorfiinid on hommikuks külmavõetud. Jah, meil on ametlikult justkui neli aastaaega, aga iga Eesti inimene teab, et tegelikult on aastaaegu täpselt üks. See aastaaeg kestab kaksteist kuud, sügistalv, lühema nimega sülv või tagis. (Ma guugeldasin, need on käibel.) Keset igikestvat sügistalve või tagissülvi võib siiski ette tulla, et mõni päev on järsku kahtlaselt, ei, lausa loogikavastaselt suve nägu. Seepeale minnakse kohe hulluks – ujumisriided selga ja jooksuga jopehõlmade lehvides randa! Ujuma minnes võetakse ikka jope seljast. Võib-olla.

Sellistel hetkedel seisab tavaline eestlane silmitsi dilemmaga, mis on juba pärast viimast jääaega käinud Eesti elu juurde: kui ta võtab jope seljast, siis ta külmetab ja jääb jälle haigeks (ta alles oli haige), samas jopest vabanemise plusspool on see, et, nahk saab natuke päikest. 73% eestlastest kannatab talvisel hooajal (s.t peaaegu aasta läbi) D-vitamiini puuduse käes.2

Iga eestlase elus tuleb ette hetk, kus ta kuuleb teist eestlast või iseend väljendamas arusaamatust, mis korraks – just sel sekundil, kui ebamäärasest kripeldusest saab kindel vaevav tunne, mis sõnadeks vormununa äkki huulile kerkib – tundub lausa mõistusevastane: kuidas võisid need Uuralite tagant tulnud esivanemad praeguse Eesti territooriumile jõudes oma kompsud-kodinad maha visata, telgid püsti panna, lõkked üles teha ja otsustada „jep, siia jäämegi“? Miks nad ei võinud minna veits lõuna poole, kas nad nagu reaalselt vihkasid päikest vä?

Kujutlus sellest karusnahkades Uurali-tagusest kambast, kes pakkis ühel heal päeval asjad kokku ja hakkas tulema üle mägede, kuni peatus siin („jep, siia jäämegi“), on järjekordne kulunud käibetõde eesti rahva saamisloost mu ämblikuvõrkudest udusel pööningul. Nähes, kui palju seal seda kola on, tekib paratamatult tahtmine kogu pahn pööningult alla tirida ja hoovi peal lõkkesse visata. Ühest küljest öeldakse, et klišeed on ju tõde; nad on tõde just sellepärast, et vastavad nii tihti tõele. Teisalt ma ikkagi puiklen neile vastu, kirjanikuna püüan iga hinna eest klišeedest hoiduda. Ma tahan olla erakordne mõtleja, originaalne ja suveräänne. Tahan seista kõrgemal klišeest, näha läbi need käibetõed, mis päris tõde loorina varjavad. Mu sõna peab olema läbitungivam kui teravaim piik, pilk läbinägelikum kui röntgenkiirgus.

Mina ei mõtle klišeedes, sest mina ise ei ole klišee, vaid lumehelbeke – kordumatu ja ainulaadne. Seega on mul mõtlejana kohustus anda ka eestlusele erilisem sisu. Ma ei taha, et eestlus oleks klišee, sest ma ei taha, et mu identiteet oleks klišee.

*

Mis on siis see originaalne mõte eestluse kohta, see kõikemuutev idee, mis vääriks Google’i otsingutulemustes esikohta, kui keegi trükib otsinguribale sõnapaari „eestlased on“? Ma ütlen teile: eestlased on liiga harjunud olema eestlased.

*

Eestlased on liiga harjunud olema eestlased.

Kogu see nädalast nädalasse meedia poolt üles pekstav vaht, mis Eesti rahva lõhestumisresistentsuse proovile paneb, võiks olemata olla, vähemalt neil puhkudel, kui võitlus käib rahvuslike sümbolite, täpsemalt rahvuse kui sümboli tasandil. Parafraseerides Ta-Nehisi Coatesi: pole olemas sümbolit, mis on kõigest sümbol.3 Sümbol ju alati tähistab midagi, see on ideede kogum, ning kui vaadata rahvust ja rahvusriiki kui midagi, millel on eelkõige sümboolne tähendus, siis minu ettepanek on mitte kivistuda, mitte jääda pööningul käibetõekola laviini alla, röökides appikarjena „eestlane olen ja eestlaseks jään“. Nii­kuinii võtavad sind kuulda ainult need, kes sinuga juba ammu nõus on, kellegi teise maailmavaadet see ei muuda.

Eestile, eestlasele ja eestlusele saab läheneda ka teisiti. Mu armas kursuse­õde teatrikoolist Loore Martma käis hiljuti Singapuris ühe sealse teatrikooliga tutvumas. Seal olles võttis ta osa ka mõnest tunnist ning ühes neist andis õpetaja õpilastele ülesande lahkuda ruumist ja tulla mõne hetke pärast tagasi, mõeldes, et nad on sisenenud kaasaegse kunsti muuseumi. Ühtäkki tundus kõik, mis vaid mõne minuti eest oli olnud täiesti harjumuspärane, ebatavaline, võõras ja uus, justnagu mõne kontseptuaalse kunstniku teos. See, mis enne oli olnud nii tavaline, et muutus märkamatuks, oli järsku tähenduslik. Mis see tähendus siis täpselt oli? Seda tuli uurida, see tuli välja selgitada. „Vilkuv laevalgusti omandab väga sügavamõttelise tähenduse, nurgas olev tulekustuti on justkui poliitilise alltekstiga ning roheline EXIT-märk ukse kohal on täiega diip,“ kirjeldas Loore oma kogemust meilis.

See harjutus on vast tuttav neile, kes on mindfulness’i ehk teadveloleku praktikaga lähemalt kokku puutunud. Ega siin ju midagi liiga kummalist või ebatavalist polegi – harjutuse mõte on raputada meid lahti eelarvamustest, käibetõdedest ja harjumuspärasest. Kui me liiga ära harjume, siis me enam ei märka. Kui harjume liigselt ära Eesti ja eestlaseks olemisega, siis me kaotame võime märgata, milles seisneb asja iva. Me otsustame ära, et nii on („eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi“), ja jääme sellesse otsusesse kinni. Kui siis juhtumisi ilmneb midagi, mis ei klapi meie fikseeritud arusaamaga sellest, kes me oleme ja kus me elame, kui tuleb keegi ja hakkab kuulutama oma tõde, siis meie muidugi kuulutame veel jõulisemalt oma tõde vastu, võtame mõõtu, kelle hääl kõvemini kõlab. Kaotaja läheb, silmad maas (halvemal juhul sõna otseses mõttes maas, käibetõdedega peast välja pekstud), koju ja plaanib kättemaksu. Muidugi mitte üksi, vaid ikka kuskil Facebooki grupis, kus tema vaateid toetatakse ja talle tema vankumatuid väärtushinnanguid vastu kajatakse. Nii köetakse end jälle üles, kuni paistetus on alla läinud ja algab järje­kordne lahing.

*

Mis oleks, kui me vaataks Eestit ja eestlaseks olemist kui midagi täiesti ebatõenäolist, kui miskit, milles pole mitte midagi iseenesestmõistetavat, kui midagi, millel veel puudub definitsioon? Bill Bryson räägib olemasolemise ebatõenäolisusest nii: „Sul on olnud tublisti õnne: mäletamatutest aegadest peale oled kuulunud evolutsiooni eelis­ahelasse. Ja sul on lausa imepäraselt vedanud ka oma esivanematega. Mõelda vaid: 3,8 miljardi aasta jooksul – see on kauem kui mägede, jõgede ja ookeanide iga maamunal – on iga sinu mõlemast soost esivanem olnud küllalt veetlev partneri leidmiseks, sigimisvõimeline ja saatuse ning olude hellik, et elada järglaste saamise eani. Mitte ühtki sinu otsestest eellastest ei lömastatud, ei pandud nahka, ükski ei uppunud, kõngenud nälga, sattunud kitsikusse, jäänud lõksu, saanud kohatult haavata või mingil muul viisil kõrvaldatud eluotsinguist, et anda edasi kübekest pärivusainest õigele partnerile õigel ajal, selleks et jäädvustada ainuvõimalikku pärivusaine kombinatsiooni, mis sai lõppude lõpuks realiseeruda sinus, hämmastavalt ja järsku sinus.“4

Mis oleks, kui me unustaks hetkeks (algul harjutamiseks tõesti vaid hetkeks ja siis vaikselt, järk-järgult, tasapisi igaveseks), kes me oleme, õigemini, kes me arvame end olevat, kelleks me end nii veendunult peame, läheksime n-ö toast välja ja tuleks siis tagasi, nagu siseneks saali, milles seisab kunstiteos, millesarnasega me pole iial varem kohtunud. Kuraator on teosele saateks kirjutanud põhjaliku tutvustava teksti, aga sellest on võimatu aru saada, sest see on kirjutatud keeles, mida loeme esimest korda elus: eesti keeles.

Mis oleks, kui?

Oleks palju asju, oleks hämmeldust, segadust ja ebamugavust, kuid seda kõike saadaks ja kannaks eelkõige imestus.

„Ära vihasta, imesta,“ jagas hea sõber Uku Uusberg minuga draamateatri kolleegidelt kuuldud nõuannet. Need õpetus­sõnad käisid küll näitlemis­tehnika kohta, täpsemalt selle kohta, kuidas laval paremini viha mängida – imestades! –, kuid kehtivad ka mujal elus.

Mis oleks, kui me ei peaks iga nädal vihastama, solvuma ja kaklema, vaid teeksime sinna vahele imestamise nädala? Esialgu ainult ühe nädala, algusega 24. veebruaril. Teeks seda kui mitte muuks, siis kas või vahelduseks, rutiini murdmiseks.

Eesti Vabariik saab saja-aastaseks ja just meie oleme need, keda see kõige lähemalt puudutab. Imestame siis! Kes teab, võib-olla juhatab see meid isegi siira tänutundeni.

Elu ei kesta igavesti, Eesti ei kesta igavesti. Kõik need eestlased, kes peavad oma eestlust kõigist kõige paremaks (tähendab: kõigist kõige ohustatumaks), saavad eestimeelsed olla maksimaalselt 70–100 aastat, pärast seda tulevad juba muud teemad, mis algavad maise keha lagunemisega. Ka siinkirjutaja laguneb üsna pea koost või on seda juba teinud, oleneb, millal see kirjutis lugejani jõuab.

Ma usun, et Vonneguti „Reekviemi“ remix saab lõppeda ka teisiti, selle luuletuse lõpus võib vabalt hoopis seista: „Inimestele meeldis siin.“

See on võimalik. Mis siin imestada?

1 Priit Hõbemägi: olen viimse hingetõmbeni sellise Eesti vastu, kus unustatakse aastavahetusel hümni mängida. – Eesti Päevaleht 1. I 2018. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/priit-hobemagi-olen-viimse-hingetombeni-sellise-eesti-vastu-kus-unustatakse-aastavahetusel-humni-mangida?id=80662055

2 Inge Pitsner, D3-vitamiini puuduse käes kannatab enamik Eesti inimesi. – Delfi Elutark 9. II 2016.

http://elutark.delfi.ee/tervis/d3-vitamiini-puuduse-kaes-kannatab-enamik-eesti-inimesi?id=73604455

3 Ta-Nehisi Coates, My President Was Black. – The Atlantic 2017, jaanuar/veebruar.

https://www.theatlantic.com/magazine/archive/2017/01/my-president-was-black/508793/

4 Bill Bryson, Kõiksuse lühiajalugu. Tlk Henn Käämbre. Pegasus, 2006, lk 15.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht