Imelikud kattumised

Täna õhtul kell kaheksa loeti aastal 1918 Pärnu Endla teatri rõdult ette Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest.

MIHHAIL TRUNIN

Lugesin „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ esimest korda vene keeles. Kui märkasin manifesti esimeses lõigus kaht tsitaati „Kalevipojast“, tekkis kiusatus võrrelda seda ajaloolist dokumenti sama aja kirjanduslike manifestidega.

Esimene, uus ja ootamatu

Olgu manifesti algus lugejale meenutuseks ära toodud: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest veel kord Eestis aeg tuleb, mil „kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama“ ja et „kord Kalev koju jõuab oma lastel õnne tooma“.

Nüüd on see aeg käes.“1

Ilmselt on paljudele üllatus, et mõni rida „Kalevipoja“ tsitaatidest allpool peitub veel üks viide – proletaarsele prantsuse revolutsioonilaulule „Internatsionaal“ (mis oli muide 1944. aastani Nõukogude Liidu ametlik hümn).

„Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“ on öeldud: „Ennekuulmata rahvaste heitlus on Vene tsaaririigi pehastanud alustoed põhjani purustanud“. Venekeelses tõlkes kõlab see nii: „Невиданная борьба народов до основания разрушила прогнившие устои царской России“. Niisugune on aga „Internatsionaali“ esimese salmi tuntud finaal venekeelses tõlkes, mille tegi poeet Arkadi Kots (avaldati esmakordselt 1902. aastal):

Весь мир насилья мы разрушим
До основанья, а затем
Мы наш, мы новый мир построим,
Кто был никем – тот станет всем!

Kui kõrvutada „Internatsionaali“ esimese salmi vene tõlget eestikeelse üsna vaba tõlkega (ilmus 1905. aastal, autor Woldemar Grunstamm), siis seda tsitaati manifestis ei ole:

Me vägivalla hävitame,
Uus, parem ilm on meie püüd,
Uus ilm, kus võidul ülendame
Neid, keda orjus rõhub nüüd.

„Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ algses sõnastuses (fragment).

Wikimedia Commons

Selles, et manifesti koostanud Eestimaa Päästmise Komitee liikmed valdasid vene keelt ja tundsid Kotsi tõlget, ei saa kahtlemata kahelda.

XX sajandi esimesel kahel aastakümnel jättis Venemaal manifesti koostamata üksnes väga laisk kirjandusrühmitus. Kõige tuntum on ehk vene futuristide manifest „Kõrvakiil ühiskondlikule maitsele“ (1912). Selle autorid David Burljuk, Velimir Hlebnikov, Aleksei Krutšenõhh ja Vladimir Majakovski kuulutasid end ei kusagilt tulnud geeniusteks ning pöördusid auditooriumi poole, „kes loeb meie Uut Esimest Ootamatut“. Nad soovitasid „heita Puškin, Dostojevski, Tolstoi jne, jne üle tänapäeva laeva parda“ ehk „öelda lahti vanast maailmast“, kui väljenduda teise tuntud revolutsioonilise laulu sõnadega, mis oli 1910. aastatel sama aktuaalne kui „Internatsionaal“.2

Teatavasti ei pea kirjanduslike manifestide programmilised väited loomingulises tegevuses peaaegu kunagi vastu. Manifest koostati ikka pragmaatilisel eesmärgil, lihtsamalt öeldes: see oli reklaamiotstarbeline. Iga reklaami mõte on aga veenda tarbijat selles, et reklaamitav toode on parimatest parim. Manifest võib anda suuna, kuid reaalset olukorda ei kajasta see peaaegu mitte kunagi.

Poliitilised manifestid on oma olemuselt kirjanduslikele väga lähedal. Kui filoloogil on teksti lahkamiseks instrumentaarium olemas, siis mida peab tegema politoloog või ajakirjanik, kes üritab poliitilisi manifeste analüüsida? Ei piisa ainult võrdlusest, kuidas on manifestis kuulutatud ideaalid tänapäeva tegelikus elus rakendamist leidnud.

Nii nagu jääb tahes-tahtmata kirjandusliku traditsiooniga seotuks iga literaat, kui radikaalseks novaatoriks ta ennast ka ei peaks, nii teatab ka noor riik, et on „esimene, uus ja ootamatu“, kuigi ei suuda hetkega vana maailma „alustugesid põhjani purustada“.

Just seepärast on „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ väljakuulutamine tähtis esmajoones ajaloosündmusena, mitte tegevusjuhendina mis tahes probleemide lahendamiseks. Võib-olla kunagi ilmub ajaloolane, kes pakub välja selle dokumendi teadusliku erapooletu tõlgenduse. Seni on sellel ühiskonna teadvuses aga sümboli staatus.

Manifest propaganda küüsis

Ma ei alustanud artiklit meenutusega, et lugesin „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ kõigepealt vene keeles, sugugi mitte lihtsalt niisama. 2017. aastal arutati ajakirjanduses Eestimaa Rahvaste Partei asutamist. Sellest pidi saama siinse vene elanikkonna järjekordne kaitsja. Asutatava partei kontseptsiooni eessõnas oli juttu rahvusvähemuste „massilisest diskrimineerimisest“ ning kõlas üleskutse pöörduda tagasi „riigiehituse õiglaste põhimõtete juurde, mida sisaldab „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele““.

Partei projekt lükati teatavasti üsna ruttu selle perspektiivituse tõttu tagasi: „diskrimineeritavad massid“3 miskipärast ei tahtnud oma uutele juhtidele järgneda.

Ent Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul on ilmunud rohkemgi tekste ja arutlusi, kus osutatakse „Manifestile …“ ühel või teisel viisil. Eriti viljakaks on osutunud Eestis tuntud ühiskonna- ja poliitikategelane Dimitri Klenski, kellest ei ole viimasel viiel-seitsmel aastal Eestis eriti kuulda olnud. Venemaal küll – ja tuleb välja, et ta on kohalike venelaste kaitsja rolli vahetanud avalikult Venemaa-meelsete seisukohtadega. Ainuüksi sel aastal on Klenski avaldanud infoagentuuri Rex portaalis terve artiklisarja, mille paljuütlevad alapealkirjad tasub esile tuua: „„Russofoobia suitsukate“ võimaldab venelaste ja venekeelse elanikkonna rahulolematuseta militariseerida Baltikumi“, „Kes ja miks soovitab Venemaal hästi läbi saada NATOsse kuuluva Eestiga, olles vaimustuses selle „rahvusköögist“?“, „Demokraatia ebademokraatlik tekkimine Eestis, mis tähistab omariikluse sajandat aastapäeva“ jms. Klenski selleteemaliste teoste apoteoos on veerg pealkirjaga „Kõigepealt eestlase õigused, siis inimõigused. Kuidas tekkis 100 aastat tagasi Eesti Vabariigis demokraatia“.4 Kolumnisti arutlusloogika on üldjoontes arusaadav: ajaloolased ja poliitikud „kiidavad vaimustusega“ manifesti, millega nende arvates deklareeritakse, et on rajatud „maailma kõige demokraatlikum riik“, samal ajal kui „juba uue riigi esimesed sammud ei vasta lubadustele“, aga sellele, mis toimub praegu, on hirmus vaadatagi …

Hoidumaks hinnangutest, esitan siinkohal kõige kõnekamad tsitaadid: „Kui maailmasõdade-vahelisel ajal arendas Eesti diskrimineerivat poliitikat rahvusvähemuste, eeskätt venelaste suhtes, siis 1991. aastast on etniline diskrimineerimine riigis ainult laienenud ning seda tunnistavad ka rahvusvahelised õiguskaitseorganisatsioonid [—]. Kohati võib mitte-eestlaste tagakiusamise kvalifitseerida kui sametise apartheidi …“ Nagu tavatses öelda futuristist luuletaja Hlebnikov, katkestades poolelt sõnalt oma luuletuste ettelugemise: „No ja nii edasi.“

Mind ei pane imestama, et avalikult propagandistlikus portaalis avaldatakse tekste, mis pakuvad angažeeritud lugejale äratundmisrõõmu. Klenski veerud ei oleks pruukinud üldse tähelepanu äratada (Rex ei ole Venemaal kõige populaarsem ega loetavam meedia), kui sellele loole ei oleks tekkinud täiesti ootamatu paralleel.

Venemaa ühiskondlik-poliitilise ajakirja The New Times peatoimetaja Jevgenia Albats on kahtlemata tänapäeva ajakirjandustaevas üks kõige eredamaid tähti. Ajakirja, mida on ta juhtinud 2009. aastast, peetakse õigustatult peamiseks nädalaväljaandeks, kus esitatakse lugejatele vaateid, mis erinevad riigi ametlikust seisukohast ja Kremli-meelse meedia vaadetest. Olukorras, kus Venemaal aheneb dramaatiliselt sõltumatu ajakirjanduse tegevusväli ning tugevneb võimu surve massiteabevahenditele, on tulnud The New Timesil viimastel aastatel üle elada rohkelt muret ja kaotusi, mis kulmineerusid ajakirja paberversiooni ilmumise lõpetamisega 2017. aasta suvel (nüüd on olemas ainult internetiväljaanne). Ühesõnaga, kahtlustada Albatsi angažeerituses või propagandas on lihtsalt võimatu.

Tänavu 6. veebruaril Washingtonis peetud diskussioonil „Venemaa poliitika suund ja Putini tegur“ vastas Albats aga küsimusele, miks enamik Balti riikides elavaid venekeelseid kodanikke toetab Vladimir Putinit, järgmiselt: „Käisin Eestis ja Lätis möödunud aasta augustis. Üks Eesti organisatsioon kutsus mind esinema5 ning ma võtsin selle kutse meeleldi vastu, kuna ma ei olnud juba ammu neis endistes Nõukogude Liidu vabariikides käinud. Pärast oli bankett, kus keegi6 hõikas valjuhäälselt: „Hea venelane on surnud venelane!“ Mina aga ütlesin seepeale: „Tänan, mulle aitab!“ ja lahkusin ruumist. Ma mõistan Läti, Leedu ja Eesti kannatusi Nõukogude okupatsiooni ajal, mil sajad tuhanded lätlased, leedulased ja eestlased hukkusid Gulagi Siberi vangilaagrites, ent venekeelsetel ei ole Eestis, Lätis ja Leedus praegu kerge. Te teate seda ilmselt paremini kui mina. Sellega seletangi seda, et venelased, venekeelsed inimesed, kes elavad neis riikides, hääletavad Ühtse Venemaa poolt ja armastavad Putinit.“7

Ilmselt emotsioonide ajel ja võib-olla soovimatult tõi Albats kuuldavale ühe kõige populaarsema stambi, mis puudutab venekeelsete inimeste olukorda Baltimail.

Kui Aleksandr Puškin, kes oli Mihhailovskojes kirjutanud oma naljapoeemi „Krahv Nulin“ kahe hommikuga, 13. ja 14. detsembril 1825, sai teada, et just samal ajal leidis aset dekabristide väljaastumine Peterburi Senati väljakul, ütles ta: „Esineb imelikke kattumisi.“8

Näib, et sellistest imelikest kattumistest igapäevane tegelik elu koosnebki.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/59/Manifest_Eestimaa_rahvastele.jpg

2 Pean silmas „Töölismarseljeesi“, mille kirjutas Pjotr Lavrov juba 1875. aastal Prantsuse hümni viisile, algusridadega: „Отречемся от старого мира, / Отряхнем его прах с наших ног!“. Eestikeelses tõlkes „Maha jätkem kõik endised ajad, / nende põrm heitkem jalgade pealt“. Vt Vaina Mälk, „Marseljees“ Eestis. – Keel ja Kirjandus 1967, nr 4, lk 215. Just „Töölismarseljeesi“ mängiti Venemaa riigihümnina esimestel kuudel pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni, seejärel tuli asemele „Internatsionaal“.

3 Vt Mihhail Trunin, „Vene inimesi solvatakse!“. – Sirp 20. I 2017.

4 „Сначала – права эстонца, потом – права человека. Как 100 лет назад в Эстонской Республике возникала демократия“. http://www.iarex.ru/articles/55482.html

5 .18. VIII 2017 korraldas Avatud Eesti Fond Käsmus vestlusringi „Venemaa hääled“, kus osalesid Albats, Artemi Troitski ja Aider Muždabajev, tuntud poliitika­ajakirjanik, kes suundus 2015. aastal Venemaalt Ukrainasse.

6 Silmas peetakse Aider Muždabajevit.

7 http://m.baltnews.lv/riga_news/20180206/1021641724.html

8 http://rvb.ru/pushkin/01text/07criticism/02misc/1037.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming