Imbi Paju: „Eesti kirjanduse pärast ma ei muretse, ma püüan lihtsalt tema heaks midagi ära teha”

Jan Kaus

Sel laupäeval, 8. augusti keskpäevast on kirjandushuvilistel põhjust viibida Peipsi järve läheduses Jõgevamaal Torma vallas, sest Võtikvere raamatukülas algab  järjekordne, ainulaadne kirjandussündmus. Võtikvere raamatupeo märkimisväärsust süvendab aga tänavu tõsiasi, et see toimub kümnendat korda. Patrooniks on sedapuhku Doris Kareva ning külla tuleb teisigi praegu aktuaalseid eesti kirjanikke. See annab mõjuva põhjuse esitada mõned küsimused Võtikvere raamatuküla hingestatud ja energilisele eestvedajale ning visionäärile Imbi Pajule.  Võtikvere raamatuküla toimetab sel aastal kümnendat korda – sobiv võimalus heita pilk tagasi. Miks ja kuidas selline idee tekkis? Imbi Paju: Kõigepealt peab minema tagasi Võtikvere ajaloo juurde. Sel oli 1998. aastani meie loodus- ja metsakultuuris tähtis koht.  Isegi Carl Robert Jakobson, kes omal ajal parun von Liphartiga tülitses, hindas kõrgelt Võtikvere riigimõisa tööd. 1998. aasta metsareformi käigus metskond likvideeriti, vana metskonna maja pandi müüki ja tundus, et meie elu, kes me olime selles armsas ja looduskaunis kohas üles kasvanud ja omandanud väga tugeva rohelise mõtlemise, laguneb koost.

1998. aastal lõime oma kodukoha kaitseks Võtikvere Küla Seltsi, läksime keskkonnaministri vastuvõtule ja nõudsime, et vana metskonna maja võetaks müügist ära ja antaks meie küla seltsile rendile. Kodanikujulgus tasus ära: saime maja sajaks aastaks enda käsutusse. Võtsime ühendust ka Eesti Muinsuskaitse Seltsiga, et kaitsta peaaegu kahesaja-aastase mõisa puitarhitektuuri. Mulle jäi tollal meelde, kuidas üks vana metsamees tsiteeris inglise kirjaniku John Galsworthy mõtet, et arhitektuuri ja metsakultuuri allakäigust algab rahva kultuuri allakäik.

Õnneks  sattus meie tegevus aega, kus oli palju tasuta ja isegi rahvusvahelisi koolitusi ja projekte, mis soodustasid kodanikualgatust ja inimeste isiklikku initsiatiivi oma elu korraldamisel. Palju saime tuge ka Kodukandi liikumise ühelt eestvedajalt, rahvakultuuri edendajalt ja folkloristilt Mikk Sarvelt. Koos temaga tegin läbi ka Euroopa roheliste algatatud Forum Synergiese Sardiinias korraldatud koolituse „Küla ja kultuur”, kus keskenduti inimeste  tegevuse motiveerimisele just kultuuri kaudu. Nii tegutsedes hakkasime kujundama Võtikvere raamatukülaks. Käisime eeskujusid otsimas ka Soomes Sysmä raamatukülas. 1999. aastal toimus meie esimene külaseltsi algatatud suur kultuuriüritus „Küla ja keskkond” koostöös Jõgeva, Ida- ja Lääne-Viru maakonnaga ning samal ajal avasime oma külamajas kodanikualgatuse korras tegutseva raamatukogu.  Kõik see lisas usku, et ka tavaline inimene võib oma kodu heaks midagi ära teha. Küla ühel aktiivsemal inimesel Krista Pindil avanes külaseltsi abil võimalus õppida külategevuse kursustel Soomes ja Rootsis, Kaido Saar käis Taani instituudi toetusel õppimas rahvakooli rajamist. Rahvakooligi panime Võtikveres aastaks tegutsema.   

Mille poolest on Võtikvere raamatuküla  nende kümne aasta jooksul muutunud?

Kõige tähtsam on see, et me oleme ikka elus. Me oleme õppinud hindama üksteise tööd ja oskusi, üksteist ära kuulama. Eestile ja üldse endistele totalitaarsetest süsteemidest demokraatiasse ja kodanikuühiskonda naasnud rahvastele on omane ääretu individualism ja egoism, ei osata vääriliselt hinnata ei oma kultuuri ega ligimest. Ja kuigi me alguses ka tülitsesime, oleme sellistest käitumismallidest  avameelselt rääkides lahti saanud. Me kiidame üksteist heaks sellistena, nagu me oleme. 

Mullegi on alati meeldinud Võtikvere ettevõtmise kodanikualgatuslik impulss – nähtavasti on siin seoseid tõsiasjaga, et elad Soomes, kus kodanikuühiskonna areng  tundub olevat liikunud Eestist kaugele ette. Mis on aga sinu meelest Võtikvere raamatuküla suurim väärtus, mille poolest tõuseb see esile teiste Eesti kirjandussündmuste seas?

Ma elan osaliselt Helsingis Katajannokal, kust on vähem maad Tallinnasse kui Tallinnast Võtikverre ja ma ei tegele Katajannokal kodanikuliikumisega, vaid teen juba mõnda aega filme ja olen välja andnud paar raamatut. Katajannokal  on minu isiklik sünergia, sümbioos vana baltisaksa-eesti bioloogi Jakob von Uexkülli tütrepoja poja, kultuuriajakirjanik Stefan Brunowiga. Tema on sümboolselt minu loominguline raamatukogu ja Euroopa mälu kandja, motiveerides kõiki neid asju, mida olen umbes 12 aasta jooksul teinud. Hetkel lõpetan dokfilmi „Soome lahe õed”, kus kaardistan naiskogemuse kaudu kahe maa ajalugu. Kuid on tõsi, et Eesti kodanikualgatuslik impulss on saanud toetust just Soome ja Rootsi väga aktiivsetelt inimestelt. Samas olin positiivselt jahmunud USAs, esinedes 2007. aastal oma dokfilmiga „Tõrjutud mälestused” Marylandi osariigi ülikoolides, et seal oli pea igal linnal oma sõpruslinn Eestis ja nad olid suured Eesti kultuuriga tegelejad. Hiljem sain teada, et nende kontaktide taga oli Eesti kodanikuliikumise suur toetaja, USA endine suursaadik operetilaulja Miliza Korjuse tütar Melissa Wells. 

Ja mis puutub Võtikvere raamatuküla tegevusse, siis ma ei tahaks seda võrrelda muude Eesti kirjandussündmustega, sest igal neist on oma funktsioon ja nii peabki olema. Meie eripära on ehk see, et meile on kõik raamatuga seonduv kujunenud elustiiliks; selleks, et hinnata ja armastada kirjandust, ei ole vaja kuuluda kirjandus- või kultuurieliidi hulka.       

Oled raamatuküla looja ja eestvedaja, võiks lausa öelda, et maskott. Kuidas aga on haakunud sinu ettevõtmisega Võtikvere küla? On see toonud kaasa muutusi külaelus, kogukonna enesepildis? On sinu ümber tekkinud kindel korralduskond?

Jah, nagu ma juba eespool vastasin, oleme me  koostegevuse ja õppimise kaudu oma kogukonna ise vorminud. See on tõstnud inimeste enesehinnangut ja muidugi kujundanud enesepilti. Meil on ka väga hea korralduskond. Krista Pint kirjutab kokku järgmise raamatuküla peo projektid ja saadab need fondidele, et raha saada, tema suhtleb ka kirjastajatega. Silvi Õun tegeleb raamatupidamisega, Eha Vesiko on kujundanud koos noorte emadega Võtikvere külamajja raamatupesa ja koordineerib  mitmel eri viisil meie ühistegevust. Küla park ja raamatuküla ümbrus hoitakse korras talgute korras, põhiliselt meeste ja laste abil. Taluperenaine Viive Vare hoolitseb raamatukogu eest jne, jne. Meie perekonna liikmed on kõik selle tegevusega ühel või teisel kombel seotud. Mina hoolitsen selle eest, et kirjanikud tuleksid meile külla, ja vaatan, et asjast oleks korralikult teavitatud. Mulle tundub, et meie valitsus peaks just kodukandiliikumistelt ja  kodanikuorganisatsioonidelt nõu küsima, kuidas säilitada keset koondamisi ja reforme inimeste optimism, elurõõm ja oma riik.   

Millised on raamatuküla väljavaated praegusel majanduslikult pingelisel ajal? Millised on tulevikuvisioonid? 

Kui sa teed asja südamega, siis tõmbad enda poole ka toredaid inimesi. Minu kultuuriteadust õppinud poeg Marko Martinson ja Uue Maailma eestvedaja Erko Valk käisid mõni aasta tagasi läbi mitmed Euroopa raamatukülad ja ammutasid sealt ideid. Õhus on igal juhul optimismi ja ideid ning Võtikveres valitseb sõbralik atmosfäär nende elluviimiseks. Ma loodan, et süveneb Võtikvere küla kui vaimse keskuse tähendus ja tegevus.     

Mille põhjal valitakse raamatukülla esinejad, külalised? Millised on olnud kõige meeldejäävamad esinemised?

Kõik esinemised on meeldejäävad, mulle ei meeldi asju hierarhiasse seada. Muidugi, nüüd, kui siinkandis sündinud Mati Unti meie hulgas  enam pole, on mälestus temast meie jaoks ääretult armas. Ta innustus meie ettevõtmisest nii, et tuli kohale koos oma näitlejatega, kes meile kõik esinesid. Tuli isegi Andrus Vaarik koos Ivan Oravaga. See oli tema kingitus, mis innustas meid jätkama. Koolipoisina oli ta kirjutanud oma esimese luuletuse Võtikverest. Ma loodan, et sel aastal raamatukülas esinev Kalev Kesküla räägib meile ka oma Mati Undi raamatust. Mul pole mingeid erilisi eelistusi.  Ma loodan, et kõik eesti kirjanikud käivad korra meie külas esinemas. Muidugi on selliseid kohtumisi või hetki, kus kutse Võtikverre esinema tulla tuleb nagu iseenesest üle huulte. Selline spontaanne hetk saabus näiteks siis, kui nägin luuletaja Mihkel Kaevatsit rajamas Koidu tänavale kirjanike maja keldrisse Uue Maailma maja juures väikest raamatupoodi ja vaimukeskust. Tuli äratundmisrõõm: siin on inimene, kes teeb sama asja kui meie Võtikveres. Mul on  ka tema uue luuleraamatu “Eile hommikul ja täna” käsikiri. See meeldib mulle kohe väga, tahan seda meeldimist ka teistega jagada. Luuletaja ja kirjastaja Kätlin Kaldmaaga teeme koostööd seoses minu ja Sofi Oksaneni koostatud artiklite kogumiku “Kõige taga oli hirm” väljaandmisega. Kätlin Kaldmaa vastilmunud luuleraamat ja meie vestlused kultuuriteemal viisid paratamatult selleni, et ta sai kutse tulla Võtikverre. Raamatuküla peol esineb ka teleajakirjanik ja kirjanik Kadri Hinrikus, kes on suutnud väga empaatiliselt kirjutada perejutustuseks meie ajaloo keerdkäigud. Huvitav on ka haridusministeeriumi soomlasest ametnik Mika Keränen, kes kirjutanud eestikeelse lasteromaani. Jürgen Roostet, Karl Martin Sinijärve, Eeva Parki, Doris Karevat näen ma tavaliselt mõnel Soome või Rootsi raamatumessil ja olen iga kord vaimustuses olnud. Nii kandub see vaimustus üle Võtikverre.

Muidugi, kuna  olen huvitatud Eesti kultuurist ka etniliste vähemuste kultuuride poole pealt, siis olen palunud seekord Iisraelist esinema oma väga hea tuttava, Mark Rõbaki, kes on pensionil matemaatikaprofessorina asunud taastama ennesõjaaegset Eesti juudi kultuuriga seotud mälu. Ja siin on, mille üle eesti rahvas võib uhkust tunda. Näiteks sain tänu temale teada, et 1933. aastal, kui Hitler tuli võimule, loodi Tartu ülikooli juurde ainulaadne juudi keele ja  kultuuri teaduskond. See kummutab mõnedki Nõukogude mäluhävitamise protsessi käigus levinud müüdid eestlaste juudivihast. Kuigi, tõsi, meie hulgas on alati inimesi, kes leiavad põhjuse kedagi või midagi vihata.     

Mida arvad praegusest eesti kirjandusest?  Mis meeldib, mis teeb muret?

Ma arvan, et Eestis kirjutatakse väga head luulet. Ma nagu ei muretsegi millegi pärast, ma püüan eesti kirjanduse heaks midagi ära teha. Ma arvan, et hea kirjandus sünnib siis, kui me tajume oma juuri ning oma ajaloo, kultuuri ja mälu nüansse. Näiteks käisin ma hiljuti külas heliloojal ja kirjanikul Valter Ojakäärul ja tema abikaasal pianist Helju Sepal. Ma nägin nende põrandal imelist vaipa, mille olid kudunud  Helju Sepa ennesõjaaegsed muusikaõpetajad Heino Eller ja tema pianistist abikaasa Anna Kremer. Anna Kremer tapeti Saksa okupatsiooni ajal, kuna ta oli juudi päritolu. Juba see lugu ühe vaiba ümber on ühe romaani või esseeraamatu algus.     

Ole hea, räägi veel pisut lähemalt homme algavast selle aasta raamatuküla ettevõtmisest. Mis on kavas?

Esinejaid mainisin juba eespool. Kuid meil on koostöös Soome instituudiga kavas ka tore lasteprogramm külamaja raamatupesas. Lisaks kirjanikele tulevad külla Olde Hansa vanamuusikud, esineb Torma põhikooli näitering väikese lasteetendusega. Soome kunstiõpetajate  käe all saavad kõik külastajad maalimise ja joonistamise abil leida endas üles lapsemeelsuse ja sisemise rõõmu. Mikk Sarve eestvedamisel laulame end regilaulu sõnajõul ühte vaimses rituaalis. Kirjastajad müüvad odavamalt raamatuid, külas on harrastusnäitlejad. Kava on üleval http://votikverebookvillage. wordpress.com.

Küsinud Jan Kaus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming