Ilma(s)oleku hallus

Berit Vari

Tõnis Vilu, Ilma. Toimetanud Tiina Hallik. Kujundanud Andres Rõhu. Tuum, 2014. 60 lk.

„Küsimused jäid õhku ja mure ootas tuule taga / mure / see elusa maailma ühisosa” (lk 22). Tõnis Vilu teine luulekogu „Ilma” mõneski mõttes jätkab säält, kus esikkogu „Oh seda päikest” (2013) oma raskemeelsusega pooleli jäi. Nagu debüütkogus kujutab Vilu seegi kord üht võõrast territooriumi, mil pole päris maailmaga suurt pistmist, ent „Ilma” on oma ligipääsmatuses veel kraade kangem.
Kui debüütkogu pakkus esmaavaldatule iseloomulikult vaheldust, katsetusi, vastandlikke emotsioone, ühesõnaga värve, siis „Ilma” on neist ilma jäetud. Vilu kevadel ilmunud kogu on tonaalsuselt hall: ühelt poolt ei ole ses midagi helget ning teiselt poolt loovad mustvalge maailma ka luules korduvad värvi- ja märksõnad. Valged puud, valged kaltsud, jääkristallid ja lumi, tõrvaloik, ilmaolekust ja ilmas olekust mustad näpud, mustaks tõmbunud veri ning söeauk ilmuvad kokku segatuna taas hallis: lubjatehase tolm, tuhaorg, hall meri … „Ilma” jutustab rändajast, see on rändaja ilmas ja rändaja, kes on jäetud ilma. Vilu luulemina mõtiskleb, meenutab, lihtsalt viibib kusagil omailmas, tahtmatagi õigupoolest avada lugejale oma viibimiste tagamaid ega eesmärke, soovimata kellegagi dialoogi astuda. Seepärast ei ole „Ilma” ka hõlbus lugemine, see nõuab dešifreerimist, kannatlikku meelt, ülelugemist. Luulekogu on pealegi pigem nagu üks jutustus. Iga luuletus koosneb kaheksast kaherealisest salmist, aga loo lugemist võiks alustada tegelikult ükskõik mis leheküljelt ja üsna vabalt võiks ka kulgeda raamatut mööda igalt leheküljelt paar rida korraga haugates. Sedavõrd implitsiitne on Vilu teine kogu. Jutustaja peab sisekõnet, mis ei olegi ilmsesti kellelegi adresseeritud. „Ilma” omailm on suletud.
Märkinud, et luulekogu pajatab rändajast ja rändamisest, tuleb täpsustada, et lugemise edenedes näib üha enam, et see polegi kellegi tõeline rännak, vastupidi, võiks öelda, et see on (vähemasti füüsilises plaanis) ebarännak: „rada tuleb ringiga tagasi ja igal sammul / saab üha selgemaks et see polegi kellegi rada” (lk 38). Lugejale ei avata üksikasju konkreetse piirkonna kohta. Ainult asjaomased ehk teavad, mis hurtsikutest, millisest tuhamäest ja missugusest platoost käib jutt. Vilu „Ilma” on  rännak  määral, milleni autori eakaaslaste kogud enamasti ei ulatu – see on rännak siseilmas, kontemplatsioon. See on sisevaatlus, mille abil too sandistava hoobi saanud luulemina jõuab teatava lepituseni iseenesega: „midagi paeluvat sõlmivat ja head on selles rännus siiski / sisemus muutub üha väiksemaks ja tühisemaks” (lk 25). Ja raamatu lõpus, kui rohelisele võrsele antakse eluõigus, võib-olla (!) isegi ületatakse elu hallus.
Leheküljelt leheküljele korduvad märksõnad ja meeleolu ühetaolisus ei täida lugejat, kes läheneb luuleraamatule elamusjanu ihas. Lars F. H. Svendsen on sedastanud, et tänapäeval paneme rohkem rõhku sellele, kas miski on huvitav, kui sellele, kas sel on ka mingit väärtust.1 Nõnda tababki moodsat lugejat „Ilma” puhul hõlpsasti tardumus ja – tuleb just seda sõna kasutada – igavus. Aga et mitte jääda selleks igavusse heidetuks, uurigem ka, mida on „Ilmas” väärtuslikku. Kindlasti juba mainitud sisekõneline esitus, süüvimine ja rahumeelsus, mis on kuidagi elustav lähenemine vastukaaluks noile otseütlemistele ja toorusele, mida noores luulest muidu omajagu leidub. On öeldud, et luuletus on „tulnud teiselt poolt, sealt, kust tulid meie esivanemad, kust tuli esivanemate keel”2 – selle määratluse illustratsiooniks võiks „Ilma” tekst isegi täitsa sobida. Ja et luuleread on omamoodi rütmilises korrapäras esitatud, hakkab Vilu luule (püüdlikule lugejale) kohati loitsuna mõjuma. Ning küllap tuleb väärtuseks lugeda raamatu terviklikkus ja ühtsuski.
Vilu tegelikkuse tõlgendus jääb „Ilma” puhul suletuks. Kui debüütkogu ridades võis kuulda mesilase suminat ja nuhutada metsatäit mustikaid, siis nüüdne ilma(s)oleku hallus jääb kaugeks (ja lugeja ilmselt ei ihkagi seda hallust käeulatusse). Isegi konkreetsena tunduvad märgusõnad äratavad lugejas kahtlusi – kas see kõik pole mitte ulm? Kindlasti rändab „Ilma” jutustaja oma kujutelmis möödanikus, kuid kas või mil määral ka reaalsel maastikul? Olenemata vastusest võib „Ilma” teksti suures plaanis paigutada, kasutades Sveta Gri­gorjeva väljendust, traditsiooniks saanud sisekaemuslikku (Lõuna-Eesti männimetsa) distantsidiskursusesse3 – „Ilma” lugejat sisekaemus ja distants ei peluta.

1 Lars F. H. Svendsen, Igavuse filosoofia. TLÜ Kirjastus, 2012, lk 32.
2 Hasso Krull, Mis on luule? –  Vikerkaar 2011, nr 7-8, lk 89.
3 Sveta Grigorjeva, Kes kardab Armin Kõomäge? – Vikerkaar 2014, nr 7-8, lk 178.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming