Ikooniröövlid

Lauri Sommer

… See lugu, mis ma Sulle nyyd räägin, oli päris ammu, enne suurt sõda veel. Sina olid siis alles oma isa munakotis, ei, Sul pold isagi veel syndind ja mina olin ka, näe, päris noor poiss. Me elasime perega seal Vahtsõliina taga. Enne olime linakasvatusega täitsa läbi tulnud, aga linahinnad läksid äkki alla ja varsti oli talu võlgades ja tööd ei olnud kusagilt võtta. Linna elama või õppima minekuks ka raha ei olnud. No ikka pitsitas see majandus, nii et hakkasid vaatama iga võimalust. Vot ja siis yhel suvisel päeval sõitis õue mu Onuke Eevalt. Ema vend. Meie kylas oli mootorratast nähtud ysna vähe ja poiskesed kogunesid muidugi kähku uudistama. Aga Eevalt ajas nad minema ja viipas mind, et tule räägime kusagil omaette. Läksime kyyni alla ja istusime heintele. Alul keerles jutt sellest ja teisest, aga sain aru, et see ei ole see, millepärast mind niiviisi kõrvale kutsuti. Ja siis ta kysis: „Noh, Andu, mis Sa arvad, kas tahaksid kena kopika teenida? Kuule, ega Sa usklik ei ole?” Esimene oli selge jaa, teine lihtsalt imelik kysimus, millele ma ei olnud kunagi mõelnud. Meie peres kirikuskäijaid ei olnud ja siuke asi polnud kunagi jutuks tulnud. Ja nyyd oma Onu veel kysib! „Raha tahan muidugi ja ei ole ma vist mingi usklik, niipalju kui ma tean.” Ja siis ta hakkas rääkima, et siinsamas lähedal Setomaal on tsässonad, noh need kylakabelid, ja nende sees on vanad ikoonid, millest paljud maksavad head hinda. Et nad ei ole kellegi omad, noh nagu kyla yhised. Ja ta on Tartus yhe ylesostja juures käinud, kellel on suur kogu neid kodus. Too mees saab neid edasi myya yle piiri Leningradi ja Soome ja ta olla rääkind ja näidand neid jooni ja moodusid, et tema nyyd juba tunneb, millised on need väärtuslikumad. Onu ytles, et tema viiks mind kohale kah. Mina ainult tehku uksed lahti ja võtku kujud sealt ikooniriiulilt ära. „No kuule, see on ju varguse värk ikkagi, mis siis et ma ei usu neid Jumala-asju. Ma olen koolis teise poisi kommi näpand kyll, aga see on miski muu”. „Poeg, ega muidu ei tule midagi siin ilmas. Sydametunnistus on Sinu oma asi, aga seda ju patta ei pane. Iga asja eest on oma tasu olemas. No ma ju näen, et Sa oled täitsa jännis omadega, tahtsin sugulase poolest aidata.

Ylesostja lubas poole ikooni hinnast meile ja see on, palju saame … võib-olla kakskymmend krooni, võib-olla viiskymmend, võib-olla sadagi. Kust Sa siin õue peal sadat krooni saad. No ja kui Sa ei taha, siis ma sõidan edasi Kusti juurde, tema juba ei kõhkle.” „Ei, ära sõida. Muidugi ma tulen. Kuna me lähme?”

Esimene minek oli nädala pärast. Oli kuuvalge öö valmis vaadatud. Onu sõitis kohale ja jättis motika kyla taha puhma. Ta oli uurind ja teadis, mis ja kuidas. Kaasa võtsime kangi ja petrolilambi. See tsässon oli kõrge kalda peal ja kylast eraldi. Koeri ka ei olnud, kes oleks haukund. Onu valgustas lambiga, mina kõlksasin luku kangiga lahti, niimoodi tasakesi. Sees siis vaatasime, et mis on. Ei midagi, tuba nagu tuba ikka. Onu näitas näpuga kahe ikooni peale ja mina panin need kylmalt kotti. Onu, jah, neid ikoone millegipärast käega ei puutunudki. Jätsime ukse lahti ja läksime rahulikult minema. Kahe järgmise tsässona juures, kuhu tahtsime minna, ei saand löögile. Yhe juurest kaks talu edasi olid pulmad ja inimesed liikvel, teise juures pistsid penid haukuma ja rahvas ärkas ymberringi majades. Aga mis siis. Järgmine nädal käis Onu Tartus ja tõi mulle kymme krooni. Mul polnud ikka ammu raha käes olnud. Aga nagu ma selle ta käest võtsin, kuulsin oma peas häält ytlemas: „Juuda raha … Juuda raha.” „Kuule Eevalt, kesse Juudas on?” „Juudas, aaa, see on see, kes Kristuse ära andis ja pärast enda syy vaevas ära tappis. Mis siis?” „Ahah. Ei, ma niisama.” Onule ma häälest midagi ei öelnud. Meil oli Vahtsõliinas yletee kaks poodi. Ostsin endale selle eest yhest poest uue pintsaku ja teisest kaks head soru. Ja iga kord, kui raha lauale panin, korrati peas neidsamu sõnu. Aga jook maitses hea ja naabritydrukud ytlesid, et näe, Sul ju täitsa uhke pintsak, oled sellega nagu härra päris.

Teine kord oli käik kuhugi Irboska poole. Kõigepealt tegime yhes kylas ärtust ära. Sõitsime öösel motikaga tsässona ette, selle uks oli lahti, ikoon pihku ja padavai minema. Pimedas paistis, et keegi nagu hakkas oma ussaiast välja tulema, aga meie olime juba läind. Siis sõitsime Pihkva järve kaldale. Seal oli yks suur tsässon, palju ikoone sees ja lambis oli tuligi. Kedagi seal juures ei olnd, uks paokil. Läksime aga lävele. Siis nägime, et yks eideke on seal põrandal, päris pikali oli maas. Palvetaja. Onu kargas talle seljatagant juurde ja pani koti pähe, et ta meid ei näeks. Yhe käega hoidis rabelejat kinni, teisega näitas, et võta kohe hulka siit. Olid uhkemad äärekaunistustega, laest rippus siuke vanaaegne lambike ja mingi pildiga sau seisis ka nurgas. Ma krabasin siis, palju sylle mahtus. Seekord oli natuke hirm ka ja eideke, kelle Onu siis kummuli lykkas, kui me ära pagesime, ytles meile vene keeles järgi, et kyll Jumal veel karistab teid, armutud mehed ja Kristuse hukkajad. Tuju oli meil seekord kehv, rohkem ei läinudki kuhugi, aga saak oli ka tõesti ilus. Vaatasin neid järgmisel päeval, kui Onu veel majas magas, ja viisin yhe vähema ikooni enda jaoks lakka peitu. Ta oli tõesti ilus, kui valgus seal sillerdas ja värvid olid ka sellised toredad tuhmunud. Vahel ikka vaatasin seda, et hea, kui omal ka niisugune on. Hakka või usklikuks! Onu tõi nyyd juba kakskymmend viis krooni. Sain sõbrale ka välja teha, aga seesama hääl käis rahaga kaasas. Nyyd ytles kirikuslaavi keeles mingeid salme, millest ma aru ei saanud. Vist manitses. Mul hakkasid kõrvad valutama sellest. Jõin siis paar tugevamat peatäit, raha sai otsa ja hääl jäi ka vait.

Natukese aja pärast oli Lindoral laat, ma olin seal isa viimaseid sinke myymas. Ja kuulsin, et see ja teine ikka rääkis, et vaat kus teotus, mitmest kohast on tsässonatest ikoonid ära viidud ja olla nähtud sääriku jälgi seal juures ja yhes kohas mootorratta myra kuuldud. Et vist samad inimesed seda teinud. Ja mitme kandi mehed lubanud oimetuks peksta need vargad, kui asi välja tuleb ja neile märtrite piinu näidata. Nii et sinnapoole ei saanud me enam minna. Tuli valida aina kaugemaid kohti, kus ei teatud karta. Podmotsa pool käisime paar korda ja asi jätkus samamoodi kuni kevadise käiguni Taga-Pihkvamaal.

Meie teesihiks oli yks lubjatud seintega tsässon, kivirist sees, ja allikas oli seal all veel. Asus suure kivitee ääres, aga kõrtse ega elamisi seal lähedal ei olnud. Sõitsime selle pika maa ringiga kohale, kõik oli vaikne, aga Onu seljast kinni hoides tundsin, et ta nagu värises. Ja kui me tsässona juurde jõudsime, siis ta läks enne sealt alt välja voolava allika juurde, pesi ennast selle pyha veega ja ytles: „Anna mulle andeks, Jumal, ma ei võta enda jaoks, mul on vaesed lapsed toita.” Ma mõtlesin, et mis lapsed, aga ega mina ka neid Onu asju ei teadnud, võib-olla tal mõni vallaslaps oli ka ja tema andekspalumise asjast ei saand sotti ammugi mitte. Seda lukku pidi vähe kauem kangutama, aga lahti ta tuli. Käisime lambiga kõik seinad läbi ja vaatasime kõigepealt. Ilus oli, pyhäselinad ja lilled, aga natuke nagu pitsitas kah, raske hingata. Tundus, et sellelt kõige suuremalt ikoonilt vaatab mulle habemes mees nii otsa, nagu keegi veel ei ole vaadanud. See pilk oli kuidagi karmim kui see, kui keegi Sind sõnadega sõimab ja häbistab. Ei tahtnud nagu enam midagi teha selle pilgu ees. Ma siis vaatasin kõrvale. Naiste näod olid leebemad. Onu ytles, et võta need naised ja see suur habemik ka. No ma võtsin. Habemiku tõstsin maha kinnisilmi. Onu seisis keset tsässonat oma lambiga ja kui ma, kott käes, tulema hakkasin, sadas äkki jalult maha. Lamp ka põrandale ja leeki läigatas välja. Hea, et veel tulekahju ei tulnd. Läksin aitasin ta pysti, aga ta ei võtnudki enam jalgu alla. Pidin motikaga ise sõitma selle pika tee, ikoonikott kõhu peal ja Onu seljatagant kinni hoidmas. Poole tee peal puhkasime ja tegime yhe suitsu. „Tead, Andu … mingi kohus ikka on meil kaelas, et me seda teeme. Mis siis saab, kui ma enam ei hakkagi käima,” halises mulle Onu ja mina ei osanud midagi vastata. Sõitsime koju ja seal rääkisime, et Onu oli selle varakevade kylmaga purjuspäi ujuma läinud ja jalakrambi saanud. Paar päeva ta meil seal ahju taga lesis. Ära praavus ikka. Ja kui linnast tuli, siis andis nii palju raha, et sain meile kaks lehma osta ja jäi yle ka. Hirmu tegi, aga tõi ikka hästi sisse see värk.

Onu oli kaua kadunud ja kui tuli, siis ytles, et ta ei tea, kas ta pärast seda pauku enam tahabki siukse asjaga tegelda. Et jutud on ka liikvel, isegi Petseri eesti ja vene lehes oli sellest räägitud ja kloostri vaimulikud olid pannud ikooniröövlite peale anateemi ja tsässonavanemate kogu andnud välja mingi tasu nende kättejuhatajale. Meie ei olnud kodu lähedalt midagi võtnud ja kellelegi rääkinud sellest. Kott oli ikka olnud peidus, nii et keegi nagu ei teadnud meie asjast. Motikaga paarutasime niisama kah ju kylapeal ringi. Noneh. Mitu kuud läks mööda ja vastu suve hakkas meil raha otsa lõppema. Siis rääkis Onu, et ta kuulis, et Satserinna kirikus on ilusad ja vanad pyhased ja altaril ka kuldkaunistusi. Et see ylesostja oli kunagi Päätsnitsapyhal käinud ja neid näinud ja pakkus suurt hinda, et me just tooks ära selle Pyha Paraskeeva ikooni sealt. Oli isegi lubanud auto anda ja pystoli kaasa, kui keegi peaks segama tulema meid. Seletas, kuidas kirikule surnuaia tagaotsast juurde minna ja uks valevõtmega lahti teha ja igasugu asju sinna juurde. Mul oli ka kuidagi rahutumaks läinud nende kuudega. Vahel võtsin välja selle lakka peidetud ikooni, aga veri tõusis pähe, ei saanud seda enam imetleda. Ja unes nägin paar korda, et need naised sealt ära toodud kujude pealt nutsid ja hyydsid: „Andu, Andu, mis Sa oled teinud!” No mis ma siis teinud olen. Ära tassinud neid värvitud lauakesi, mille võimu ma ise ei usu. Onu rääkis, et ylesostja saatis osa neist mingi meistri kätte, kes nad kuidagi veel vanaaegsemaks tegi, kui nad olid. Midagi raami juures ja värvides, ma ei tea. Et see pannud veel hinda juurde neile. Ja ju on keegi rikas mees või naine nad juba ostnud ja nyyd rõõmustab ja palvetab selle ees. Kyll nad kylades juba uued sinna tsässonatesse toovad. Mingi lambatall ma ei ole, aga inimesele pole kätt kylge pannud. Mõtlesin, et hää kyll, selle viimase tyki teen veel ära, siis otsin mingi korralikuma töö endale.

Kui Satserinna poole sõitsime, siis Onu ka ytles, et saatust ei tohi liiga palju proovile panna ja see meie äri saab selle korraga kyll läbi ja Jumal aidaku meid. Mind ajas see viimane lause natuke naerma, aga varjasin muige ära, sest ei tahtnud Onu pahandada. Oli mõeldud nii, et jätame auto paar kilomeetrit eemale, hiilime kiriku juurde ja kanname ikooni kyla tagant läbi põllu teeotsani, kus see auto meil seisis. Kiriku ukse saime lahti, panime sees lambi põlema ja kõndisime lambivalgel, leidsime ikooni yles, tõstsime selle aluselt ära. Tassisime veidi maad. Aga siis äkki muutus Paraskeeva nii raskeks, et vajutas meie käed alla. Ja käed jäid selle kylge kinni. „Mis pagan see siis on?” sosistasin ma Onule. Tema ainult ägises nagu lämbudes. Ja siis ma vaatasin, et see asi ei ole ikka õige. Meie petrolilamp tõusis maast õhku ja liikus sinna lauakese juurde, kus on kirikukyynlad. Kaks kyynalt tõusid laualt õhku ja syytasid ennast petrolilambi tahist ise põlema. Ja hõljusid siis meie poole. Jäid meie ette õhku nagu seisma ja hakkasid näo poole liikuma. Alguses oli selle tule lähemaletuleku vaatamine ikka päris ilus kohe, aga siis algas põrgu. Kyynlaleek oli peaaegu meie ninade all ja mul hakkas varsti kõrvetama. Käed olid ikka kinni, aga proovisin ennast kõrvale nihutada, aga ka kyynal liikus ja siis ma nagu kangestusin. Onu karjus teispool ikooni ja mina siinpool. Leek ei kõrvetanud otse liha, aga väga valus oli, sõõrmed on inimesel ju õrnad. Varsti ma minestasin ära.

Ärkasin kiriku ees ja sellest, et mind peksti jalgadega igale poole nii, et ninavalu kiiresti ununes ja varsti jälle minestus peale tuli. Ja siis pandi meid kuhugi soolaputkasse kinni. Vett ka ei antud mitu päeva, kuigi palusime. Ainult sõimati läbi ukse. Istusime seal Onuga, mõlemal ninad põlenud ja sabad sorus. Ootasime linnaviimist ja kohut. Kohtus rääkis kiriku juures elav mees, et kui ta karjumist kuulis, kiriku manu tuli ja uksest sisse astus, siis oli vaikus juba majas. Ikooni ees põles ainult petrolilamp, kaks meest olnud seal kõrval kummuli, näod vastu põrandat, käed ikooni kylge klammerdund. Õhus oli kõrbelõhn ja Pyha Paraskeeva ikoon nutnud, põrandal olnud sellest juba väike loik. Ja tead, nagu ma seda kuulsin, nii ma hakkasin Jumalat uskuma ja sain aru, mida ma olin usklikele inimestele teinud, kes seal tsässonates ja kirikus kogu aeg käivad. Aga ma olen kade nende peale, kes usuvad niisama, ilma et elu neile midagi ette peaks näitama. Meid pandi muidugi kinni. Noh, istusin oma aja ära. Läksin teise kohta elama, kus mind ei tuntud. Elasin sõja yle ja siiamaani. Onu kadunuke jäi Sinimägedesse.

Aga kui nyyd Setomaal neid tsässonaid hakati uuesti ehitama ja korda tegema, siis läksin sinna kas kylapyhadel või palusin tsässonavalvureid mind sisse lasta ja viisin kõigisse ka mingi ikooni, mille olin oma pinsi eest ostnud. Vene viisa tegin veel osade käikude jaoks. Inimestele öelda ei julgenud, et miks ma sedasi annetasin. Palusin niisama palvega andeks. Ma polnud seal kohtades ju viiskymmend aastat käinud! Iga paigaga läks syda natuke kergemaks. Ainult seal Pihkva järve kaldal … seal ei olnud enam tsässonat. Sõjas oli puruks pommitatud. Ainult kyngas oli alles. Kuhugi polnud ikooni panna. Ja siis ma nutsin ja viskasin ikooni järve …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming