Igavus

Mati Unt

Nii! Me jõuame hetkega asja tuumani. Selleks piisab vaid tsiteerida Kristjan Jaak Petersoni. „Kas siis selle maa keel ⁄ laulutuules ei või ⁄ taevani tõustes üles ⁄ igavust omale otsida?”
Viimase rea juures on vanas luuleantoloogias muidugi rea-alune vihje ja kommentaar: „igavus tähendab antud juhul „igavesust, igavikku”.
Muidugi on kõik igad või ead armastuse vallas, ja igavuse ning igaviku võrdlev ja sõnu väänav alliteratiiv-assonantslik vaimutsemine oleks mullegi aastaid tagasi sobinud. Näiteks: „igavese valuga pani igavene krants igavestele rohumaadele”. Täna ent miskipärast ei viitsi niiviisi. Tahaks rääkida tõsiselt nagu igamees (jedermann või ka everybody, kui teisiti öelda).
Meil kõigil on ikka mõnikord igav olnud. Mitte küll nüüd otse nii, et iga päev, aga igal juhul kunagi ikka. Kuid millal on tegelikult igav? Psühholoogiliselt, nii et kohe päriselt on! Et igavushigi otsa ees? Kus? Raudteevaksalis? Kui rohelise seljakotiga mees ei tule? Kolkas sügisööl? Kinos action-filmi vaadates?
Kas on igav ootajal? Tundub esmapilgul, et ootaja ongi igavleja. Ent – ootaja võib ju vaid teha näo, et tal on igav oodata. Aga iga ootaja ju teab, et ta igatsus saab tasutud. Mis ta muidu ootab? Ja mida igavam on elu, seda suuremaks läheb igatsus. Igavleja tahab, et tuldaks. Tulgu kasvõi Godot. On ka muid isikuid, keda oodata.
Kõik meie teatriinimesed teavad üht esimest vene-saksa teatrikoolinduse põhiprintsiipi: igavust ei tohi näitleja mängida igavalt, s.o uimaselt. Kui lavategelasel on igav, siis püüab ta igavusest üle saada kõikvõimalike tegevustega. Igaks juhuks. Igasuguste vahenditega.
Tsiteerime Eugenio Barbat, kes tsiteerib Mihhail Tšehhovit: „… öö suures hotellis. Portjeed kannavad kiirete, õppinud ja harjunud liigutustega pagasit liftist välja, sorteerivad seda ja panevad autodesse, mis peavad rongile jõudma. Portjeede väline tempo on kiire, kuid nad on ükskõiksed ootavate külaliste närvilisuse suhtes. Portjeede seesmine tempo on aeglane. Lahkuvad hotellikülalised püüavad, vastupidi, säilitada välist rahu, kuid nad on seesmiselt rahutud, kartes rongist mahajäämist; nende väline tempo on aeglane, seesmine kiire.”
Mõtleme: kui me ise ka elus teinekord igavleme, siis me tavaliselt ei lama ju spetsiaalselt igavleva näoga tugitoolis. Muidugi, mõni korpulentsem igavleja (Oblomov?) võib seda ka niiviisi teha. Niiviisi väljenduda. Olla. Igavalt lamada. Aga see on pigem erand. Kõhnem ja neurootilisem igavleja ei suuda ju kunagi rahulikult ja staatiliselt igavleda. Tuletage teiegi meelde mõningaid oma isiklikke igavusi. Kas pole tihti nii, et igavledes me näiteks tammume aknast ukseni. Pärast jälle tagasi akna juurde. Nagu lõvi puuris – eks ole seegi igavuse üks sümboleid? Loomaaia kiskjal ongi igav, ja mis see inimene muud on?!
Kuid siin tuleb mulle meelde, et üks mu jaoks olulisemaid märkusi kultuuri kui niisuguse kohta pärineb Peter Brookilt. „Lõppude lõpuks seostatakse kultuuri ju teatava kohusetundega, ajalooliste kostüümidega ja pikkade monoloogidega, nii et parajal määral igavust on kindel garantii, et tegemist on märkimisväärse saavutusega.” Olen seda „Tühjast ruumist” pärit mõtet (mille ma nüüd kontrollisin) tavaliselt oma näitlejatele üle korranud veel liialdatumalt: „Kui on ikka väga igav, siis on ilmselt tegemist suure kultuurisündmusega. Kui kõik jäävad saalis magama, siis laekuvad sinna hooaja peapreemiad.” Igavus kohtub igavikuga, annab talle käe.
Samas tuleb lõpuks asi ka teistpidi pöörata ja vastupidi (ja dialektiliselt?) öelda, et ega see põnevus ka alati head ei too. Camus ju rääkis, et inimene ei tohiks elada liiga huvitavatel aegadel. Meie olemegi paar viimast aastakümmet liigset igavuse­puudust kogenud. Kübeke igavust kuluks marjaks ära.

Mati Unt
Sirp 16. III 2001

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming