Igavesti uuesti üllatav romaanivõistlus

Peeter Helme

2004. aasta romaanivõistlusele laekus 52 käsikirja, mille seast valiti välja kolm võidutööd ja seitse käsikirja märgiti ära. Enam-vähem sama oli seis kaks aastat hiljem. 2006. aasta võistlusele esitati 51 tööd ning jälle jagati välja kolm auhinnalist kohta ja seitse käsikirja märgiti ära. 2008. aastal avaneb aga sootuks teistsugune pilt. Esiteks oli käsikirju tervelt kümne võrra vähem eelmisest aastast – 41. Ning žürii otsustas esikohta mitte välja anda, piirdudes hoopis ühe teise ja kahe kolmanda koha väljakuulutamisega. Lisaks anti kaks ergutusauhinda ja kaks tööd märgiti ära.

Kas kahanenud käsikirjade ja auhindade hulgast järeldub, et meil pole kriis mitte ainult majanduses vaid ka vaimus? Ei, selline oletus oleks naeruväärne. Iga protsess toimub ikkagi laiemas keskkonnas. Romaanivõistluse puhul tuleb esiteks  pidada silmas, et esitatud käsikirjad on kirjutatud millalgi 2008., osalt ka 2007. aasta jooksul, kui mingist kriisist ei olnud juttugi. Teiseks on Eesti Romaaniühingu romaanivõistluse kõrval seadnud ennast täiesti tunnustatava nähtusena sisse ka kirjastuse Tänapäev võistlus. Nii oli võistlustulemusi välja kuulutades näha, et käsikirjade autorite seas oli ka Tänapäeva võistlusest osavõtnuid. Seega on vaid loogiline, et kahe võistluse korral kahaneb  mõnevõrra seni ainuvalitsenud romaaniühingu võistlusele esitatavate tööde arv. Paratamatult on ka nii, et mida rohkem on töid, seda rohkem on nende seas häid töid. 41 töö seast kümne hea käsikirja leidmine on raskem kui 51 või 52 töö seast. Tänavune žürii leppis sellega ega hakanud kõiki käsikirju vägivaldselt pingeritta panema ja siis kümnenda töö alla joont tõmbama. Selle asemel eraldame teiste seast esile tõusvad käsikirjad. 

Vähemalt teataval määral püüdsime ka ette kujutada, kuidas üks või teine töö – muidugi pärast toimetamist – mõjuks muude, ilma võistluseta Eesti raamatulettidele jõudvate romaanide keskel. Töid, mille lugemine ei nõua žüriiliikme palgarahaga kinni makstud kannatlikkust ja suure hulga viletsate käsikirjade lugemisel tekkinud leplikkust või paksu nahka, vaid mis on kirjutatud piisavalt hästi, et konkureerida häbitundeta teiste Eesti – ja  miks mitte ka välismaa? – romaanidega, oligi lihtsalt seitse. Käsikirjade tase oli väga erinev. Oli vaid 30–40 lehekülge pikki jutustusekesi, omavahel halvasti seotud miniatuure ja lihtsalt välja arendamata skitse, millest tõsisema töö – ja suurema lugemuse korral! – oleks võinud midagi saada. Ning oli ka ülepaisutatud (pikim töö oli 555 lk pikk) eeposi, mille autor oli kas unustanud end kirjutama või polnud lihtsalt  suuteline kontrollima enda leiutatud pulbitsevat ja igast küljest üle ääre ajavat fantaasiat. Üsna iseloomulik kõigile 2008. aasta romaanivõistluse käsikirjadele oli kehv keel.

See käib kahjuks ka – küll vahelduval määral, aga siiski – sõelale jäänud teoste kohta. Käsikirjad kubisesid sõnakordustest, stiilikohmakustest, hoolimatust keelepruugist ja võõrapärasustest nii sõnavaras kui lauseehituses. Tihti näis selle põhjuseks olevat laiskus või kiirustamine;  andis tunda, et kui autor oleks võtnud vaevaks lugeda oma käsikiri enne võistlusele esitamist veel kord läbi, oleks tulemus olnud parem. Tunda andis ka noorte ja vilumatute autorite suur osakaal. Ilmselt on see paratamatu – ja sugugi mitte halb –, et romaanivõistlusest on suuresti kujunenud kirjandusse pürgijate võistlus. Pealegi, kuidas siis ikka kirjandusse tulla? Kogenematul autoril on väga raske  leida endale lihtsalt ehku peale kirjastajat ning romaanivõistlus tagab anonüümsuse, mis võib oma võimetes kahtlevale või lihtsalt tundmatule autorile olla suur pluss.

Ka žüriiliikmetel on hoopis teine tunne lugeda käsikirja, mille autor pole teada. Esiteks laseb see rahulikumalt süveneda teksti, teiseks oli mitmelgi juhul huvitav aimata, kas käsikiri võiks olla mõne varem loetud autori oma või mitte. Olgu öeldud, et romaanivõistlusel oli selliseid  autoreid küll. Esiteks võistles ka Tänapäeva romaanivõistlusest osa võtnud autoreid. Lisaks oli selliseid, kes olid varem rohkem või vähem edukalt osalenud romaaniühingu võistlustel, ning oli ka paar Eesti Kirjanike Liidu liiget. Kirjanike liidu liikmete töödel ei läinud paraku selle žürii ja nende tööde tingimustes hästi. Küll aga on võistlusel teise koha saanu kogenud kirjanik, omaaegne Tartu NAKi liige, luuletaja Milvi Martina Piir. Mõnevõrra vilumust  on ka kummalgi kolmanda koha autoril. Birk Rohelend on n-ö Tänapäeva autor: 2006. aastal sai tema „Mina, Mortimer” kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse noorsooromaanide võistlusel kolmanda koha. Möödunud aastal jagas ta aga samal võistlusel esikohta Kristiina Kuremaga. Mõlemad Rohelennu teosed on tänaseks ilmunud. Marion Andra on jällegi truu Varrakule, kes on avaldanud tema mõlemad romaanid: möödunud romaanivõistlusel ära märgitud „Vähemalt …” ja eelmisel aastal ilmunud „Pimend”. Ergutusauhinna saanud Liina Lüecke ja Robert Kurvitz ning äramärgitud tööde autorid Robert Randma ja Helju Pets ei ole seni ühtegi raamatut avaldanud.

Alustadeski tulemuste vaatlemist lõpust, võib öelda, et mõlemad äramärgitud tööd esindasid kahte käsikirjalaadi, millesarnaseid  oli romaanivõistlusele esitatud üsna palju. Ühelt poolt joonistus välja rühm töid, kus vaadeldi naiste elu läbi naiste silmade ning mis olid kirjutatud ka ilmselgelt naislugejale mõeldes. Helju Petsi „Õnneõiteta sirelid” on nende seast kõige tugevam, jäädes ometi suhteliselt triviaalseks. Lugu, mis jutustab 1980ndate alguses ühele Eesti saarele kolinud ja seal abikaasa ootamatu surma tõttu koos lastega üksi jäänud linnanaisest, ei kasva välja jõuliseks  üldistuseks. Tõsi, ega iga romaan peagi olema üldistus. Kahjuks jääb „Õnneõiteta sirelites” vajaka ka emotsionaalset lähedust, mis paneks lugeja peategelasele kaasa elama. Siiski on autoril kauneid kirjeldusi, saareelu ja nõukogudeaegse kolhoosikorra igapäeva oskuslikult edasi andvaid pilte. Nõustun žürii liikme Kärt Hellermaga, kelle hinnangul võiks „Õnneõiteta sirelitest” saada rahvaraamatukogudes palju laenutatav teos. 

Robert Randma „Sigaret” iseloomustab oma filosoofiliste arutluste ja fantastilise jutukoega nii mõnegi võistlusele laekunud noore meesautori laadi. Paraku puudub „Sigaretil” tugevam kese, mis liidaks lõdvalt seotud lookesed toimivaks tervikuks. Hing, kes rändab ühest kehast teise, peab taluma üha uute kehade keskpärasust ning muudkui otsib oma algupärast kodu, võiks ju midagi selle retke vältel õppida! Kuid ilmselgelt on noor autor  selle koha peal hätta jäänud ning käsikirjas puudub areng. Kuid „Sigaret” ei ole ka päris elutu: vaieldamatult tunneb autor oma põlvkonnakaaslaste keelepruuki ja kombeid ning loob nõnda päris andekaid stseene.

Selles osas on ilmselt üks ületamatumaid käsikirju ergutusauhinna saanud Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn”. Lugu, millel justkui pole saba ega sarvi, mis algab ulmelises keskkonnas hargneva krimilooga ja vajub lõpuks ilma arusaadava lõputa laiali, sisaldab suurepäraseid karaktereid, momentülesvõtteid ja – mis peamine – üllatab oma fantaasia täiuslikkusega. Kui see kõik oleks veel esitatud enam-vähem talutavas eesti keeles ning lool oleks ka lõpplahendus, võinuks „Püha ja õudne lõhn” olla ka käesoleva romaanivõistluse võidutöö. Seda ei olnud siiski mitte ning Kurvitza töö jäi vaid mõne häälega alla ka teisele ergutusauhinna  saanud teosele, Liina Lüecke kriminaalloole „Sügismüsteerium”. Agatha Christie’st, Rex Stoutist või G. K. Chestertonist hellitatud publik võib põlastavalt turtsuda, kui juttu tehakse kodumaistest krimkadest, kuid on ikkagi rõõmustav, et Eestis elab muugi žanrikirjandus ulme kõrval. Ning Lüecke on suutnud komponeerida toimiva ja hea atmosfääritajuga mõrvamüsteeriumi, mis ei valeta ka pealkirja all esitatud žanrimääratluse osas  – „psühholoogiline kriminull”. Mõned käigud on küll liiga fantastilised, kuid tegu on tugeva tööga ja mina soovitan autoril edaspidi proovida jõudu „lihtsalt” psühholoogilise, ilma roimakomponendita romaaniga. Oskusi selleks näib tal jätkuvalt.

Oskuslik on ka kolmanda koha laureaadi Marion Andra teos „Algolagnia” (kreeka päritolu sõna, mis tähistab füüsilisest valust saadavat erootilist naudingut). See on üks painavama  fantaasiaga raamatuid, mis uuemas eesti kirjanduses ilmunud. Rõõmu teeb noore neiu julgus võtta ette nii stampidega üle külvatud teema nagu vampiirid. Eriti praegu, mil Stephenie Meyeri raamatud püsivad müügiedetabelite tipus, on see ohtlik samm. Ometi pole Andra vampiiridel mitte midagi ühist ei Meyeri, et Bram Stokeri ega Anne Rice’i vampiiridega. „Algolagnia” vampiirid on Marion Andra omad, tema fantaasia on hämmastavalt  värske, sõltumatu ning sügavalt ja värskendavalt perversne. On näha, kui ruttu on eelmisel romaanivõistlusel lihtsakoelise, teismelise neiu päeviku vormis esitatud töö autorist saanud julgelt omaenese fantaasiamaailma ehitav kirjanik. „Algolagnia” on mitmekihiline teos, mida võib vaadelda vildaka noorteloona, kuid mis on ühtlasi poleemiline mõtisklus surma ja füüsilise vägivalla erootikast. Kuigi käsikiri vajab tõsist keelelist toimetamist, on  tegu väga jõulise ja lugeja hinge kriipima jääva teosega.

Nagu Marion Andra, nii on ka Birk Rohelend osav petis. Nimelt ei oleks ma kummagi autori käsikirja lugedes kuidagi tulnud selle peale, et nende autoriks on naine. „Minu sõraline sõber” on pigem Bret Easton Ellise, Kaur Kenderi või Chaneldiori vaimus kibestunud „meestekas”, kus vihatakse nii nais- kui inimsugu, pannakse narkotsi ja hooratakse ringi. Müts maha! Autor,  kes oskab lugeja valejälgedele juhatada, on andekas! Rohelend on „Minu sõralise sõbraga” teinud tegelikult veel teisegi tüki: kompositsioonilt on teos nii terviklik, tasakaalustatud ja varustatud puändiga, et žürii pidi lausa mitu korda arutama, kas pidada käsikirja romaaniks või novelliks. Kuid eks ta siiski romaan on – mõnel lool lihtsalt ongi üllatav lõpp. On natuke kahju, et nii hästi teostatud teose teema on triviaalsevõitu ja vähemalt vormi mõttes juba  korduvalt läbi kirjutatud.

Eelneva taustal ei mõju Milvi Piiri „Liblikad janus” väga üllatavalt. Et autoril on kogemusi kirjandusega, on juba esimeste lehekülgede lugemise järel selge. Mis teeb aga lugemise põnevaks, oli muidugi ebaselgus autori eesmärkide osas. Ka koorub alles pärast mitmekümne lehekülje lugemist välja, kes – õigemini, mis – on romaani peategelane. Kui algul tundub, et selleks on üks või teine kokku ligi viieteistkümnest  kesksest tegelasest, siis lõpuks ilmneb, et ei keegi neist. Õigemini – nad kõik on, kuid ennekõike on selleks ühe väikelinna keskel asetsev park. Selle ümber elavate tegelaste elu riivab üksteist, moodustades nõnda lõdva terviku. Romaani kulgemine on aeglane ja täpselt, kuigi ehk liiga monotoonselt rütmistatud. Küsitavaks jäävad tegelaste arhetüüpsusele viitavad nimed (Supermodell, Keemik, Tõmmu Tüdruk jne), mis ei suuda oma sügavamat  tähendust lugejale edasi anda. Kuid kahtlemata on tegu 2008. aasta romaanivõistluse kõige tugevama tööga. Kõige tugevamaga, aga siiski mitte esikoha väärilisega. Selleks on siiski küsitavusi kogu teose eesmärgi ja sõnumi osas liiga palju.

2008. aasta romaanivõistlust võib kokkuvõtvalt iseloomustada kahe märksõnaga: „žanrikirjandus” ja „naised”. Kolme võidutöö autorid on naised, naisautori sulest pärineb ka üks ergutusauhinna saanud ja üks äramärgitud teos. Tervelt viis käsikirja seitsmest tuleb aga liigitada žanrikirjanduse alla. „Sigaret”, „Püha ja õudne lõhn” ja „Algolagnia” kuuluvad üht või teist pidi ulme laialivalguva nimetuse alla, „Õnneõiteta sirelid” on naiskirjandus ning „Sügismüsteerium” kriminaalromaan. Vaid „Minu sõraline sõber” ja „Liblikad janus” esindaksid justkui „suurt romaani”, psühholoogilise rõhuga vaadet tänapäeva ühiskonnale ja  inimesele. Seejuures on esimene rõhutatult kammerlik, teine kohati liiga muinasjutuline. Ometi ei saa öelda, nagu oleks tegu viletsa saagiga. Õigem oleks öelda, et romaanivõistlusega on nii nagu alati – ühtki korda ei saa võrrelda teisega. Tuleb pidada silmas seda, mida eelmise romaanivõistluse auhindade üleandmisel ütles toonane esimees Jan Kaus: igal romaanivõistlusel võistlevad just need käsikirjad, mis seal võistlevad, ja mitte need,  mida võistlusele esitatud ei ole. Eks järgmine kord on romaanivõistlus jälle omamoodi ning järgmise korra žürii ees seisavad uued, tänasest erinevad valikuvõimalused ja tulemused üllatavad jällegi, kahtlemata erinevalt küll tänavustest.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming