Igatsus igavese selguse järele

Linda-Mari Väli

Carolina Pihelgas, Õnnekangestus. Kujundanud Andres Rõhu, Kristina Viina joonistused. Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 87 lk. [---] sõnad on nagu naabrid / kes keset ööd lõugama hakkavad / ja ei taha vait jääda [---] (lk 81) kirjutab Carolina Pihelgas oma uues luulekogus „Õnnekangestus”. Just nimelt kirjutab, teeb sõnu. Aga tema sõnad miskipärast ei karju, vähemalt mulle mitte. Tema sõnad rohkem nagu hajuvad hääletult hämarikku, poevad tasa puhkama. Pihelgas kirjutab, et ÕHTUL JÄI KÕIK VAIKSEKS / ka terve päev ringi tormanud tuul / polnud enam kellegi poolt ega vastu [---] (lk 12) ja samamoodi tundub olevat tema luulegagi – see liigub kulgemise ja vaibumise aeglases rütmis. „Õnnekangestuse” sõnad on lihtsad ja loomulikud, nende hämarus ei tule peidetud mõttest, vaid katsest tungida mõtte taha, sõnastamatusse. Lugejat justkui ärgitataks edasi minema. Tehakse peeneid, ometi selgeid vihjeid vanadele traditsioonidele, mis taotlevad sarnast tunnetust. Pihelgas kirjutab, et Kõigepealt karju kõri klišeedest kähedaks / seejärel lase lausetel end laiali lammutada [---] (hääle leidmine, lk 65), ühesõnaga, võta terve keha lahti ning pane siis uuesti kokku. Nagu šamanistlikus kultuuris, kui noort nõida hakkab vaevama tarkade haigus ja ta peab minema rituaalsesse surma, et hiljem ühes väega ärgata. Juba järgmisel leheküljel näikse jõutavat satori’ni, spontaanse kirgastumiseni (zen-budism): LÄHEKS VÄLJA ütleb mõte: / tõuse püsti astu toast välja [---] pane parem jalg vasaku ette / ja siis vastupidi jne [---] (lk 66), kuni suures keskendatuses kaotatakse iseenesel järg käest. Viimases tekstis on ka teistsugust, lustakat elementi: lugejat justkui kutsutaks kaasa mängima. Luuletuses neli sügavat joont (lk 49-50) kirjeldab Pihelgas vagusid kellegi käelabal: üks / läheb pöidla ja nimetissõrme vahelt [---] teine / algab esimesele üsna lähedalt [---] jne, kuni lugeja hakkab otsima oma peopesadelt märke, millest luuletaja kõneleda ei saagi.

Keel kui selline on Pihelga luules pidevaks probleemiks, ka varasemates kogudes. Ta mässab sõnade vastu sõnadega, aga need ei tahagi olla sõnad, vaid hoopis teeviidad kusagile kaugemale, sisemisse vaikusse. [—] Keel oli katki ja ei teinud piuksugi (lk 60), kirjeldab Pihelgas tabavalt. „Õnnekangestuse” tekstid on kantud uue maailma (new age) vaimust, nad taotlevad tagasipöördumist ununenud aegadesse, vähemalt vaimus. Maailma nähakse mitmemõõtmelisena, selle väikestes osades aimub kõiksuse olemus KAHEHARULINE / männiokas [—] sealt kostub / metsade kohinat / ja ammu väljasurnud / loomade tume- / tummasid hääli [—] (lk 32) ning isegi linnakirjeldustes jääb kõlama mingi metsikus. Puudub kaasaegne võõrandunud urbanism, kuuleb pidevat hüüdmist maa poole: [—] longin mööda linna / lootes sind näha / supilinnas ülejõe / raadilt karlovasse / peatun su maja ees / aga kõik aknad on pimedad / ja ühtegi häält ei kosta [—] ja kõik need kõnelused / kõiguvad puude okstes / iga sahin / on üks öeldud sõna / üks lõpuga lugu (lk 23).

Pihelgast õhkub tugevat naiselikku vaimu, ürgemalikku ja maalähedast: ÜKS KOGEMATA PUUDUTUS / ja ma murdusin lahti / nagu jääliustik [—] nüüd voolavad / kõik veed – / allikad jõed / järved ookeanid / saavad minu armastust täis [—] (lk 22), samuti arhetüüpseid kujundeid, mehe ja naise sümboleid: GOU / üleval taevas / taeva all tuul / puhus ja puudutas / saimegi kokku // yao ütleb: / kinnita oma vanker / rauast piduriga [—] yin / tuleb siduda kinni / nagu kari sigu [—] (lk 29). Ent ühtegi järeldust ei tehta, jõutakse üha suuremasse ummikusse, seisundisse, mida ei saagi sõnastada, ainult tunda: [—] aga kuidas peatada / järsakul kõõluvat vankrit? // kõik teised teed viiksid su juurde / kõik teised teed viiksid su juurde (samas, lk 29). Sama liini järgib ka kogumiku pealkiri, norra kirjaniku Stein Mehreni luuletusest (Pihelga tõlge) laenatud sõna „õnnekangestus” (oktoober, lk 44). Sest kui kangestutakse õnnest, siis peab see olema mingi teistsugune õnn, tavaliselt sellest ei räägita: tühjus ja selgus, õnn „õnnest” ja „õnnetusest” väljaspool.

Pihelga uus kogu jätab hoolikalt komponeeritud mulje. Omamoodi raamideks on ema ja isa luuletused esimeses ning viimases osas. Need on teatavat laadi portreed: esimene võssa kasvanud aiast, teine töökohast, [—] kus uksed / polnud kunagi lahti / laborandid käisid / kivist nägudega / ja luukeresid / hoiti kappides [—] (lk 77). Ema meenutab Pihelgale möödunud aega, isa pisut tolmunud hetke, mis igaveseks minevikku jäädvustunud. Mõlemas portreeluuletuses on tunda õnnekangestuse läbivat vaimu, aja halastamatut möödumist ning igatsust millegi kadunu järele, seisundi järele, mis püsib oma vaikuse, rahu ja selgusega alati ühtemoodi, mineviku ja tuleviku taagast priina: [—] täna / tundub / et miski / ei muutu / et kõik / jääbki alati / just nii: / tuline ahi / süte pärastlõunane / palang / südame / tuhmas / tuhas (lk 35).

Pihelgas on valinud oma kogusse viis luuletõlget, mis kõlavad „Õnnekangestuse” üldise vaimsusega selgelt kokku. Kui katalaani kirjanik Jaume Subirana kirjutas rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi, et [—] Kõik oleks just nagu praegugi [—] alles poole peal / Ja lahkumiseni veel vaid / mõned minutid (kõik võiks alatiseks muutuda, lk 76), siis Pihelgas, kes polnud tollal veel sündinudki, leiab, et [—] mina olen igatsus / selle päeva järele / kui kõik oli veel ees / kui sa tegelikult olid / alles väikene poiss (lk 21). Tekib omalaadne kaanon: ühised äratundmised ja tajud, rajad, mis on sissetallatud ja tallamata ühtaegu, sest kõikjal on juba käidud, aga alati kõnnib keegi esimest korda ja just see kord on igavesti uus. Nagu Pihelga varasemas luules, nii on ka selles kogus tunda pidevat vaatlust ning samasugune vaatlejapositsioon on ka tõlgetel. Välise maailma sündmused tuksuvad vaikselt kusagil sees (UDUEBEMED / lendlevad // südasuvises / juunis // jäävad pidama // õunapuu / õites // meie / südamete / pigistes / soppides [—], lk 75), jälgitakse ümbritsevat, nähakse, et sügises on talve ähvardust, talv venib liiga pikale, kevad ei tule ega tule, õitel lastakse suve lõpus liiga kaua valmida jne. Alati on ootus, millekski valmistumine, uuesti sündimine. Kunagi ei ole miski päriselt valmis, kogu olemine on üks pidev saamine. Ja võib-olla selle pideva muutumise ja möödumise tajumisest tekibki Pihelgal igatsus millegi jäädava ja tervikliku järele, mis tundub nii kättesaamatu: [—] mina mäletan / kahekümne talve / pärastlõunaid [—] idülli ja / sellele järgnevat / hääbumist (lk 45), aga on kusagil meeles ometi alati olemas (MÕNEL ÕHTUL / on su sees / ainult tühjus / ja see tühjus / on nii kerge / ja soe et / tahaks teda / sülle võtta [—], lk 52). See ongi õnnekangestus.