Iga käik nõuab vastukäiku

Aija Sakova

Raudami ?Nips? on tõepoolest omamoodi nips. Kindlasti mitte aga nips selles tähenduses, nagu seda Raudam kirjeldab oma raamatu viimases peatükis. Või just siiski. Viimane peatükk pealkirjaga ?Nips? kirjeldab kahte sorti nipsumängu. Üks on kehaline, nipsu lüüakse teise laubale, ning teine tundub olevat rohkem psüühiline. Mängitakse küll kabelaual kabenuppudega, kuid nagu mängude puhul ikka, on mängust enamasti olulisem see asjaolu, kes võidab ja kes kaotab.

Mis on aga nipsumängul ühist Raudami raamatu ja selle sisuga? Raske öelda, õigemini raske sõnastada.

 

Lugu on olemas

Üks nipsumäng on seotud võitja/kaotaja rolli ja strateegiliste käikudega. Teine keha ja valuga. Need mõlemad tasapinnad kajastuvad raamatu esimese poole ?Joonetõmbaja? romaanis. ?Joonetõmbaja? on romaan romaanis. Ääretult tihe, eelkõige emotsionaalselt tihe lugu. Raudam ei võta siin lugejat käekõrvale ega juhata teda läbi oma tegelaskujude mõttemaailma, nagu romaani puhul võiks oletada. Ta teeb seda küll, kui nõuab lugejalt vastutasuks tema enda piiride ületamist, nõuab andumist, nipsumänguga kaasaminemist. Lugejal tuleb avada oma elu, et siis mängida Raudami tekstiga, selle vastu. Olla teine.

Ühelt poolt jutustab ?Joonetõmbaja? täiesti konkreetset lugu ning kui tahta, võib joonistada suhteliselt korraliku narratiivi, paika panna tegelased ja nende omavahelised suhted.

Nii on peategelase nimi Mart. Tema isa on tuntud arst, täpsemalt üldarst. Mardi ema põeb Alzheimerit, mis hakkab avalduma Mardi keskkooli lõpetamise ajal. Perekond, õigemini isa on suhteliselt jõukas, kuid see jõukus on tema enda teenitud, oma osa selles on ka Mardil. Vanavanemad on põgenenud välismaale ja ühendus nendega püsib suhteliselt harva kirjavahetuse teel. Kirju kirjutab vanaemadele Mart ise, aga vastavalt siis ema või isa nime all.

Mardil on suhe Piretiga või hoopiski Piretisse. Viimane on Mardi klassiõde, kellega Mart Tartusse õppima kolides ka korterit jagab. Piret avaneb läbi kirjelduste klassikalises mõttes mitte just positiivse tegelasena. Ta on kooli ajal isalt välja pressinud valge kleidi (kasutades selleks ilmselt seksuaalse kuritarvitamise mustrit), hiljem on ta korduvalt teinud aborti. Üheks viimaseks Pireti sündimata lapse isaks on Artur, kes on ühtlasi ka Mardi sõber. Piretil on samanimeline vanaema, kellel on suur tühi kohver. Vanaemal on kalduvus tühja, kuid ääretult raske (ilmselt süütunnet täis) kohvriga oma kadunud poega otsima minna.

Ajaliselt laotub romaan Mardi keskkooli viimasest klassist kuni ema ning sellele järgnenud isa ning vanaemade surmani. Mart kolib küll esialgu pärast keskkooli lõpetamist Tartusse, kuid siirdub üsna ruttu tagasi Tallinna, et põetada oma haiget ema. Vahetult pärast ema surma saabuvad Rootsist mõlemad vanaemad, kes aga hukkuvad isa Volgas, kui too neid ema hauale sõidutab. Volga, üldse auto, on romaanis kesksel kohal. Auto on võimu ja jõukuse märk, samuti ajaarvamise vahend.

Mardi vanemad on surnud, Piret on Mardi Tallinnas olemise ajal leidnud endale teise mehe. Mart jääb üksi.

 

Käik ja vastukäik

Kuid lugu ei anna ennast niisama lihtsalt kätte ja on sellisel kujul ehk vaid minu üldistatud skeem romaanist. Ning päris kindel selle paikapidavuses ei ole ma praegugi. (Ehk vaidleb keegi mulle vastu ja väidab, et tegelikult oli hoopiski teisiti?!) Nii näiteks ei julge ma kindel olla selles, kas Piret ikka oli just selline Piret, nagu see läbi mina-jutustaja silmade paistab. Kuidas suhtuda Pireti sündimata lastesse ja nende isadesse? Ja kas Artur oli üldse olemas? Või oli Artur jutustaja üks minadest ja suri ühes tema ja Pireti ühise lapse kaotamisega?

Raudami tekst ei seletu ega seleta end. Ning ainus viis romaani lugeda on vastata tekstile, n-ö kaasa mängida. Või nagu Raudam ütleb: ??iga käik, ka kõige labasem, nõuab vastukäiku, muidu muutub mäng mõttetuks ja inimene jääb üksi (…)? (lk 302).

Vastamine toimub loomulikult lugeja peas ning vastamiseks kasutab ta oma elu ja kogemusi. Raudami tekst pakub vaid ühte osa tervikust, teise peab andma lugeja ise. Siis tekst toimib. Laob end kokku justkui puzzle või kui siiski Raudami enda kujundite juurde jääda: toimib kui male- või kabelaud, kus iga käigu järel seis muutub.

Lugedes võib juhtuda sama. Minnes kaasa ja püüdes mõista minajutustajat, tuli minul end mitmel korral avastada teispool iseenda piire. Just nii nagu minajutustajagi on samaaegselt subjekt ning nende kirjelduste läbi, mida ta vahendab, ka objekt. Iga romaanis esinev tegelane avab tegelikult eelkõige minajutustajat ennast ja mitte nii väga kirjeldatavat inimest. Aga seda samuti vaid juhul, kui lugeja on kasutusele võtnud oma kogemuse, suhestanud minajutustaja kogemuse iseenda omaga.

 

Valus mäng

Mitmed olukorrad võivad aga küllaltki piinarikkaks osutuda. Kõige raskem, aga ka kõige emotsionaalsem ning liigutavam on ema haigus ja selle kehalisuse kirjeldamine. Suhteliselt palju ruumi ja aega pühendatakse haige ema pesemisrituaali edasiandmisele, sellele, kuidas kaks meest ? isa ja poeg ? vannitavad haiget ema (124 ? 126). See on detailne kirjeldus. Ja sellest hakkab halb ning piinlik. Iseenda ees. Naise keha ees. Üldse inimkeha ees. Aga samal ajal on just see koht oluline, see on koht, mida on vaja, see, mis võimaldab lugejal vaadata peeglisse. Mitte kõverpeeglisse, kust särab vastu ilu, vaid peeglisse, millest peegeldub tagasi elu.

Sellel, kes võtab vaevaks Raudami tekstiga mängida, olla sellele teiseks, tuleb ilmselt nii mõnigi kord sügavamalt neelatada. Kuid tal ei tule väljakutse vastuvõtmist kahetseda. Ta on mänginud. Saanud paaril korral nipsu, tundnud valu. Ning astunud iseendale ja elule kaks sammu lähemale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming