Igaühe oma unelaul

PILLE KIPPAR, folklorist

Ene Reet Ehala, Unelaulud. Tallinn, 2001.CD Unelaulud, Music Works Studio, 2004. Koostanud Ene Reet Ehala. Anu Lamp plaadi esitlusel publikut uinutamas.

Kinkisin pojale Ene Reet Ehala koostatud ?Unelaulud? ja hakkasime samal õhtul laulma. Esiotsa olid kõik lood lausa tuttavad või noodist haaratavad, hiljem tuli klaveri taha istuda ja abi nõutada ? uued laulud, saated ja seaded. Laulsime raamatu ühe hingega läbi, lõpetasime pärast südaööd. Tänuväärt materjal ? tuli esimese õhtu hinnang.

Unele laulmine oli vanasti väga intiimne ema ja lapse vaheline pisikesele turvatunnet pakkuv suhtlemisviis. Ema hoidis väikest süles: füüsilisele kontaktile liitus rahulik rütmiline liikumine ja laul, vähesed sõnad ja lihtne meloodia. Sellest piisaski, laps rahunes ja uinus. Muude toimetuste juurde minnes pandi laps hälli õõtsuma ja lauldi eemalt ? aitas ka. Hällilaule teadsid ja laulsid ka teised kodakondsed. Fantaasiarikkamad emad-vanaemad unistasid lapse tulevikust, panid oma unistused sõnadesse, et mis kõik lapsest tulevikus saab. Igas maakohas, igas peres, olid oma unelaulud.

Põhjarahvaste isikulaulud sündisid samal põhimõttel. Folkloori uurijatele on esitatud nii lauljale tehtud kui laulja oma tehtud laule. Isikulaul saatis inimest kogu elu, oli nagu visiitkaardiks. Mõnigi hant või neenets mäletas ja oskas ka emale, õele, isale või vanaemale tehtud laulu. Lapsele tehtud laul unistas, mis temast võiks saada, täiskasvanu oma rääkis inimese omadustest.

Raamatutesse pandi esialgu ainult laulu sõnad, harva viis ning vihje rütmile. Kolmas oluline rahvalaulu komponent ehk esitamistava jäi avaldamisel kõrvale. Esialgu veel teati ja mäletati, kuidas ja milleks laulu kasutatud, hiljem unustati. Trükitud laulud ei kajasta enam ema ja lapse vahetut kontakti; tegemist on traditsiooni teise astmega ? laulu saab õppida ka raamatust. Une- ja hällilaulu esialgne intiimne funktsioon taandus või nõrgenes. Suurema tähelepanu alla jäid kenasti voolav meloodia ja sisukad sõnad ning eesmärgiks sai kunstiline elamus. Hällilaule hakkasid looma heliloojad, tehti seadeid ja saateid. Eesti heliloojatest-koolimuusikutest on rahvalaulude häid ja lihtsaid seadeid teinud Riho Päts ja Heino Kaljuste.

Paralleelselt kirjandusmuuseumi ulatusliku üle-eestilise koolipärimuse/õpilasfolkloori kogumise aktsiooniga üheksakümnendate alguses jälgis folklorist Anu Vissel teist poolt, lasteaialaste vanemaid: kas kodus lauldakse ja mida vanemad oma lastele õpetavad? Uurija sedastab, et unelaulu varasem funktsioon on kadunud/taandunud, paljud lapsevanemad ei taju hällilaulu kui spetsiifilist laululiiki ja laulavad ? kui üldse laulavad ? uinutamiseks mis tahes laulu. Omaaegses ?Entel-tenteli? põlvkonnas (1969/70 ja hiljem) kasvanute kõige populaarsemad unelaulud olid Tambergi-Männi ?Karumõmmi unelaul?, Pilvi Üllaste ?Nuku hällilaul? ning ?Põdra maja?: Kop-kop, lahti tee, metsas kuri (!) jahimees…või: Kui sul tuju hea, siis käega plaksu löö…

Siit paistab otsekohe mitu asja. Kõigepealt, et noorte lapsevanemate oma lastelaulude repertuaar on napp, ei osata üldse kuigi palju laule; teiseks, et puudub kriteerium, milline laul unelauluks sobib, millisega kõige rutem tulemuseni jõuab. Elu on näidanud, et kõigega harjutakse, ja küllap need ?kurja jahimehe? laulu kuulnud lapsed ka kuidagi magama jäid ? harjumus ju; ja hea, kui ema-isa üldse magama panevad ja laulmiseks aega leiavad. Aga nemad nähtavasti ei tea(dnud), et sobivamaid laule olemas on. Rahvapäraseid unelaule peaaegu ei tuntud. (A. Vissel, Mida teavad lapsevanemad hällilauludest? ? Mängult-päriselt. Tänapäeva folkloorist II. Tartu 1996, lk. 79 ? 103; A. Vissel, Mida lauldakse lastele eesti kodudes tänapäeval? Laste endi arvamus. Pärimus pärijale. Tartu 2000, lk. 8 ? 31.)

Raamatu ja heliplaadi koostaja Ene Reet Ehala oma tütar igatsenud, et oleks ometi koht, kust ema lapse jaoks sobiva unelaulu leiaks ? oma unelaulu. Raamat seda arvestab, on targasti koostatud; algab rahvalauludega, kõige lihtsamate paljudest Eesti paikadest kirja pandud hällilauludega. Et kui ise tead, kust sinu esivanemad pärit, siis võid kasvõi oma kodukihelkonna laulu ära õppida ja lapsele laulda. Eestimaa kihelkondade kaart ka juures. Siis tulevad mõned naabrite meil lauldud laulud nagu soomlaste ?Une-Mati? või lätlaste ?Päike istub hilja õhtul?… Edasi on ligemale pool raamatut eesti heliloojate unelaule, akordid ja saated juures ? pillimeestel ka hea mängida. Need on rohkem esinemiseks, aga mõned sobivad ka uinutamiseks.

Kui jagaksime temaatilisi laulukogumikke kasutajaskonna järgi, siis see kuulub n.-ö. igameheraamatute hulka. Ta on kohe ja lihtsalt haaratav, mitte liiga teaduslik. Samas pean tänuväärseks andmete ja kommentaaride lisamist välismaiste laululoojate kohta (sünni- ja surma-aastad, elukutsed, laulude loomise aastad); on mõnel määral võrreldav kristliku lauluraamatuga; sealt leiab ka andmeid laulu tegijate ja tõlkijate kohta.

Mis puutub laulude pealkirjastamisse, siis rahvalaulikud tavaliselt oma laulude puhul seda ei teinud. Kui oli vaja, öeldi esimese värsi järgi või kasutati mõnd olulist sõna tekstis. Pealkirjad anti lauludele enamasti trükkimisel ja seda tegi raamatu koostaja. Kuna siia on koondatud laule mitmetest väljaannetest, sattusid paljud sama pealkirja kandma. Nii ongi siin 17 + 4 + 2 hällilaulu. Neid saame eristada helilooja või (rahvalaulude puhul) päritolu-kihelkonna järgi, mille täpsustamine muutub oluliseks.

Tegelikult on eesti folkloristid rahvalaulude korraldamisel jõudnud niikaugele, et laulutüüpidele on nimed antud. Need fikseeriti kas varasemates trükistes käibele läinud nimedena, esimese värsina või leiti mõni muu pealkiri; näiteks laulu iseloomuliku motiivi järele. (Eesti rahvalaulude antoloogia I ? IV. 1969 ? 1974. Toim. Ülo Tedre; vt. kommentaare IV köites.)

Rahvalaulude puhul on tavaks märkida kihelkond ja lauliku ning üleskirjutaja andmed. Pärisorjuse ajal, kui rahvas vabalt elukohta ei saanud vahetada, kujunesid ühised keelelised ja etnograafilised tunnused just kihelkondade kaupa ja nii korraldati ka materjal. Nõukogude ajal ei arvatud kirikul ja kihelkonnal enam mingit tähendust olevat ning laulude päritolukohana märgiti rajoon ja külanõukogu. Uurijad loobusid sellest üsna varsti, kuna nii sattusid samast piirkonnast kogutud ühiste tunnustega varasemad ja uuemad materjalid lahku. Ebaühtlaselt pakutud andmestik ajab kasutaja segadusse; siia raamatusse on mõned sellised apsud sisse sattunud: Loksa alev ja Juminda küla kuuluvad Kuusalu kihelkonda (lk. 19); Pärnu rajooni Randivälja kuulub vanasse Tori kihelkonda (lk. 39); Kallaste rajooni pole enam ammu, Nina küla kuulub Kodavere kihelkonda (lk. 31); Triigi küla Saaremaal kuulub Karja kihelkonda (lk. 34); Haapsalu kihelkonda pole olemas, on Haapsalu linn (lk. 34). Täpse andmestiku näitena nimetan muusikateadlase Karl Leichteri 1930. aastal Rakveres tehtud üleskirjutust Mari Leichterilt, kelle laul tegelikult pärit Pilistvere kihelkonnast (lk. 30).

Raamatu laulude helisalvestused (27 laulu) algavad kuulamiseks mõeldud keerulisemate lugudega ja lähevad siis lihtsamate poole kuni tõesti uinutava neljaminutilise ritsikalauluni välja. Laulude esitajate valik on hästi õnnestunud, Kaido Sussi seaded sobivad sellise intiimse muusika saateks hästi. Pean sobivaks ka laulude järjestust: tõepoolest esimesed kuulamiseks ja tagapool kaasalaulmiseks ja lausa uinumiseks. Plaadi kompositsiooni sobib ka esitajate vaheldumine suurepäraselt: Kaia Urbi ilusa kõrge häälega puhtas piano?s lauldud klassikalugude kõrvale tuleb Kaido Sussi bariton, vahele Iiris Vesiku ja mõne teise lapsehääl. Häälte ja tämbrite valik ja vaheldus sobivad sellise plaadi puhul hästi. Eriti heaks leiuks pean laulva näitleja Anu Lambi osa: madal mahe hääl on nagu rahustav ema/vanaema. Tema kui kogemustega esineja ei eksi ka regilaulu rõhkudes, mis siin plaadil laste puhul paiguti ette tuleb.

Kui nüüd arvestada, et emad-vanaemad tõepoolest plaadi ja raamatu kaudu uuesti päris hällilaulu juurde tagasi lähevad ja siit (regi)laulud laste uinutamiseks ära õpivad, soovitan rohkem ja julgemalt värsse ja mõtteid korrata. Omal ajal neid üles kirjutades jälgiti, et võimalikult rohkem laule saaks kirja, kordamisi ju üles ei märgitud. Igaüks teadis isegi, et regilaulu värssi korrati ja varieeriti. Mõnelgi puhul tahtnuksin siin plaadil sama (rahva)laulu paar-kolm korda järjest kuulata; kordamine annab laulikule võimaluse mõnd sõna muuta, vahetada, teisiti rõhutada; laul muutub elavamaks, improvisatsioonijulgus kasvab. Siit pole siis enam kaugel ka ise oma lapse unelaulu loojaks saada.

Raamatu ja heliplaadi üllitaja Ene Reet Ehala ?Unelaulude? raamat ja heliplaat lähtuvad soovist tutvustada eri aegadel Eestimaal lauldud hällilaule. Heliplaat ?Unelaulud? toob meile unustatud vanad hällilaulud nii uues kuues kui oma eheduses, lausub koostaja plaadile saateks. Mõlemad kokku on heaks allikaks, mille kaudu Eestimaa perede vanad ja uued hällilaulud ellu saavad ärgata. Head uut elu, vanad unelaulud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming