Ida-Euroopa naised Viinis

Bruno Kreisky Forumi feminismikonverentsi ajendas veendumus, et Ida-Euroopa naiste sotsialismijärgsest ühiskogemusest on liiga vähe räägitud.

Maarja Kangro

„Kas te teate, mida Arendt ütleb soorollide kohta?“ küsis Krassimira Daskalova.

Ma ei tea,“ ütles Ulrike Lunacek. „Ma ei ole nii palju Arendtit lugenud.“

„Kas ta selle kohta üldse midagi …“ alustasin ma.

„Null!“ hüüatas Daskalova ja näitas sõrmedega nulli. „Mitte midagi! Arendt ei räägi soorollidest üldse. Totalitarism on soopime.“

„Kas siis tõesti kohe niimoodi?“ küsisin ma. „Kui Arendt soorollidest ei räägi, on totalitarism soopime?“

Aga Daskalova, Sofia ülikooli õppejõud, vangutas pead ja ütles: „Lugege Arendtit!“

Ta oli just pidanud ettekande, dekonstrueerimaks arusaama, et omaaegses idablokis tuli emantsipatsioon üksnes ülalt: ei, ka seal oli Daskalova meelest feministe, nagu näiteks kompartei tegelane Cola Dragojčeva. Kui Daskalova veel mainis, et on kuulnud, et ka Ku Klux Klanis ja natside seas on olnud naisõiguslasi, läks saal kihama. Lunacek, Euroopa Parlamendi asepresident, roheliste esindaja ja Austria parlamendi esimene avameelne lesbi, avaldas veendumust, et isegi kui inimsusevastastes liikumistes on mõni naine seisnud mõne spetsiifilise õiguse eest, ei ole ta veel feminist – feminismiks ei saa nimetada ükskõik mida ükskõik kus! Jaa, leidis saal, kui eesmärk ei ole patriarhaalse võimustruktuuri kõigutamine, siis pole tegu feminismiga. Ja maskuliinseid võimustruktuure ju sotsaja emantsipatsioon ei raputanud. Kohvipaus tuli peale, aga kuidagi sattusin ma just diskuteerijate lauda ja me rääkisime sel teemal edasi.

Kõik see toimus üritusel pealkirjaga „Naised üleminekuajas. Kas eiratud probleem?“ („Women in Transition – A Neglected Problem?“), mida peeti Viinis endise liidukantsleri Bruno Kreisky residentsis 21. kuni 23. oktoobrini. Naised kutsus kokku Bruno Kreisky Forum, 1991. aastal loodud instituut, mis korraldab rahvusvahelisi poliitika- ja majanduseteemalisi konverentse.

Ürituse idee taga on horvaadi kirjanik Slavenka Drakulić, kellel eesti keeles on ilmunud raamat „Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus“ (LR 2006, tlk Karin Suursalu).

Drakulići ajendas veendumus, et naiste sotsialismijärgse aja kogemustest on liiga vähe räägitud. Ja et Ida-Euroopa naistel on siiski ajalooline ühiskogemus, isegi kui nad end ühtsena ei näe. Kõik need maad tegid 80ndate lõpul ja 90ndate algul läbi rahvuslike väärtuste ja religiooni taaselustumise, kus radikaalsemalt, kus leigemalt. Aga iseäranis pani Drakulići muretsema see, et mitte ainult Ida-Euroopas ei patriarhaliseeruta, ei minda tagasi „feodaalsesse väärtussüsteemi“. Viini üritus pidi andma võimaluse neid asju vaagida. Kõik osalejad olid naised, vanuses 37–80, akadeemikud ja mitteakadeemikud. Mehed, vestid seljas, katsid ja koristasid vaikselt laudu.

Drakulići suvel Eurozine’is avaldatud artiklit „Kuidas naised jäid postkommunismis ellu (ega naernud)“ („How women survived post-communism (and didn’t laugh)“)* nähti arutelude ühe lähtepunktina. Paljude teemade hulgas rõhutab Drakulić siin omaaegset ülalt suunatud emantsipatsiooni (sellest ka Daskalova vastulause): formaalne võrdsus piirdus institutsioonidega, kodus valdas meesšovinism, koormatud naistel polnud ei aega, võimalust ega usku oma seisundi muutmiseks; muutusi tehti niikuinii vaid ülaltpoolt. Feministlikku teadvust polnud, levisid eelarvamused lääne feministide kui koledate meestevihkajate kohta. Eks see kõik ole tuttav ka Eesti naistele – ja ilmselt mitte ainult neile, kes nõukogude ajal elanud. Vaatan kurvastusega, kuidas patriarhaalsed eluliigendused on edasi kandunud isegi minuvanuste kodudesse, kus mehel on kabinet ja naisel mitte (see teema nõuaks omaette statistikat).

Konverentsi avaõhtu ettekande SLV ja SDV naistest pidas legendaarne saksa feminist Alice Schwarzer, ajakirja Emma asutaja. Temagi kinnitas, et emantsipatsioon oli SDVs vaid formaalne ja ülalt suunatud, naistele langes topeltkoormus ja klaaslagi oli ka SDVs ees. Sujuvalt liikus Schwarzer põgenike teemale, väite peale, et 70% neist on noored mehed, käis saalis kahin ja Poola teadurid esitasid ärevaid küsimusi („Milleks hirmunarratiiv?“). Ent kui Schwarzer teatas, et sisserändajatele ei tule õpetada mitte ainult saksa keelt, vaid ka seda, kuidas naisi kohelda, kostis aplaus.

Põhipäev algas aborditeemaga. Horvaatias, kus jäi kehtima Jugoslaavia liberaalne abordiseadus, on arstil siiski 1996. aastast võimalik protseduurist süümepõhiselt keelduda ja naisi solgutatakse mitme haigla, vahel ka mitme linna vahet. Poolakas Ewa Majewska (CVs feministlik kultuurifilosoof) kinnitas ägedalt, et Poolas, kus abort on lubatud ainult meditsiinilistel näidustustel või vägistamise korral, on abordist saanud klassiküsimus: kel raha, see leiab ajalehekuulutuse ja saab asja poole keskmise palga eest õiendatud. Majewska põhiteema oli siiski naiste solidaarsus ja naiste roll teatavasti väga seksistlikus Solidarność’is (juhtivorganite 113 liikme hulgas polnud ainsatki naist).

Humboldti ülikooli teadur Agata Lisiak rääkis emigreerunud poola naistest, kel on Suurbritannias tänu sotsiaalsele turvalisusele rohkem lapsi kui kodumaal. Poola emigrandid kirjeldavat Suurbritanniat ka kui Poolast soojemat riiki, kuna inimeste suhtumine tundub soojem: aga selline taju võib tulla ka sellest, et ei tunta kohalikke norme.

Albaania ajakirjanikult Marieta Vinjault saime teada, et Albaanias kehtivad sookvoodid: parlamendivalimistel peab valimisnimekirjades vähemalt 30% kandidaatidest olema vähem esindatud soost.

Femeni rühmitust kritiseeriti kunagi seetõttu, et nad olevat liiga ilusad. Pildil meeleavaldaja Ukraina julgeolekuteenistuse hoone ees.

Femeni rühmitust kritiseeriti kunagi seetõttu, et nad olevat liiga ilusad. Pildil meeleavaldaja Ukraina julgeolekuteenistuse hoone ees.

FEMEN Women’s Movement / Wikimedia

Harkivist pärit Tatjana Žurženko rääkis, kuidas nomenklatuur Ukrainas rahvusluse kaaperdas, ja oletas, et kodanikurahvuslusest (vrd Ernest Renan) võiks naistel siiski kasu olla. Žurženko meelest on rahvuslus naistele vähem halba teinud kui turumajandus. Positiivne rahvuslus? Iseäranis balkanlastele kõlas see oksüümoronina.

Eva Fodor Budapestist vaagis oma uurimuse põhjal küsimust, kas kiire majandusareng soodustab võrdsust või ebavõrdsust. Ladina-Ameerikas on kiire arenguga kaasnenud suurem võrdsus, ent Eesti tüüpi agressiivne neoliberalism viib ilmselgelt suurema palgalõheni. Sellises ühiskonnas ohustab vaesus naisi rohkem kui mehi.

Nooruke kirjandusteadlane Marija Ott Franolić kurtis horvaadi noorte ignorantsuse ja konservatiivsuse üle. Lehtedes ilmub aeg-ajalt dramaatilisi hüüatusi à la „70% gümnasistidest ei tea, kes on Horvaatia peaminister“, aga noored loevad vaevalt lehepealkirjugi. „Feminist“ on neile sõimusõna, nii rumalad olla nad, et jäävad tööturul hätta. Kõneleja uskus vea olevat haridussüsteemis: koolides õpetatakse religiooni, aga mitte kodanikuõpetust.

Kultuuriajakirja Krõtõka tegevtoimetajal Oksana Forostõnal oli hinge peal ukraina naiste kujutamine lääne meedias: agentsust neile ei omistata, ikka nähakse neid vaesuse ja seksuaalse ärakasutamise ohvritena. Sinna juurde käib veel arusaam nende ilust ja naiselikkusest. „Mida kaugemale ida poole minna,“ ütles Oksana, „seda rohkem paistab seal elutsevat noori kõrgete kontsadega naisi ning väga vanu ja vaeseid rätikutega mutikesi.“ Ka Femeni rühmitust kritiseeriti kunagi seetõttu, et nad olevat liiga ilusad. Ida-Euroopa naiseilu-arusaam on visade juurtega ilmselt mitmel põhjusel.

Drakulić, kes kinnitas, et temalgi on raske Femeni mõista, kirjeldab oma artiklis, kuidas Jugoslaavia esimesel feministlikul konverentsil 1978. aastal olevat väliskülalisi (kelle hulgas olid Hélène Cixous, Dacia Maraini ja Alice Schwarzer) üllatanud see, et Jugoslaavia naisõiguslased kandsid kõrgeid kontsi ja olid tugevalt meigitud. Kui lääne feministide meelest olid meik ja rinnahoidja (mida põletati!) rõhumisvahendid, siis sotsialismileeris oli nii häid meigitarbeid kui ka korralikku rinnahoidjat raske kätte saada. Kus siis neid veel põlata. Veel õhtusöögilauaski, pärast konverentsi, kinnitas bulgaarlanna Daskalova vana müüti, et lääne inimestel on olnud „lihtsalt raske uskuda, et idaeurooplannad oma vaesuses nii head välja näevad“.

Konverentsi lõppeesmärgina oli kirjas uute perspektiivide ja võimalike lahenduste visandamine. Selleni me ei jõudnud. Igaüks katsus oma mure ära rääkida, aga nagu ikka, on ka sotsialismijärgsete õekeste seas ühed domineerivamad kui teised. Aga naiste nn jõustamisena toimis üritus ilmselt küll. Mis seal muud kui edasi. „Varased feministid olid väga provokatiivsed ja kaebasid väga vähe,“ manitses Kreisky Forumi peasekretär Gertraud Auer Borea d’Olmo meid, idaeurooplasi.

Hotellis Wandl kuulus hommikusöögi juurde šampanja, taustaks kõlasid Vivaldi „Aastaajad“. Naised naersid. Tekkis tahtmine korraldada Eestis, pseudo-Skandinaavias ja palgalõhe rekordimaal, midagi samalaadset.

* Vt http://www.eurozine.com/articles/2015-06-05-drakulic-en.html, pealkiri on parafraas Drakulići 1992. aastal ilmunud esseekogumikule „Kuidas me kommunismi üle elasime ja isegi naersime“ („How we survived communism and even laughed“).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar