Ich liba dich, mein Herz

Tõnis Vilu ja Andrus Kasemaa mõjusad luuletused sobivad tõhustama ID-kaardi turvalisust.

PILLE-RIIN LARM

Vaadake! Parnassile on tõusnud kaks nooremas keskeas poeeti, nii sarnased ja nii erinevad, lõhnavate loorberitega pärjatud. Tõnis Vilu (1988) sai teosega „Kink psühholoogile“ mullu Gustav Suitsu nimelise luuleauhinna ning Andrus Kasemaa (1984) luuletusega „Kaasaegsetele“ sel kevadel Juhan Liivi nimelise.

fs mainib värskes Vikerkaares, et on luuletajaid, „kelle luulemasin töötab 24/7 õlitatult, kes on iseenda muutnud inimluulemasinaks, nii et sa ei saa enam aru, kas nad kirjutavad oma elust või elavad elu, et saaks selles kirjutada. Nende luuleminad on Marveli filmide superkangelaste moodi“.1

Jaa. Ka Vilu ja Kasemaa on mõlemad produktiivsed poeedid: Vilu „Libavere“ on autori kuues ning Kasemaa „Kui ma kord suren“ viies luulekogu. Mõlemal on uus raamat välja tulnud õige kiiresti ja koguni põhjustanud torinat, et oleks tahtnud veel eelmise järelmaitset nautida. Ometi ei kuulu Vilu ega Kasemaa niisuguste autorite hulka, keda fs silmas peab. Ei tööta nende luulemasin jupsimiseta, ei kõmise hiigelsammud. Vaikne on nende luule, terane ja tundlik. Aeg-ajalt ka terav ja teravmeelne.

Ennast kui poeeti rõhutavad nad küll, kuid see ei mõju superkangelaslikult. Pigem meenub mõlema puhul Gustav Suitsu tõdemus, et saatustest troostitum on sündida laulikuks Eestis. Kasemaa puhul kätkeb laulikusaatus ka unistust – lastest, kes tulevad kunagi luuletaja hauale talle tema luuletusi lugema. Tema uue luulekogu suurepärane nimiluuletus „Kui ma kord suren“ on ilmunud varem Vikerkaares (2015, nr 9). Pettusin, kui ei leidnud seda ta eelmises raamatus, kuid ega see oleks sinna sobinudki. „Olla luuletaja“ on patsifistlik teos, luuletaja elu ja olu on seal kõrval- ja põimteema. Samamoodi on see pigem kõrval- või põimteema raamatus „Kui ma kord suren“.

Nimiluuletus, mille algusfraas kordub teisteski tekstides, algab nõnda: Kui ma kord suren / siis kaevake ise auk / ja peolaud katke ise / kasvatage porgandeid ja kapsaid / sellest saab hea supi / ärge kapitalistidele andke midagi (lk 49). Paljudel polegi anda: odavaim matus sisaldab vaid surnu transporti, külmkambris säilitamist ja tuhastamist ning maksab ikkagi 400 eurot. Lisatagu ärasaatmistseremoonia, haua kaevamine, peielaud … Tartu ja Tallinna krematooriumi hinnakiri on pikem kui mõnel ilusalongil. Kasemaale piisab vähesest: ka kirst lööge niisama / minupärast või voodipõhjalaudadest (samas). Ei, piisab veel vähemastki, luuletuse lõppu on raamatus lisatud read: Üks lugeja kommenteeris kord / et kus alles tahab palju saada // minu pärast visake mind lihtsalt minema / isegi porgandeid ega kapsaid pole vaja (lk 51).

Tervikuna ei ole raamat siiski põrmu-, vaid hoopis armuluule. Õnnelik on inimene, keda armastab Andrus Kasemaa! Temast kirjutatakse ülemlauluväärilisi poeese, nt „Ma olen igatsend sind terve elu“, „Muusale“ või „See on minu süda mis taob“, ehkki võib juhtuda ka nii, et luuletaja istub keset ööd suletud toas, põletab maailma valgust, põlevkivi ja tuumaenergiat, ning loeb Miki Hiirt, sest vahel lihtsalt pole millestki kirjutada / isegi kui elad muusaga koos (lk 30).

Armastus on õigupoolest märksõna, mis settib lugemisest ka „Libavere“ puhul. Mis tahes ka juhtuks, kui sügavale iseendasse või vildakasse aega ka luuletajamina kukuks, temal on oma rahusadam, kindel linn ja varjupaik. Aeg närib luuletajamina mõtteid (lk 32), ta tahaks end vallandada sellest elust (lk 33) ja „see“ hakkab jälle peale Hispaania kodusõjaga (lk 57), ometi teeb armastus ta kergeks nagu õhk (lk 46). Meeldejäävad on ka isa-luuletused (lk 40–42).

Kui midagi kirjutan, siis korrutan endale, et ma olen tühi, ma olen tegelikult eimiski,“ mõtiskleb Vilu.2 See sisendus kordub ka „Libavere“ luuletustes. Samuti kordub hüüatus: „Tervitused Libaverest!“ Kus Libavere asub? Igal pool ja eikuskil: see on salajane koht luuletaja südames (lk 22), kõik, mis pähe tuleb, on Libavere, luuletaja enda nahk on Libavere lipp. See on tühjuse iseseisvusmanifest (lk 60). Tõnis Vilu tühi on tema utoopiline aeg, on tõdenud Hasso Krull.3 Kas see aeg on nüüd käes?

Täiesti omaette küsimus on „Libavere“ keel: kohati näib see imiteerivat kiirelt klõpsitud arvutikeelt, teisal esineb murdelisuse ja suulisuse ilminguid, viimaks sugeneb mõte, et tegu on lihtsalt ortograafiavabadusega. Mis tähtsust sel on? Keel kyll ei hooli puhtusest ja / graciast , a ta kohe kindlapääle / hoolib psükologilisist südämetun- / ndest. Seda o lausa kuulda kohe (lk 44).

Kas ühe või teise luules on toimunud ka mingi areng? Jah ja ei. Ühelt poolt kordavad mõlemad oma meelisteemasid („mina ja maailm“), teisest küljest on tegu autoritega, kes alati millegagi üllatavad. Vilu luulet peetakse seejuures keeruliseks, Kasemaa oma lihtsaks, terviklik ja tihe on mõlema uus raamat. Muide, mõlemad on kiindunud eesti kuuekümnendate luulesse. Just toonasest ajast pärineb Eesti ID-kaardi üks turvaelemente, Paul-Eerik Rummo luuletus „Me hoiame nõnda ühte“.

Kasemaa luules on aina tugevam religioosne alatoon. Lausa ilmutuslikult mõjuvad tema read: Jah riike pole pole rahvuseid / pole rahvaid ega keeli // on kontinendid ja on veel suuremad ookeanid / on betoonist majad ja armastus (lk 40). Need read võiks kirjutada e-residentide ID-kaardile. Leidub ka luuletus, kus täheldatakse, et rasse pole olemas (lk 42).

Libavere ID-kaardi turvaluuletuseks sobiks aga kõige paremini Vilu palve: Ma palu et elu kohtleks / kõikki mu lähedasi inemesi / võrdselt ja võrdslet heasti / üstaskõik sis mis nad / ka elust ei arva. [—] Ma palun et kõikidell / oleksdi kõhud täis ja koht / kus olla. Ma arrmastan teid / kõiki (lk 56).

Kas luuleuuendus on nüüd käes? Kes teab. Uut moodi luule on käes küll ja see juba on midagi.

1 fs, Sedasorti tavaline suvine päev. – Vikerkaar 2018, nr 7–8, lk 179.

2 Tõnis Vilu, Tühi. – Sirp 10. VIII 2018.

3 Hasso Krull, Tardumusse venitatud avaus. Tõnis Vilu utoopiline aeg. – Vikerkaar 2016, nr 9, lk 109.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht