Hundilastest rääkiv romaan murdis Leedus vaikimise tammi

Alvydas Šlepikase sõnul vajavad leedu kirjanduses jätkuvat lahtimõtestamist ka holokaust ning Leedu ja Poola suhted.

PILLE-RIIN LARM

Alvydas Šlepikas

Alvydas Šlepikas

Vladas Braziūnas

Kevadel väisas „Prima vista“ festivali leedu kirjanik, režissöör, näitleja, stsenarist ja kultuuriajakirjanik Alvydas Šlepikas (sünd 1966). Alates 1995. aastast on Šlepikas algul pea- ja seejärel kirjandustoimetajana töötanud Leedu Kirjanike Liidu nädalalehe Literatūra ir menas (Kirjandus ja Kunst) juures. Kirjanikuna debüteeris ta 1994. aastal. Šlepikas on avaldanud kaks luulekogu ja ühe novellikogu, 2012. aastal ilmunud „Minu nimi on Marytė“ („Mano vardas – Marytė“) on tema esimene romaan. Leedu lugejad valisid Ida-Preisi nn hundilastest (Wolfskinder) rääkiva teose aasta raamatuks ning see pälvis kirjanike liidu preemia. Šlepikas kõneleb lähemalt oma romaanist, aga ka Leedu kirjanduselust.1

Palun rääkige oma romaani „Minu nimi on Marytė“ retseptsioonist. Näib, et lugejad on teost mõistnud ja selle omaks võtnud.

Alvydas Šlepikas: Jah. Mõtlesin lugejale juba kirjutama asudes. Romaanil on õigupoolest olnud väga pikk valmimisprotsess, sellel on olnud mitu varianti, mis olid lõpptulemusest kaks korda pikemad. Olen püüdnud avada suurt ajaloolist hetke, seda, mis toimus sõjajärgsetel aastatel, suhteliselt lakoonilise tekstiga. Just noorele lugejale mõeldes pidi see olema selge, otsekohene ja samal ajal poeetiline.

Nägin teost luues kaht võimalikku probleemi. Esiteks on selle teema puhul väga lihtne langeda liigsesse jõhkrusse, mis segaks teose vastuvõttu. Vahemärkusena: endiste hundilaste ainuke etteheide raamatule on olnud, et tegelikkus oli veel kümme korda hullem. Teiseks on oht, kuna tegelased on lapsed, langeda liigsesse sentimentaalsusse. Mulle tundub, et õnnestus vältida nii üht kui ka teist kari. Teose vastuvõtt Leedus oli üllatavalt soe ja mõistev, lugejate huvi oli suur. Ühtekokku on teost välja antud viis trükki ja kõik tiraažid on läbi müüdud.

Kui suur on olnud tiraaž kokku?

Päris täpselt ei oskagi öelda, umbes 10 000. Raadiot kuulates sain juhuslikult ka teada, et Leedu raamatukogudes on sellele raamatule paari-kolmenädalane järjekord.

Sofi Oksase Eesti ajaloo tabude käsitlused pälvisid koos tunnustusega ka tugevat vastuseisu …

Ei midagi sellist. Olen oma raamatuga läbi käinud terve Leedu. Mind on kõnelema kutsutud väga paljudesse raamatukogudesse ja koolidesse ning ma olen kõik kutsed vastu võtnud. Hämmastab, et ükskõik kus kohtumine toimub, kas või Leedu teises otsas Läti piiri ääres, on alati kohale tulnud inimesi, kes hakkavad rääkima, et mäletavad, kuidas nende peres oli ka saksa laps. Mõnel on isegi fotosid kaasas. Ka endised hundilapsed, nende järeltulijad või neid kasvatanud pered on tulnud jagama oma mälestust.

Ühiskonnas oli küll teadmine toimunust, aga seniajani oli vaikiv kokkulepe, et sellest ei räägita. Isegi hundilaste lapsed ja nende järeltulijad enamasti ei tea, mida nende vanemad olid üle elanud. Heal juhul teavad nad seda, et nende soontes voolab saksa verd, aga oma minevikku ei ole vanemad nendega jaganud, sest see oli nii valus.

Suurim saavutus, mille „Minu nimi on Marytė“ on saavutanud, ongi see, et raamat murdis tammi eest – inimesed hakkasid rääkima, oma traumat sõnadesse panema. Need hundilapsed, kes on veel elus, on saanud oma loo edasi rääkida oma lastele. Ja need lapsed, kelle vanemad on juba surnud, on saatnud tänukirju selle eest, et olen kirjeldanud nende vanemate võimalikku lapsepõlve. Teos on ühiskonda vaimselt puhastanud.

Romaan on välja kasvanud teostamata filmiprojektist. Kas pärast teose ilmumist on olnud uuesti juttu selle ekraniseerimisest?

Jah, romaan on tegelikult n-ö tagurpidi sündinud. Umbes 2007. aastal tekkis mul koos kirjanik Evaldas Ignatavičiusega, kes on ühtlasi diplomaat ja oli toona Leedu saadik Berliinis, mõte teha film hundilastest. Ignatavičius aitas ka nende kohta materjali koguda ja me kirjutasime stsenaariumi. Ta korraldas Berliinis stsenaariumi esitlemiseks kohtumise, kus olid kohal võimalikud Saksamaa produtsendid. Ettevõtmine jäi aga toppama selle taha, et sakslased tahtsid kõike kogu täiega – 100% autoriõigusi, meile ei oleks jäetud mingit viimase montaaži õigust ega muud. Leedu poole väljajätmisega me ei nõustunud. Materjali kogumine aga jätkus, kuna oli näha, et teema on väga tähtis, ja mõni aasta hiljem sündis kogutu põhjal romaan.

Tõlge eesti keelde on romaani esimene tõlge, aga sügisel valmivad ka saksa-, poola- ja lätikeelne. Saksa tõlke puhul loodan küll, et see aitab leida kaasprodutsente Saksamaalt. Sellise filmi tegemine on väga kulukas, ainuüksi Leedu jõududega on see keeruline ja vaevalt et näiteks eestlased kampa tuleksid. Eestis ei ole saksa laste saatus nii aktuaalne teema.

Meil on Venemaalt tulnud kotipoiste analoog, millest on kirjutanud Andrei Hvostov.2

Maailm on väike! Olen Hvostoviga isegi kirjavahetust pidanud, tean, et oleme sarnastel teemadel kirjutanud. Veidi vene lapsi jõudis ka Leetu.

Mis veel on praegu aktuaalne leedu kirjanduses?

Diskussiooni ei algata ainult raamatu teema, vaid ka selle stiil peab olema mõistetav, et teos puudutaks paljusid. Kindlasti on aga üks valus aktuaalne teema, mis tuleb selgeks mõelda, holokaust Leedu ajaloos. Seda käsitleb Sigitas Parulskise romaan „Pimedus ja partnerid“ („Tamsa ir partneriai“, 2012). Toimunut ei saa vaadata ainult sellest vaatepunktist, et hävitati juute – ühed Leedu kodanikud hävitasid tol hetkel teisi Leedu kodanikke, kes juudid ju olid. Parulskise romaan tekitas muidugi tohutu tormi.

Teine aktuaalne teema, mida kirjandus on üritanud mõtestada, on Leedu ja Poola suhted, ajalooliselt tingitud sõprus või mittesõprus. Selle näitena võib mainida Herkus Kunčiuse romaani „Leedulane Vilniuses“ („Lietuvis Vilniuje“, 2011). Vilniuse teema on leedulastele hell, kuna poolakad okupeerisid pealinna esimese Leedu vabariigi ajal. Kui leedulane otsib tänapäeval sealt oma identiteeti, puutub ta samamoodi poolakatega kokku.

Muidu on teemad nagu igal pool: feminismist kirjutatakse jm. Sarnaselt lätlastega on päris palju uusemigrantide kirjandust, ehkki seda avaldatakse Leedus ja leedu keeles. Sellist eredat komeedina kõiki puudutavat teost, nagu oli lätlaste Laima Muktupāvela „Šampinjonide testament“ („Šampinjonu derība“, 2002), mis leedu keelde tõlgitultki päris elavat vastukaja tekitas, ei ole aga ilmunu hulgas olnud.

Kui palju on aga Leedu kirjanduses muukeelseid autoreid?3

Leedu suurim vähemus on poolakad, aga peavoolukirjanduses neid ei ole. Neid, kes kirjutavad, siiski leidub. Päris tuntud nimi on Jaroslavas Melnikas, kes on tegelikult päritolult ukrainlane, aga tulnud Leetu elama ja ära õppinud leedu keele. Ta kirjutab ukraina, vene ja leedu keeles, paljud tema teosed on ka leedu keelde tõlgitud.

Mainida võib ka kaht juudi päritolu vanema põlvkonna autorit. Üks on Grigorijus Kanovičius, kes on üle 80 aasta vana ja elab Iisraelis. Oma teosed kirjutab ta vene keeles, aga ta on tõlgete vahendusel võetud täiesti loomulikult leedu kirjandusse vastu. Teine on hiljuti surnud Icchokas Meras.4 Kasvanud üles leedu peres, kirjutas tema leedu keeles. Nimetada tuleb ka Vilniuses elavat venelannat Lena Eltangi, kelle proosa ja luule haakuvad leedu kirjandusega tõlgituna.

Lisaks on kirjandusse tulnud mõned nooremad autorid, kelle nimi on selgelt vene päritolu, aga kes kirjutavad leedu keeles. Ma ei ole kunagi isegi mõelnud, kas nad kodus räägivad vene keeles või kuidas nad ennast positsioneerivad.

Omaette nähtust nagu leeduvene või leedupoola kirjanikud ei olegi – pigem võetakse mitteleedulastest kirjanikud leedu kirjandusse. Nad ei eraldu ega rühmitu. Leedus on vähemused ka palju väiksemad kui Eestis – üle 80% elanikkonnast on põlisleedulased. Kui Leedus kerkikski esile silmapaistvalt andekas poola keeles kirjutav autor, ei tekiks tema ümber leedupoola identiteediga rühma, kuna see autor läheks pigem avaldama Poola ja teeks endale seal nime. Kui tahetakse leedu kirjanduses välja paista, käib see ikkagi leedu keele kaudu ja autori päritolu ei ole seejuures oluline.

Kui nähtavad ja mõjukad on Leedus kirjanikud?

Olukord on üsna samasugune kui mujal, kirjanik ei ole Leedus maailma naba. See aeg on läinud, kui poeet oli pjedestaalil ja kümned tuhanded kuulasid. Aga ongi hea. On muidugi mõned autorid, kes sekkuvad avaliku elu küsimustesse ja kelle sõnal on kaalu, näiteks Leonidas Donskis, keda võib võrrelda Rein Rauaga.5 Tõsi, teda võib liigitada ka filosoofiks.

Kui palju on Leedus kultuuriväljaandeid, kus polemiseeritakse?

Kultuuriväljaandeid jagub, aga võib-olla neid isegi liiga palju, sest mõttevahetus hajub. On kirjanduslik kuukiri Metai (Aastaajad), samuti on üsna loetav modernset katoliiklust esindav ajakiri. Poleemikate osas võib esile tuua ajakirja Kultūros barai (Kultuuriruumid). Kultuurinädalalehti on vähemalt neli: 7 Meno dienos (Seitse Kunstipäeva), Nemunas (jõe nime järgi) ja Šiaurės Atėnai (Põhja-Ateena). Ma ise olen ametis väljaandes Literatūra ir menas, mis sarnaneb Sirbiga, aga on kasvanud niivõrd, et seda võiks pidada isegi nädalaajakirjaks.

Kõik üritavad muidugi poleemikat algatada, aga selleks on vaja, et toimetusel oleks jõudu korraldada kokkusaamisi, vajaduse korral isegi provotseerida midagi. Meie ajakirja toimetuses elab ehk kaks inimest oma tööst ära – peatoimetaja ja küljendaja. Kõik teised teevad ka lisatöid, mis tähendab, et nad ei saa täielikult ja südamest pühenduda.

Eestis on mõnda aega väldanud kriitikaarutelud, mis on osalt seotud uue põlvkonna arvustajate esilekerkimisega. Missugune on Leedus kriitika olukord ja kui palju sellest räägitakse?

Kriitikaga ei ole Leedus hästi. Kriitikuid on vähe. Mõnes mõttes käib põlvkonnavahetus, aga see toimub eraldi mitmes maailmas. Ülikoolide juures tegutsevad akadeemiliste tähtsate paksude ajakirjade kriitikud. Nad on aga suletud ühiskond. Nende sõna, retsensioonid, arvamused ei jõua tavalise kirjaniku ega lugejani, neid väljaandeid kioskist osta ei saa. Ülikoolide kriitikutel on paraku vaja kirjutada just teadusväljaandes, kuna nad saavad selle eest „siisikesi“ [punkte – P.-R. L.].

Mis puutub kõigile kättesaadavasse perioodikasse, siis sealgi ilmub kriitikat, aga sageli on arvustajad väga noored, kas magistrandid või isegi bakalaureuse­tudengid. Neil on pahatihti tendents pärast seda, kui nad on mõnda aega kirjutanud, kaduda, sest kriitika ei toida ja peab minema leiba teenima. On ka püsivaid vanemaid kriitikuid. Kui nad lahkuma peaks, ei tea, kust järelkasvu tuleb.

Mõnda aega tagasi hakkas mitu kirjanikku ise kriitikat kirjutama, Parulskis näiteks. Aga nüüd on seegi nähtus möödas.

Rääkides eesti-leedu tagasihoidlikest kultuurisuhetest, kui hästi tuntakse Leedus eesti kirjanikke?

Üksvahe oli Leedus nagu Eestiski tõlkekirjanduse buum, aga see tähendas suurte keelte tõlkeid. Eesti kirjanduse tõlkimine on üsna marginaalne.

Oma mõju on sellelgi, et kui Eestis on kaks kirjandusfestivali, mis ei erista luule- ja proosažanri, siis Leedus proosakirjandusele mõeldud festivale peaaegu ei ole. Leedulased peavad end poeetide rahvaks, mistõttu on meil hoopis kaks üsna pikkade traditsioonidega luulefestivali: „Poezijos pavasaris“ („Luulekevad“) ja Poetinis Druskininkų ruduo (Druskininkai luulesügis). Mõned aastad tagasi tekkis ka Panevėžio literatūrinė žiema (Panevėzyse kirjanduslik talv). Nendel festivalidel on alati üks-kaks luuletajat külas ka Eestist. Olen nendega suhelnud, lugenud tõlkeid, nende tekste on avaldatud ajakirjanduseski. Suurt eesti poeesia tõlget ei ole aga viimastel aastatel ilmunud. Eesti autorid, keda teatakse, on Jaan Kaplinski, Emil Tode, Jaan Kross, A. H. Tammsaare ja Rein Raud.

Tuleb märkida, et leedu keel on suguluses läti keelega ning lätlased ja leedulased nimetavad üksteist naljatades „braliukasteks“, vennasteks. Kuigi keel võib olla mõistetav, rahvusena üksteist tegelikult ei mõisteta. Läti kirjanduse tõlkeid ei ilmu leedu keeles oluliselt rohkem kui eesti kirjanduse tõlkeid.

Mis on selle põhjus? Kas asi jääb kontaktide puudumise taha?

Jah, aga ega tõlkijaidki teab mis palju ole. Mõnes mõttes on see suletud ring: tänapäeva noori tõmbavad muud keeled. Õppida naabri väikest keelt, kus eksootikat ei ole, kus inimesed on samasugused kui meie – see ei tundu huvitav. Pealegi mõtleb kirjastus ärilisele riskile: kas väikese naabri kirjandus on see, mida tasub välja anda?

Keeli võidakse ju isegi osata, aga see, kes tõlgib ilukirjandust, peab loomult ise ka veidi kirjanik olema. Mitte igaüks, kes oskab keelt, ei sobi veel ilukirjanduse tõlkijaks.

Tõlkinud Tiina Kattel

1 Leedu kirjanduses toimuva kohta tasub huvilisel lugeda Keeles ja Kirjanduses ilmunud Tiina Katteli artiklit „Mäng ja valu XXI sajandi teise kümnendi leedu romaanis“ (2014, nr 1).

2 Andrei Hvostovi artikkel Vene värk ilmus Loomingus (2013, nr 8). Hvostov kirjutab selles ka hundilastest. Artiklile reageeris samas ajakirjas Ruth Mirov (2013, nr 10).

3 Sirbi veergudel ilmus hiljuti Aare Pilve vestlus „Balti­vene kirjanduse võimalikkusest ja tegelikkusest“ Taisija Laukkoneniga (6. II 2015).

4 Eesti keeles on ilmunud Icchokas Merase Viik kestab silmapilgu (1964) ja Kolm romaani (1971).

5 Leonidas Donskise tekste on tõlgitud ka eesti keelde, vt „Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest“ (2010).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar